2/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Marko Kübarsepp: ulukiuurijaid on vähe

Suurulukite teemaga sinasõber Marko Kübarsepp räägib Loodusesõbrale, kuidas läheb võsavillemil Eestis. Tänavu sai ju
hästi jälgi lugeda, lumikatteta aastatel
jääb looduse raamat üsnagi suletuks.

Marko Kübarsepp, mis olid su lapse- ja koolipõlve huvid ja tegemised? Kuidas ja mis ajal jõudsid huntide juurde?
Lapsepõlve huvid olid seotud ikka mängimisega. Kuna sündisin Tallinnas, kibelesin ikka väga maale, Võrts järve ääres elava vanaema juurde. Käisime seal koolivaheaegadel koos vennaga. Kõige mannetum tunne oli alati siis, kui sügisel pärast pikka vaheaega nii koolist kui linnast pidi jälle n-ö kivide vahele naasma. Lisaks vennale olid vanaema juures ka onulapsed. Neljakesi seal mängisimegi ning ajasime igasuguseid asju. Võisin olla nii umbes üksteist aastat vana, kui hakkasin teistest eakaaslastest märksa enam looduse vastu huvi tundma. Olin vist 12aastane, kui vanaisa kinkis mulle Nikolai Rukovski raamatu “Mööda ulukite jälgi”. Alguses käisime koos Marko Kübarsepp, mis olid su lapse- ja koolipõlve huvid ja tegemised? Kuidas ja mis ajal jõudsid huntide juurde? Lapsepõlve huvid olid seotud ikka mängimisega. Kuna sündisin Tallinnas, kibelesin ikka väga maale, Võrts järve ääres elava vanaema juurde. Käisime seal koolivaheaegadel koos vennaga. Kõige mannetum tunne oli alati siis, kui sügisel pärast pikka vaheaega nii koolist kui linnast pidi jälle n-ö kivide vahele naasma. Lisaks vennale olid vanaema juures ka onulapsed. Neljakesi seal mängisimegi ning ajasime igasuguseid asju. Võisin olla nii umbes üksteist aastat vana, kui hakkasin teistest eakaaslastest märksa enam looduse vastu huvi tundma. Olin vist 12aastane, kui vanaisa kinkis mulle Nikolai Rukovski raamatu “Mööda ulukite jälgi”. Alguses käisime koos venna ja onupojaga metsi ning põldusid pidi raamatu abiga jälgi õppimas. Et eriti hea meelega meid metsa üksi kolama ei lastud, sai ka n-ö vaikselt vehkat tehtud.

.

Seepärast sai ka vanematele üritatud auku pähe rääkida, et mind maale kooli pandaks, otse loomulikult aga sellisest mõttest asja ei saanud...
Sel moel vähemalt osaliselt kiindumus loodusesse minuni jõudiski.
Lugesin vanaisa kingitud raamatu „korralikult” läbi ja võtsin metsagi kaasa. Koostasin jäljekaarte jms, koostasin isegi raamatu õpetusel kipsjäljendite kogu. Sellest on kahjuks alles vaid mõned üksikud eksemplarid.
Vaikselt kiindumus looduse ja eelkõige just terioloogia vastu süvenes ja süvenes.
Hunt on mulle nii kaua, kui mäletan, ikka huvi pakkunud, aga kuna vanaema kodukoha lähedal hunte ei elanud, siis seal neid jälgida ei saanud. Sestap hakkasin huntidega tõeliselt tegelema alles 1997. aasta talvel, kui sattusin esmakordselt Alam-Pedja looduskaitsealale. Alam-Pedja tõmbaski mind eelkõige seepärast, et toona oli see üsna hundirikas paik ja seepärast tundus olevat ka sobilik hundi kui liigi tundmaõppimiseks.
Seal tutvusin ka kaitseala toonase juhataja, nüüdseks juba manalateele läinud loodusemehe Einar Tammuriga, kes ka ise hundi vastu äärmiselt suurt huvi tundis. Siinkohal tahaksingi teda mõttes (järjekordselt) tänada, sest Einar oli igati suureks toeks ja aitas välitööde läbiviimisel ning kohalike oludega tutvumisel. Käigud Alam-Pedjale muutusid üsna järjepidevaks, kuni selleni, et elasin seal hooajaliselt püsivalt.

Sinu esimene või siis kõige meeldejäävam kohtumine hallivatimehega?
See oli 2001. aastal, kui käisin Ilmar Rootsiga Alam-Pedjal hunte peibutamas. Ilmar kutsus ulgumist matkides hundi umbes 5 meetri kaugusele. Meie seisime ühel pool kraavi, hunt teisel. Kuna oli nii tuulevaikne ilm, siis hunt meie lõhna ei tundnud ja tuli meile pahaaimamatult nii lähedale. Hundi hingeldamine ning hirmsal kombel nuuskimisega püüd võõra liigikaaslase lõhna tunda oli kuulda. Nagu oleks oma koeraga jalutanud. See oli minu esimene nii lähedane kohtumine hundiga ja tunne oli igati meeliülendav. Edaspidi on selliseid kohtumisi olnud omajagu (täpselt ei mäletagi enam, kui palju) nii Alam-Pedjal kui ka mujal Eestis.

Mis tasemel on üldse ulukiuurimine Eestis ja mis suunas see sinu arust läheb? Oled märganud muutusi viimaste aastakümnete jooksul?
Muu Euroopaga võrreldes on ulukiuurimine meil ikkagi lapsekingades. Nii väikese riigi puhul, nagu seda on Eesti, ei ole minu meelest isegi õige rääkida mingist ulukiuurimisest. Suur enamik uuringutest baseerub väikese hulga uurijate suurel entusiasmil. Viimased paar aastat on asjad ses osas hakanud veelgi enam allamäge veerema. Seoses üldise majandusliku olukorra allakäiguga on ka ulukiuurimise ressursid kõvasti kahanenud. Samas ei ole midagi imestada, sest nimetatud ala on üks suuremaid ressursse nõudvaid bioloogia harusid. Seetõttu saavad seda endale lubada vaid rikkad riigid, kus aga suurkiskjad ammu koos sobilike elupaikadega on kahjuks hävinenud.

Elad ja teed uurimusi maal. Kas kohalike suhtumine on sarnane ajakirjanduses kajastatuga? Nende suhtumine, kelle elu hundid vast kõige rohkem võivad mõjutada?
Ma ei tahaks üldistusi teha, aga oma kogemuse põhjal võin öelda, et nii ongi igal pool Eestis. Kindlasti sõltub palju inimeste endi haritusest ja kogemustest. Kel on palju negatiivseid kogemusi seoses hundiga, see suhtub negatiivselt. Samamoodi ei paku mõnele kartulikasvatajale rõõmu metssead, kes kartulid jaanipäevaks üles võtavad. Maal toimub inimese ja metsiku looduse „põrkumine” hõlpsamini. Olen kuulnud ka maal kasvanud inimeste suust hundihirme kirjeldavaid jutte, mis on pärit sügavalt lapsepõlvest ja sellised veendumused on rasked kaduma, isegi kui puudub igasugune reaalne kokkupuude hundiga.

Kuidas elab meie susi hetkel? Kus kandis on teda ehk üleliiagi ja kas on mõned paigad, kust ta on pidanud mingil põhjusel lahkuma?
Praegu elab meie hundisugu suhteliselt hästi. Toidubaasi on siiani olnud küllaldaselt ja küttimissurve on viimastel aastatel olnud mõõdukas. Tegelikult on hundi arvukus suhteliselt stabiilsena püsinud hetkest, kui sellele liigi jaoks kehtestati kindel jahiaeg ning kindlad küttimiskvoodid. Küttimiskvoodid aga põhinevad iga-aastase seire andmestikul. Niisiis on „Suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas” soovitatav kevadise poegimiseelse hundiasurkonna suurus soovituslikult 100–150 isendit. Paar aastat tagasi toimus suhteliselt järsk hundi arvukuse kasv ning seepärast tuli neid ka rohkem küttida. Suurenenud arvukusega kaasnevad ka reeglina suuremad kahjustused koduloomade murdmise läbi. Tegelikult ongi see üks peamine põhjus, miks hundi arvukust kontrolli all tuleks hoida. Säärased „pahateod” ei jää reeglina märkamata kahejalgsete hulgas, kasvatades seega vimma, pahameelt ning trotsi hallivatimehe suhtes. Ühiskonna negatiivne suhtumine hundisse ongi sellele liigile nagu ka teistele üks kõige suuremaid ohtusid. Siinkohal kehtib hästi ammutuntud ütlus „hundid söönud, lambad terved”.

Euroopa eri paigus elavad hundid on eri kasvu. Kui suured on meie hundid ja kui terved?
Eestit asustav hunt ei ole maailma suuremate killast. Meil on keskmine kütitud hundi kaal 38 kilogrammi. Aga esineb ka 50kiloseid isendeid. Jutud 80kilostest huntidest on ilmselge liialdus.
Kõige suuremad hundid elavad Lähis- Arktikas – Põhja-Kanadas, Gröönimaal ning Venemaa lähisarktilistel saartel. Nende kehakaal ulatub keskmiselt 70 kilogrammini.

Huntide uurimisel ja ka jahil on väga suureks abiks korralik lumikate. Kuidas on möödunud seekordne talv ja kui edukalt?
Huntide parasitofauna on nende toitumiseelistusi silmas pidades suhteliselt mitmekesine. Viiendikul viimasel talvel kütitud huntidest esines märke kärntõvest, mis on selgelt üsnagi tõsine ohumärk. Kärntõve aktiviseerunud levik tundub olevat seotud väikekiskjate arvukuse massilise tõusuga, mis aga omakorda jälle seotud marutaudivastase vaktsineerimisega. Niisiis on loodus ise otsinud marutaudile asenduse. Lumikattel on tõesti nii loomade uurimise kui jahi mõistes väga oluline roll. See võimaldab lumele jäänud jälgede põhjal kindlaks teha ning selgitada loomade liikumist, koduterritooriumi suurusi, jahipidamistavasid ja palju muud säärast. Kütile on lumi suur abi uluki asukoha selgitamisel. Seega mõjutab meie tegelikult suhteliselt tujukas ilmastik oluliselt nii välitöid kui ka jahipidamise edukust.
Viimase talve rekordiliselt paks lumikate oli aga kohati liig ning meie oludes pisut harjumatu. Kindlasti on möödunud talvel kogutud andmestik eelnevate aastate reas ebatüüpiline ega peegelda seetõttu tavapärast olukorda.



Usutles Mats Kangur
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet