6/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Usutlus
Urmas Tartes: Hea fotoga parandab maailma rohkem kui poliitikaga

Kõigi loendamatute fotokonkursside absoluutsesse tippu kuuluva Veolia Environnement Wildlife Photographer of the Year tänavune üks võitja Urmas Tartes räägib, miks suurtel fotovõistlustel ei ole juhuslikke võite.

Kuhu nüüd edasi, Urmas, mäetipp käes? Ühest küljest on kindlustunne, et oled maailma tipus. Varem ikka uskusid ja lootsid. Teisest küljest on nüüd ka kohustus sama hästi edasi tegutseda. Kindlasti tuleb hakata oma võlgasid tasuma ehk siis tegema neid asju, mida fotograafi na seni vähem olen teinud. Sa tead, et olen näiteks olnud väga ettevaatlik raamatutega, sest iga asi peab omal ajal tulema. Inimene peab asjaks küps olema. Oma kodulehekülg vajab tõhusat uuendamist. Nii et tuleb tegutseda autasu vääriliselt.

Seal konkursil juhuslikke võite ei ole?
Ei. Zhüriis on ainult loodusfotograafi d ja
loodusfotodega tegelejad üle maailma.
Iga pildi juurde lisab autor loo, kirjeldades,
kes on pildi peal ja kuidas pilti tehti.
Konkursi algfaasis, kuhu saadeti üle 43
000 pildi, neid tekste tõenäoliselt ei jõuta
lugeda, aga fi naali jõudnud töid arutatakse
juba väga põhjalikult. Umbes 100
kuni 150 pilti jõuab igas kategoorias
(kategooriaid on 17 – toim)
fi naali ja juhuslikke pilte
sinna ei satu. See tähendab,
et see võit tõstab
eneseusku tugevalt.
Kas sellel konkursil
tohib ka piltidega
mängida, näiteks
kollaaþe teha, midagi
lisada?
Ei ole midagi lubatud,
ei panoraame ega mingit
efektitöötlust. Pilt peab
olema autentne ja loomulik.
Huvitav on see, et juba enne
piltide valimist teab þürii
autorite nimesid – pildid
pole þüriile anonüümsed
nagu näiteks meie
konkurssidel?
Kui pilte konkursile
saata, siis mingit
märgusõnade mõtlemist pole. Isegi pildifailide
nimes peab olema autor näidatud.
Nad teavad ette.
Kas see ei tekita kallutatust?
Ei usu, et tekitab. Niikuinii võib teatud
fotograafi de pilte ära tunda, ilma et nime
juures oleks. Samuti pole keelatud varem
avaldatud piltide esitamine konkursile,
ehk avaldatud pildid oleksid niikuinii
teada. Nii et nime teadmine pole segav
faktor. Küsisin varem avaldamise kohta ka
ühelt þüriiliikmelt arvamust ja mulle öeldi,
et on ajatuid pilte, mis mõjuvad alati värskelt,
aga on ka teisi, mis võivad jääda alla
värsketele, kuivõrd need ise on vaatamise
mõttes „kulunud”.
Ja veel midagi: sellel konkursil ütleb
þürii alati, miks üks või teine pilt võitis,
mis varem avaldamise/autori teadmise
küsimuse/kallutatuse probleemi tegelikult
maha võtab. Meie konkurssidel tihtipeale
ei viitsita võite põhjendada,
aga peaks. See
on vaevanõudev, aga
äärmiselt vajalik.
Vaataja harimise
küsimus?
Just. Sest kui pilt saab
auhinna ilma põhjenduseta,
siis just tekivad
küsimused, miks
sellele siis võit? Mulle meeldis ju hoopis see teine... Ja muidugi
on fotograafide endi jaoks taoline tagasiside
äärmiselt vajalik.
Kui mitme aasta passimine oli talveputukate
pildistamine?
Olen selle teemaga – talveputukatega
– tegelenud paar aastat. Kõigepealt leidsin
putukaid kevadiselt lumelt ja arvasin
pikka aega, et putukaid talvel ei leia. Tegelikult
on päris palju liike, kelle valmikud
tegutsevad just talvel.
Paraku võib lumeputukate osas mõni
aasta ka vahele jääda. Üleeelmine talv oli
meil sisuliselt ilma lumeta ja siis 24. veebruaril
pildistades oli maa paljas ja lumekirbu
leidsin tookord hoopis kasetüve
pealt.
Palju sul on n-ö tühje käike loodusse?
Tühje käike on null. Sa lootsid kuulda
muidugi, et kümnest üheksa? (Naerab
kavalalt.)
Ei. Tavalisel metsakülastajal on ju kõik
käigud asjaette, mõtlesin hoopis, et see
on fotograafide soov alati pilti saada.
Tühje käike ikkagi pole ka selles mõttes.
Piltide hulk võib ainult varieeruda. Kui
oled juba mitu päeva järjest pildistanud,
siis üle paari teema päevas enam ei jaksa
teha.
Kui palju Sa metsas käid?
Nii palju kui võimalik. Pole mingit kindlat
päeva või rutiini.
Kui palju fotograaf võib üldse sekkuda
loodusesse?
Sellest eriti ei räägita, et loodusfotot ilma
inimeseta tegelikult ei ole. Fotograaf on
ise mingil moel alati pildil, kas avastatav
või mitte, see on iseküsimus. Teine äärmus
on ka see, et Eestis põlismetsi praktiliselt
pole. Ja paljud loomad tulevad ise
inimese juurde. Kiilassilm (Looduse Aasta
Foto 2009 üks võidupiltidest – toim) tuli
ju ise majja talvituma. Võtmeküsimus on,
et fotograaf ei tohi vägivaldsena ümbrust
kujundada, stseeni kujundada, ta peab
käituma kui looduse osa. Kui on suur tee
ja sealt läheb üle mõni sipelgate rada, siis
on paratamatu, et ma mõnele peale astun.
Aga ma ei lähe sinna meelega trampima.
Pilditegemisel ka: kui mõnda oksa painutan,
pole hullu. Või kui pikali viskan, jääb
rohtu lamamisase – seda ma ei põe, ka kitsedel
jääb lamamisase maha.
Aga soomusmampleid (vt augustikuu
2009 Loodussõber – toim) pildistades
juba põdesid: käisid nende juures tihti?
Jah, seal hakkas juba asi üle piiri minema.
Kuigi käisin seente juures umbes korra
kuus, hakkasin ikkagi nägema maapinnal
oma saapajälgi, midagi sellist, mis
ühe käiguga ei teki. Praegugi, 2 aastat
pärast pildistamist on need jäljed aimatavad.
Kui loom teeb uru endale, teeb ta
loodust ka väga tugevalt oma soovi järgi
ümber. Aga soomusmamplid elavad Taevaskojas,
kus tuleb loomast hoolivamalt
käituda.
Ütle, kuidas meil Eestis on: kas meie
hektarite ja inimeste arv on tasakaalus
või on meid liiga palju?
Hetkel on päris mõnus.
Kui sa käisid Londonis auhinna järel…
… oi, ma tahtsin sealt ära tulla. Kihvt oli
käia 2 päeva, aga siis oli ka viimase piiri
peal.
Mõned looduseskäijad arvavad, et enamik
inimesi peaksid looduse säästmiseks
linnas püsima, Sina kui Eesti TA
Looduskaitse Komisjoni esimees, ütle,
mida arvata?
Ärme nüüd siin tiitlitest räägi… See on see
jälgede jätmise küsimus – kui panen jala
maha, jääb jälg järele, ilma pole võimalik.
Jälg peaks olema järgmise vegetatsiooni
perioodi jooksul kadunud. Kui jälgede jätjaid
on ühes kohas tuhandete kaupa, siis
jäljed jäävad.
Olen selle üle puhtkaemuslikult järele
mõelnud: nii palju kui meil on pinda
asfaldi ja linna all – teed ja asustus, nii
palju peaks meil olema ka tasakaalus loodust,
kuhu inimesel asja ei ole. Looduskaitsel
on mitu tasandit, mõni koht olgu
puutumatu.
Naljaga pooleks: kõik kõrtsid ja kasiinod
võiks küsida KIK-ist toetust, kujuta
ette, kui kõik, kes seal istuvad, ainult looduses käiks. Aga peab olema ka alasid, kus
on võimalik kõigil käia.
Kui kõik eesti rahvas tahaks looduses
käia, ei mahuks ära?
Ei. Kui mõelda, et kõik eesti elanikud tahaksid
käia looduses nii palju kui mina käin,
siis võib tekkida probleeme küll. Sellepärast
eeldab asi korraldamist ja suunamist.
Organiseeritud retked nagu roheliste
rattamatkad on siis ju väga head, ühiskonna
ventiilikohad?
Kindlasti. Aga et loodus hästi mõjuks,
tuleb inimesel natuke ka omapäi käia
ja mõelda, mitte ainult teiste sabas sörkida.
Organiseeritud variant on hea, aga
kui ise lähed – see jääb rohkem meelde
ja hinge.
Sina oled selline mees, kes on omas
ringkonnas tuntud ideoloog nii loodusfoto
kui üldiselt looduse eetikaküsimustes.
Sinu käest võib mida iganes
küsida, oled kindlasti kõik endale selgeks
mõelnud siin maailmas. Kuidas
suhtud loomakaitsesse, teemasse karusnahad
ja muu selline?
Ma suhtun nii, et inimene on ka looduse
osa. Aga kui auto numbrimärgilt leian
hulka putukaid, kas ma põen? Ei põe.
Lööd sääse maha?
Sõltub. Kui sääsk on ikka väga tüütu,
siis ma löön ta maha jah. Kui ma aga
teen mõne sääsepildi ära, see kes mul on
„modelliks” olnud, see ju reeglina pääseb…
Loomakaitsjad kui sellised pole ju
looduskaitsjad, nad lähevad teise äärmusse
välja. Tegelikult: looduskaitsjast ei
saa kunagi loomakaitsjat. Mis ei tähenda,
et looduskaitsja loomadega hooletult
ümber käiks. Kindlasti ei jäta looduskaitsja
looma halba olukorda. Aga mürkrohelisus
– vorstivabriku tapamaja ette
viskumine – on ebaterve.
Aga mul on ka selline pilt, kus on peal
surnud sääsk. Sa võid arvata, kes ta maha
lõi. (Urmase kulmud kerkivad ootusrikkalt.)
Urmas Tartes isiklikult.
Jah, iseenda käe peal. Kui seda pilti saalis
näitan, tekib teatud äratundmisreaktsioon.
Samas minu jaoks tekitab see pilt
ka kaastunnet. Aga kui ma olen süvenenud
pildistamisse ja mingi sääsk ikka väga
häirib… Küsimus on piirides, ei pea neid
massiliselt hukkama. Aga mul on ka omad
õigused enda eest seista, eks?
Sa oled ühiskondlikult seismas ka teiste
eest, oled kunagi olnud isegi keskkonnaministri
kandidaat…
Ei, tookord nimetati seda positsiooni
kõneisikuks. Kuluaarides võidi seda
ministritoolina käsitleda.
Aga kui pakkumine oleks õige – kas
läheksid poliitikasse?
Absoluutselt enam mitte. Täiesti välistatud.
Olen saanud palju kogemusi juurde,
kujutan ette, mis moodi see elu käib. See on
tase, kus mingil hetkel peab minema oma
südametunnistusega vastuollu – eeldusel,
et südametunnistus üldse olemas on. Või
sind aetakse vastuollu. Teoreetiliselt võiks
kaaluda poliitik olemist mingis stabiilses ühiskonnas nagu Soome ja Rootsi, seal, kus
on võimalik sisuliselt asju ajada.
Aga ütleme nii: arvan, et Eestis on
keskpäraseid poliitikuid tunduvalt rohkem
kui väga häid loodusfotograafe. Pole
mõtet püüda mitut asja korraga. Ja ma ise
tean ka, kus mul on puudujäägid poliitikuks
olemises, oskan neid hästi varjata ja
need ei paista võib-olla silma. Aga elus
on nii, et mingil tasandil sa jõuad paljude
asjadega paralleelselt tegeleda, aga
kui tahad mingisse asja süvitsi minna,
vajab see täielikku tähelepanu. Ma näen
seda väga selgelt, kui ma saan rahulikult
midagi kirjutada, teen seda palju paremini
kui siis, kui pean, mingi ajaakna
leidma kusagil mitmete asjade vahel.
Kui tahad hästi teha, peab olema aega ja
olema vaba muust mürast. Nii et jääb ainult Rooma klubi?
Jah (naerab), ma kuulun sinna küll.
Sa oled ju maailmaparandaja? Poliitikas
saab ju midagi mõjutada?
Ma arvan nii: no sa parandad ühte-kahte
inimest, võid teha mõne ettepaneku valitsusele,
millega arvestatakse või mitte.
Aga kui rääkida loodushoiust, tuleb aru
saada, et olles üksnes keskkonnateadlikud,
oleme ummikus. Kui hakkame tegelema
loodushariduse, loodusarmastusega, siis
tekib keskkonnateadlikkus, mitte vastupidi.
Seetõttu arvan, et mu tehtud piltide
mõju maailmaparandamisel on tunduvalt
suurem kui mis tahes ministritöö. Pilte
vaadatakse vahetult, mingit vahendajat ei
ole vaja. Kui näitan neid pilte lasteaias või
täiskasvanutele, näen, kuidas see mõjub ja
toimib. Üldiselt on selle mõju kordi suurem
kui mingil kramplikul lobistamisel.
Mis pealegi kulutab iseenda närve ja raiskab
aega. Ja tahaks ju ikka veel elada ka
ja tegemata asju teha. Ei pea kõik mehed
surema enne pensioniiga.
Sinu uus loodusfotoraamat koos Arne
Aderiga, see on üks maailmaparandamise
töö?
Kahtlemata. Selles raamatus on näiteks ainult
ühes kohas kasutatud selliseid sõnu nagu
Canon, Nikon, Pentax – sissejuhatuses ühes
lauses. Täiesti ebatavaline fi rmavaba tekst.
Loodusfoto mõju on tohutu, arvan,
et hea loodusemehe jõud on suurem kui
professori oma. Ja mis sa arvad, kui palju
on Fred Jüssi võrreldes poliitikutega maailmale
andnud?

Urmase koolitus ja raamat
Arne Aderi ja
Urmas Tartese
sulest
on äsja ilmunud
l o o d u s f o t o g r a a -
fi aõpik, kus õpetatakse
leidma foto
juurde head lugu.
Millal ja millest maksab fotot teha?
Sama õpetust antakse suuliselt edasi
ka meistrikursustel Viitina Loodushariduskeskuses,
Arne Aderi meistriklass
toimub 8.–10. jaanuarini 2010,
Urmas Tartese oma 19.–21. veebruarini
2010.
Registreerimiseks vaata: http://www.
viitinalhk.ee/koolitused.html



Usutles Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet