2/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
Marimaa elav maausk

Väike mari rahvas, hoolimata kõigist ajaloo vältel toimunud tagakiusamistest, on säilitanud oma kultuuri kõige olulisema osa – põlise usu.

KAUGE HÕIMUMAA MARI ELI KÜLADES, kus räägitakse oma esiisade keelt, ei tea inimesed vahel isegi, mis usku nad on. Paaril korral aastas lähevad nad pühadesse hiitesse kummardama oma iidseid jumalaid. Samas on iga tare nurgas vene õigeusu kombe kohane püha nurgake ikooni, tikitud linade ja küünaldega.
"Ma ei tea ise ka, mis usku ma olen," ütles Morki rajooni Panaike küla elanik Vassili Aleksejev. "Just nagu olen maausku, sest ma käin hiies, aga ma olen ka õigeusku."
Mulle näidati eemal keset kaunist vooremaastikku asuvat metsatukka, mis pidavatki olema kohalik hiis. Mingeid kultusehitisi Marimaa hiites ei ole. Pühadel päevadel läheb ümberkaudsete külade rahvas hiide ja sooritab rituaale, mida siinmail sooritatud juba sajandeid, kui mitte tuhandeid.

PALVUSE ALGUST kuulutab külavanem, kes on ühtlasi ka preester. Tavaliselt toimuvad usutalitused enne kevadiste põllutööde algust, kui palutakse jumalail saata head saaki. Sügisel, pärast saagi koristamist, jälle tänatakse andide eest. Inimesed, kes tulevad hiide, toovad jumalustele ohvreid. See toimub järgmiselt: hiies süüdatakse lõke ja suures pajas keedetakse kaasa toodud toitu. Preester palub jumalail aidata rahvast töödes ja tegemistes ning saata rahu ja õnne. Kui keegi tahab, et jumalad aitaksid teda mingisuguses ettevõtmises, paneb ta puuoksale käterätiku ja palub jumalail kaasa aidata tema mure leevendamisele. Pühas hiies viibivatel inimestel on keelatud vandumine ja teineteise süüdistamine. Hiide tullakse perede kaupa ning vanemad võtavad alati ka lapsed kaasa.
Nõnda on Marimaal põlvest pôlve edasi antud omalaadne ja unikaalne maausk. See on vôibolla ka ainus asi, mis mari rahvas on läbi sajandite suutnud alal hoida, sest keel kipub paljudel noortel ununema. Lastele pannakse tavalisi vene nimesid ja üldse on vene keel otsekui teine emakeel, mida kõik oskavad. Eriti hull on keele olukord linnades, kus suhtlemine toimub valdavalt vene keeles. Linnanoorsugu sulandub vene kogukonnas väga kiiresti ning sealsete mari noorte emakeel on sisuliselt vene keel. Kuna rahvuskultuur ja keel on säilinud eelkõige maal, siis kujutab vaid külakogukond endast alust rahvusintelligentsi juurdekasvule.

IIDSETEST AEGADEST on mari rahvas kummardanud päikest: asjata ei nimeta nad ennast Tshimarii ulõna (Meie-Päikeselapsed). Päike ei kinkinud üksnes elu, ta ka kaitses ja soosis inimesi. Valget – päikese valgust – peeti puhtuse sümboliks. Marid kummardavad ka praegu päikest ja temaga seotut peajumalat Kugu Jumot. Loodususk on aidanud maridel vastu seista ka naabrusest tulevatele vene ja türgi-tatari mõjutustele. Pidevalt jälitatuna nii õigeusu kiriku, hiljem nõukogude võimu organite poolt suutis maausk siiski säilitada oma põhilise eripära ja ühtlasi mõjutada ka rahva pärimuslikku olmekultuuri.
Tänapäeva mari ühiskonnas toimub aktiivne maausu taaselustamine. Loodususk marilaste maailmavaatena on muutunud üheks rahvusliku identiteedi teguriks. Viimaste aastate sotsioloogilised uurimused näitavad, et Mari Vabariigi elanikest 30,5% suhtuvad pooldavalt esivanemate uskumuse taaselustamisse, kuid 100 aastat tagasi, 1897. aasta rahvaloenduse andmetel, kinnitas truudust oma usule vähem inimesi – 27,6% rahvast. Võrdlusena märgime, et neil kaugetel aegadel nimetasid ennast maausulisteks vaid 7,5% udmurtidest ja 5,3% hantidest. Seega on marid üks neist vähestest soome-ugri rahvastest, kelle maailmakäsitluses on paganlus säilitanud määrava tähenduse kuni tänapäevani.

TÄNAPÄEVAST mari loodususku iseloomustab rida jooni, mis laseb seda pidada arenenud religioosseks süsteemiks, erinevalt udmurtide või hantide loodususust. Esiteks on mari usund loonud tervikliku maailmakäsitluse süsteemi, eetiliste suuniste ja keeldude väljakujundatud koodeksi, mis pole iseloomulik paganlusele kui kristluse-eelsele religioossele arenguastmele. Teiseks allub mari loodususu rituaalide kogum rangelt ettenähtud täitmiskorrale, mis puudutab nii ühiseid kombetalitusi kui kodust palvetamist. Usundlikel tekstidel on palve, aga mitte loitsu iseloom ning nad on püsinud sedavõrd muutumatuna, et nende järgi võib otsustada mari keele arengu üle. Ja kolmandaks. Tänapäevases mari maausus on välja kujunenud teatav kindel ühiskonnakiht – kartid, kes vastutavad riituste täideviimise eest. Seega kujutab mari loodususk endast ainulaadset nähtust: uue religiooni sündi ammuse eelkristliku usundi jälgedes.

MARI NÜÜDISUSUNDILISE maailmavaate aluseks on kujutelmad, mis saavad alguse soome-ugri kunagisest kultuuriühtsusest. Mõnedel neist on sarnasus teiste soome-ugri rahvaste traditsioonilise maailmapildiga, nagu maailmaruumi kolmeastmeline ülesehitus; see tähendab kõiksuse jaotamine ülemiseks, vahe- ja allmaailmaks. See on kosmogooniliste müütide kogum, millesse kuulub ka müüt maailma tekkimisest pardi munast ja müüt kosmilisest jahist. Lahkunute mälestamisega seotud kombestiku juuri toidab veel soomeugri eelse ajajärgu eellaste kultus. Aga samas on paljud marilaste religioossed kujutelmad saadud laenudena naabritelt – venelastelt, ja veel suuremal määral türgikeelsetelt rahvastelt, kes ajaloo käigus on elanud maride vahetus läheduses. Võõrkultuuri mõjusid on märgata palvekommetes, ohverdamistavades, jumalate ülimusjärjestuse korralduses. Nii näiteks on kujutelm peajumal Kugu Jumost ja tema ühendusest päikesega silmanähtavalt kujunenud stepi rändrahvaste kultuuri mõjutusel. Tõrgeteta kokku põimudes moodustavad omaenese ja väljastpoolt võetud elemendid mari kaasaegse rahvausundi ainulaadse süsteemi.

KAHTLEMATA ON SEE imetlusväärne, et hoolimata kõigist ajaloo vältel toimunud tagakiusamistest on väike mari rahvas suutnud säilitada oma kultuuri kõige olulisema osa – põlise usu – tänase päevani. Ja seda vaatamata vägivaldsele ristimisele 16.–17. sajandil. Eestis õppiv mari tudeng ja filmidokumentalist Aleksei Aleksejev on pakkunud üheks maausu säilimise põhjuseks tatarlaste mõju. Nimelt on tänapäeva maausk märksa jõulisemalt esindatud just neil Marimaa aladel, mis keskajal olid tatarlaste võimu all, samal ajal kui Venemaa alla kuulunud alad Volga jõe läänekaldal on iidse usu minetanud. Juba Batu-khaani vallutuste aegadest 13. sajandil on teada, et halastamatu väejuht suhtus väga hästi nii araabia mulladesse kui vene pappidesse, kuna mõistis – usk aitab alistatud rahvast taltsana hoida. Aga loomulikult on maausu säilimine lihtsalt üks fenomen, mis teeb väikese mari rahva suureks. Aja jooksul on mari usulised traditsioonid muidugi muutunud, nende põhimõtted on aga jäänud samaks. Ometi pole sellisel määral maausk säilinud ei udmurtidel, mordvalastel ega teistel naabruses elunevatel rahvastel.



Harvet Toots
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet