2/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
Pealinna ehitati savimaja

Ökoloogilise ehituse eelistest on siin-seal kirjutatud ja räägitud. Ometi on uut kodu planeeriv inimene jäänud skeptiliseks ning maale ja linna kerkib endiselt tüüpmaju. Võib-olla on inimene liialt mõjutatud lääne ehitustarvikutematerjalide maaletoojatest, kes reklaami ja propagandaga teevad valju häält, nii et keskkonnasõbrad jäävad varju. Ökoloogilisi ehitisi – konkreetselt savimaja – pole üksikute eranditega veel kusagil näha. Küllap eeldab see inimeselt julgust eksperimenteerida, pioneeriks olemist.

Tallinna äärelinna on aga üks savimaja kerkimas. Punaste seintega, armsa aia varjus.
"Miks me tegime maja savist? Mu lapsed on allergikud ja sellist kilekoti-tüüpi maja me ei tahtnud. Meil oli aga juurdeehitust vaja, maja on jäänud perele kitsaks," kommenteerib Anne Türnpu. Anne teab, et saviehitis loob elukeskkonna, mis on allergeenivabam kui mis tahes muu tehismaterjal. "Teine põhjus savimaja ehitamiseks oli see, et seda sai ise ehitada, see on suur asi. " Palkmaja ehitus näiteks oleks juba märksa keerulisem ja erialaseid oskusi nõudev.

Kuidas tehti savimaja. Kõigepealt laoti maja tarvis paekividest vundament. Siis saviseinad: "Poole segumasina täie peale läks 7–8 ämbrit linaluud, 1–2 ämbrit saepuru, üks-kaks ämbrit vett ja üks ämber savi. Booraksit ja boorhapet kolm portsu," loeb Anne üles. Savisegu valmistab masin, mis erineb harilikust betoonisegu tegemiseks mõeldud masinast – trumli asemel liiguvad tiivikud. Hetkel on neid Eestis üksikuid. Saviseina koostises on savi, hakkpuit või saelaast, puidulaast, linaluu. Ja vesi, mis hiljem seinast välja kuivab. Sellise seinaga majas toimub õhuvahetus – sein hingab –, kuid ei toimu soojavahetust, soe jääb majja. Nimetatud ainete konkreetsed vahekorrad sõltuvad savi konsistentsist, hakkpuidust, ka õhuniiskusest. Mida väiksem tihedus, seda parem soojapidavus, mida suurem tihedus, seda parem soojasalvestusvõime.
Saviseinte sees on puusõrestik. Maja karkass võib savimaja puhul olla tehtud mis tahes "kaigastest", st need ei pea olema ideaalselt sirged ja hööveldatud prussid. Vajadusel võib neid tüvesid õgvendada ja töödelda (immutada) juba kohapeal. Seinte valamise jaoks võib kahele poole tulevast seina seada suured plaadid, mille vahele siis valada savisegu Seejärel tuleb see kinni tampida, ning seda üsna tihedalt – jalgade ja tokkidega. Külma ilmaga seda teha ei saa – segu ei tohi ära jäätuda, vaid peab hakkama kohe kuivama. Vihmaga pole ka mõtet ehitada, tibutada siiski võib.
Seina paksus tuli Anne majal 40 cm. Aknalaudade ümbrus mätsiti kinni savi ja hundinuia seguga "Hundinui on kohutavalt mõnus materjal, pehme. Akende ümber hea panna – ta on nagu plastiliin, jääb ilusti kinni." Aga saviga tuleb ettevaatlik olla: leidub väga erineva konsistentsiga savi: "Oma õuest ei soovita hea õnne peale hakata savi võtma, enne tuleks lasta eksperdil üle vaadata," soovitab Anne.
Savimaja seinad on veel krohvimata: "Lindudele see meeldib, leiavad seinast linaseemneid." Peale peaks tulema lubikrohv. Kui tugeva tuule korral vihm vastu seina peksab, võib savi ju laguneda. Selle eest peaks krohv ja korralik katus kaitsma. "Aga tihased jäävad siis järgmisel talvel nälga."

Kivivill – salakavalalt odav soojustusvahend. Muidugi oleks Annel võimalus olnud ruumipuudust lahendada tavapärase tüüpmaja ehitamisega. Oleks lasknud seinte vahele toppida klaas- või kivivilla, löönud üle laudisega ja vooderdanud kipsplaatidega. Ehitusmehed peale, kiiresti valmis. Sest ega savimaja ehitamine pruugi odavam tulla: "Kui juurde arvata sõprade tööjõu ja selle, et objektil töötasid kõrgharidusega inimesed, oli tööhind kallis. Oskustöölised polnud meist keegi," ütleb sõprade abiga edukalt majaehitust katsetanud Anne.
Samas on keskkonnamõjusid ja tervist hinnates savimaja muidugi mitmeid kordi odavam kui tavaline maja. Tema ehitamisel ei pruugita materjale, mille valmistamine oleks energiamahukas. Savi, linaluu, vanad palgid. Kaikad. Võrdluseks võib tuua tuntud soojustusmaterjali kivivilla: millise energiakuluga on see toodetud! Et saada kivivilla, on vaja sulatada kivimit temperatuuril 1500 °C, sulam muudetakse siis kiududeks. Teine näide. Et saada ideaalselt sirged hööveldatud prussid, on vaja samuti suurt energiakulu: puud tuleb vedada metsast saekaatrisse, seal vastavasse mõõtu saetuna poodi müügiks ja sealt siis jälle ehitusplatsile. Kokku sadu kilomeetreid, saastavat fossiilkütust kasutades. Tähtis on ka see, et kui savimajast tahta hiljem lahti saada, ei teki lammutamise käigus keskkonda koormavaid jäätmeid. "Marek Strandberg räägib, et kui lastele näiteks ei peaks see maja meeldima, võivad nad voolikuga selle maha pesta, siis segu uuesti läbi masina lasta ning teha uue maja – niisuguse, mis neile meeldib. Näiteks ovaalsete nurkadega maja." Anne ei mõtle selle peale, kui kaua see maja kesta võib. Kui katus on korras, ei tohiks savimajaga midagi juhtuda. Lõuna-Eestis seisavad igal juhul üle-eelmisel sajandil ehitatud laudad siiamaani püsti.

Tähtis on materjali päritolu. Ehituse juures on esmatähtis, et ehitatakse kohalikust ehituseks sobivast materjalist – sellest, mis on kõige kättesaadavam. Eestis on selleks savi. Palkmajade ehitamine on juba kallim ja rohkem oskusi nõudev. Savimaja vundament võiks olla tehtud näiteks vundamendiaugust välja tulevatest kividest. Kui neid just kohapeal ei ole, siis ümbruskonnas peaks neid siiski piisavalt leiduma. Tähtis on ka meeles pidada printsiipi, et paljusid asju saab korduvkasutusse võtta.
"Vaatasin, kuidas Silikaadi kaubahoovis võeti päris korralik maja maha, kus oli veel häid telliseid ja klinkerplaate, inimesed hea meelega ostaksid neid, ise otsiksid välja, ise kangutaksid lahti. Aga millegipärast ei tulda selle peale. Uue ehitamise eufooria," räägib Anne.
Ehitajate oskused piiruduvad suurtes piirides moodsate ehitusmaterjalide kokkusobitamisega. Aga ehitajad võiksid olla teadjad, kes ütlevad, mida saab uuesti kasutada, mida mitte. Aidata leida kohapealseid lahendusi. Nagu ökosipelgad – et vaataks, kuidas säästlikumalt läbi saab. "Suured firmad toodavad kipsplaate, nad elavad sellest – on vaja toota ja tarbida. Sellised tarbimist segavad ökosipelgad löödaks kohe mättasse. Tegelikult ju võiksid olla kohe sellised ametimehed, kes säästupõhimõtete järgi valvavad."
Lõpetuseks niipalju, et ega see savimaja ehitamine ikka meelakkumine ka pole. "Ehitus muudkui venib ja venib, tahaks lõpuks valmis saada," ohkab Anne. Aga pioneer olla ongi raske.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet