5/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

raamaturott
SOOVITAN RAAMATUT - Hilja novembris

Tove Jansson

TIRITAMM, 1995

142 lk


Sääl kuskil, uduteki all, liigutab päike uniselt oma pikki sõrmi ja püüab tõusta. Igal hommikul võtab ärkamine paar minutit kauem
aega. Mõnikord ei tulegi ta toast välja
ja siis lähevad lapsed kooli, vihmariided
seljas. Õhus on õunamahla ja seeneringide
lõhna, hilinenud herilaste sumin ja lindude rännukutse. Õhtuti teen lõket ja näen veel magamistoa aknastki süte loitsivat miilamist. Aga mõtetes olen juba mõnusalt ära. Möödunud kolmapäeval puistas saarepuu esimese lehe ja kuulutas sellega lugemishooaja avatuks.

Uut hooaega alustan mõne vana, armsa raamatuga. Leidsin noorema poja lugemislaualt Tove Janssoni „Hilja novembris“. Libistasin sõrmega mööda pappkaante ümaraks kulunud nurki:
„Sügise vaikne üleminek talveks ei ole
õigupoolest paha aeg. (...) On meeldiv
koguda kokku kõik see, mis sul on olemas,
korjata soojust ning omaenese mõtteid
ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa, kus kaitstakse seda, mis on tähtis,kallihinnaline ja täiesti enda oma.“
Tove Janssoni eesti keeles ilmunud teostest pean just seda kõige paremaks. Põhjendada ma oma arvamust ei oskagi,
on rohkem nagu... tunde küsimus. Küllap on oma osa Elo Raukase õnnestunud tõlkel, aga veel suurem osa isiklikul kogemusel – sügis on kahtlemata mu parim aastaaeg ja põhjamaa loodus mu armsam elutuba. „Hilja novembris“ on üks neist raamatutest, mida lugedes tajun, kui
väike ma õigupoolest olen looduse suure
kutse ees.
Muidugi tahaksin ma olla vaba kui Nuuskmõmmik ja rännata piki jõge
alla Muumiorgu, tulla kevadel ja lahkuda hilja novembris; või siis tilluke, arrogantne
My või hoopiski… „Ta oli hirmus vana ja unustas
kõike kergesti. Ühel hallil sügishommikul ärgates ei mäletanud ta isegi enam oma nime. Teeb kurvaks, kui unustad mõne oma sõbra nime,
aga on lausa mõnus, kui sama juhtub su enda
omaga.“
Mine tea, kui ma saja-aastaseks saan, võib-olla siis olengi Krõbi(vana) mutt.
Tegelikult olen ma ikka see Filifjonka
kes armastab katastroofe: „Ma ei ole enam võimeline koristama. Kuidas ma küll elama hakkan,kui ma ei saa koristada ega süüa teha?
Midagi muud teha ei tasu ju end ära.“ Filifjonkaga seoses meenub mulle alati, kuidas „Hilja novembris“ ja veel kaks sama sarja raamatut minuni jõudsid – trükisoojana, minu Nuuskmõmmiku põuetaskus. Kordamööda (aga enamasti siiski isa, sest ema valis nõudepesu) lugesime Muumitrolli-lugusid oma pojale unejutuks. Ja siis tuli aeg, kui ta need raamatud iseseisvalt läbi luges.

Alanud raamaturännuhooajal on isiklikus plaanis suur tähtsus: Muumitrolli-ikka on jõudnud noorem poeg. Veel mõned aastad ja siis on ehk järg pesamuna käes. On üks asi,mida Filifjonka teadnud, agamina usun:lugemine tasub end alati kuhjaga ära.



Ülle Rajasaar,Rohelise Värava toimetaja
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet