2/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodusesõbrake
100 aastat tagasi

Tavaliselt tuleb mul uni pärast pikka päevatööd. Peas on asjad nii eelmistest aastatest kui eilsest päevast. Ja mõned mõtted homseks ja ülehomseks. Unes läheb kõik meelest ja hommikul on pea tühi. Aga äkki see vaid tundub mulle, et kõik on unustatud ja segamini. Tegelikult on kõik olemas?
Nii juhtus ka rohkem kui sada aastat tagasi teaduses. XIX sajandi jooksul oli tehtud suur hulk avastusi elektri ja optika alal. 1890. aastatel tundus teadlastele, et nende aastatuhandete pikkune töö on jõudnud tõsiste tulemusteni ja suur, kindel teadusehoone on nüüd valmis saanud. Uurimused, eksperimendid, tulemused, kõik olid korda saanud, kõik olid fikseeritud, klassifi tseeritud, korrastatud, puhastatud, ilusasti üksteise kõrval reas nagu sildistatud liblikad kogudes. Jäänud oli veel vaid täpsustada, mõõta paremate seadmetega, natuke kõpitseda siit ja natuke sealt.
Kui Max Planck, tulevane kuulus füüsik, tahtis hakata tegelema teoreetilise füüsikaga, ütles õpetaja talle, miks tegeleda nii perspektiivitu alaga... Ja ometi tekitasid selles korrapärases maailmas suure segaduse väikesed ja silmaga nähtamatud osakesed – aatom ja selle ümber tiirlev elektron.
XIX sajandi lõpul oli aatom üksnes väljamõeldis. Keegi ei olnud seda oma silmaga näinud ja kui ei näe, siis ei ole ka olemas! Eesti vanasõnagi ütleb, et oma silm on kuningas. 1901. aastal Inglise loodusteadlaste kongressil Glasgows arutleti tõsiselt selle üle, kas aatomid on ikka päriselt olemas või on need lihtsalt matemaatilised sümbolid.
Meile võib see tunduda praegu naljakas, aga arusaamatused muudkui jätkusid. Kõik, mida tuumaosakestega katsetati, andis järjest segasemaid tulemusi. Ühel hetkel tundus, et maailma ei olegi päriselt olemas, sest pidevad ja käega katsutavad asjad leiti koosnevat väga väikesest aatomituumast, selle ümber tiirlevast veel väiksemast elektronist ja nende vahel olevast suurest tühjusest.
Kui kogu maailm koosneb tühjusest, siis millest koosneb Inimene? Eks ikka samuti tühjusest!
Segaduste ajajärgul tekib tavaliselt suur hulk igasugu teooriaid, ideesid ja maailmavaateid. Mõned loodusteadlased, nagu näiteks Ernst Mach, arendasid edasi ideed kogu universumi mehaanilisest iseloomust. See tähendas, et kõik oli ette arvutatav ja toimus mehaanikaseaduste järgi. Kuulus teadlane Hermann von Helmholtz ütles XIX sajandi keskpaigas: „Füüsikateaduse ülesannet näeme lõppude lõpuks selles, et taandada loodusnähtused muutumatutele tõmbe- ja tõukejõududele, mille suurus sõltub ainult kaugusest. Selle ülesande lahendatavus on looduse täieliku mõistmise tingimuseks.” Teised jälle arvasid, et meeleliselt tundlikul inimesel on võimalik tundma õppida „kõrgematest dimensioonidest” koosnevat Universumit.
Üheks XX sajandi alguse eksperimentaatoriks oli Vladimir Ilijtš Uljanov ehk Lenin. 1908. aastal kirjutas ka tema loodusteaduste kriisist ja segadusest inimeste mõtetes. Lähtus ta sealjuures muidugi oma hüpoteesist, et kõik ideed jagunevad kaheks: valed on vaenlaste omad ja õiged on tema omad. Ja õiged ideed ongi need, mis tuleb kohe läbi viia algul ühe riigi alal ja hiljem laiendada kogu inimkonnale. Aga nende ideede arendamiseks valis ta omapärase tee – Lenin soovis nimelt eksperimenteerida inimestega! Kümnete ja sadade miljonite inimeste liikumist saab mõjutada sunni või hirmu abil ja nii algaski sellel ajajärgul üks pikk ning vaevaline eksperiment.
Kui lugeda eksperimentaator Lenini kirjutatud artikleid füüsika kriisist, näeme, kuidas ta õhinaga kirjeldab loodusseadustest „õige” arusaamise tähtsusest. Praeguseks teame, et ideede absoluutset õigsust on võimalik üksnes uskuda, kuid mitte tõestada. Vaevalt, et see oleks meeldinud Leninile, kes samuti uskus oma ideede õigsust ja tahtis neid tõestada selleks, inimesed neid usuks ilma tõestuseta.
Tegelikult on maailm meie ümber veelgi imelikum, kui seda ette kujutame. Albert Einstein esitas küsimuse, kuidas sobitada kokku kahte vastandlikku vaatekohta lainetest ja ainest? Mis on aine, mis on elektron? On see osake või on see laine?
Nüüd küsin lugeja käest: „Kuidas saab padi, mis koosneb suuremas osas tühjusest, olla pehme?”
Head und!



Aare Baumer
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet