4/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

58. laiuskraadil
58. laiuskraadil: Arussaare–Kobra

Heinakuu alguses pole kuumalaine veel jõudnud loodust närvutada. Võhma lähistel uhab tuul meid angervaksade õitsemise ja heinakaarutamise aroomidega.
Metsa taga kõrgub Pilistvere kiriku torn, selja taha jäävad Koksvere, Soomevere, kuskil ees ootab Villevere. Liigume kandis, kus vere-lõpulisi kohanimesid leidub rohkesti.

1960. aastail kirjutas Paul Alvre ajakirjas „Keel ja Kirjandus”, et usutavaks on osutunud Veske-Kettuneni hüpotees apellatiivi veer, -e lühenemisest vere-ks. Valdek Pall aga järeldas, et kõneksolevad toponüümid tähistavad paiku, kus asus aletegemiseks ehk põldude rajamiseks sobiv mets. Tugines ta muuhulgas Paul Ariste hüpoteesile, et vere-lõpulisus on pärit eesti keelest kadunud sõnast, mis säilinud läti murrakuis ja tähendab suurt metsa: veris. Ka mordva sugulaskeeles on vir mets.

Metsi, sealhulgas kaitsealuseid leidub Jõgeva-, Viljandi-, Järva-, ja Pärnumaa piiril (kahe päevaga käime neljas maakonnas!) ka 21. sajandil rohkesti, enne nende rüppe jõudmist paneme varbad korraks maha Võhmas.

Võidukad võhmalased
Väikest Võhma linna teame enamasti vaid selle peamise kujundaja lihakombinaadi pankrotistumise järgi – see juhtus 1996. aastal. Võhma elab aga pärast kataklüsmi edasi, kogudes mõneski vallas head kuulsust. Näiteks saavutas Võhma gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Pilvi Ailt tänavu kevadel loodusvaatluste võistlusel „Haruldaste liikide kuu” II–III koha (vt loodusvaatlused. ee). Ta võttis isegi ette keeruka kimalaste määramise (neid elab Eestis üle 20 liigi ja kõik on kaitse all).
Õpetaja Ailt kaasab ka õpilasi loodusviktoriinidesse. Võistluspõnevus aitab lillelõhnale ja linnulaulule lähemale saada.
Võhmalased panid gümnaasiumiosas kinni 2010. aasta RMK metsaviktoriini kaks esimest kohta. Mais sai aga elurikkuse aasta puhul korraldatud võistluse kohta pressis teatavaks: „Parimad kaitsealuste liikide tundjad õpivad Võhma gümnaasiumis”.
„Saime preemiareisi Hiiumaale ja Jaanus Tamkivi tänukirja,” kõneleb 26 aastat Võhmas tarkust jaganud Pilvi Ailt. „Looduskaitse tähendab mulle õpilaste positiivse suhtumise kujundamist loodusesse. See ei ole mitte ainult reservaadid, kus ei tohi midagi teha.”
Eduard Wiiralt on öelnud, et teisi õpetada saab üksnes see, kes ise vormitud on. Pilvi Ailt annab lastele toredat eeskuju. Oma kodu Nööripere talu ümber on ta loonud pesitsemisvõimalusi sadadele lindudele. „17 pesakonda suitsupääsukesi, 10 pesakonda räästapääsukesi, seitse pesakasti kuldnokkadele, kaks paari piiritajaid…,” loetleb ta oma kaaskondseid. „Astun kasvõi öösel paljajalu õue, kuulan, kes laulab, ja lähen tagasi.”

Rõugu talupargis
Võhmast saame nii läbi, et veel võhmalgi pole ja järgnevas pooleldi hüljatud töölisasulas Kahalas teeme peatuse, et pildistada seal vohavaid ohtlikke sosnovski karuputkesid.
Pikemalt pidurdame Rõugu kaheksa hektari suuruses paljude taksonitega talupargis, mille rajasid eelmisel sajandil Rõugu nime kandnud peremehed, ja mis 1990. aastate keskpaigast sai Pirgu mälukeskuse inimeste Andrus Ristkoki, Merle Karusoo ja Katrin Saukase hoida.
Meid pargis koos auväärsete nulgude, lehiste ja pähklipuuga tervitav loodusemees Andrus Ristkok teab rääkida, et läheduses Väike-Villevere külas asub Eesti geograafi line keskpunkt. Kuid üks punkt asub ju ka Põltsamaa lähistel?
Anname sõna Regio kartograafi le Jüri Jagomäele, kes on kirjutanud, et Mandri-Eesti keskpunkt (mille määramisel on Eesti idapiiriks Tartu rahu piir) paikneb Põltsamaa linnast neli kilomeetrit loodesse, Tallinna-Tartu maantee ääres, kus on vastav mälestuskivi. Kui lähtuda aga halduspiiri märkivast kontrolljoonest, on Mandri-Eesti keskpunkt Võhma alevikust kuus kilomeetrit loodesse.
Rõugu parki rikastavad tuhanded inimeste kunstipäraselt asetatud kivid. Andrus Ristkoki käest kuuleme, et looduskaitsemärk tähendab Rõugule eelkõige lisakohustust informeerida keskkonnaametit.
Töid on Rõugul ikka tehtud sõprade-talguliste- peoliste abiga (pargis leidub ka väike laulukaar). Viimase suure ettevõtmisena lisandus pargirooside kollektsioon.

Kaitse alla ilu pärast
Õhtu veedame teekraavides õitsevaid orhideesid pildistades. Ingmar teeb veel hilisõhtuse treti sooserva soo-neiuvaipa otsides ja leiabki neid iludusi. Kokku toob see õhtu pildid kuuest orhideest, sealhulgas II kaitsekategooria liik russowi sõrmkäpp
Öömaja leiame Viljandimaa metsaülema Elor Ilmeti külalistena endises Kabala metskonnas Tõrvaaugul (esimene tõrvapõletus teada aastast 1837).
President Päts istutas tamme Kabala metskonna ette, aga äike lõi puu sisse ja see põles ära. Metsaülem Karl Peetsalu istutas pärast sõda uue tamme, selle all istumegi ja ajame praeguse metsahärraga juttu.
Elor Ilmet ütleb, et kaitsealust maad on rohkemaks läinud – Viljandimaal on kolmandik metsadest kaitse- ja hoiumetsad. See ei tähenda, et paar-kolmkümmend aastat tagasi vähem põlislaasi hoiti.
„Olime EPAs metsabioloogideks koolitatud – meile sisendati head tava,” kõneleb Elor Ilmet. „Tehti asju ka nii, et võeti kaitse alla metsise mäng seal, kus seda tegelikult ei olnud – metsa pärast. Võeti kaitse alla metsa kordonite ümber – ilu pärast.”
Metsandus ja looduskaitse pole enam nõndapalju sünonüümid kui need olid seda ENSV metsanduse- ja looduskaitse ministeeriumi ning seda juhtinud Heino Tedre aegadel. Siiski saab kohaliku initsiatiiviga palju ära teha – Kabala inimeste eestvedamisel on loodud Saarjõe maastikukaitseala.
„See oli puutumatu koht. Turundusmets, aga raske ligi saada,” kirjeldab Elor Ilmet. „Meelitasin kohale metsahoiu sihtasutuse juhataja Kaili Viilma (praegu looduskaitsekeskuse Ida-Viru regiooni direktor – toim), kes aitas kaitseala teha.”
Saarjõe kaitsealal asuva Saeveski matkaonni külalisteraamatusse teatab endast aastas tuhat inimest, metsahärra usub, et teist niisama palju käib rahvast veel. Ning kõige rõõmustavam – matkajate suhtumises on tunda pööret paremuse poole.
Tuleval aastal saab lisaks 9 kilomeetri pikkusele Saarjõe matkarajale loodetavasti tähistuse (tulbad maasse ja värvirõngad puude peale) TÜ Türi kolledži õppurite Heli Ilmeti ja Ilme Iloste lõputööna valminud 4kilomeetrine Saeveski matkarada.
Elor Ilmet on kogunud ajaloolist metsandusatribuutikat – leidub ka Hellati kullipüünis, metsaülem Jaan Hellati leiutatud traadist riistapuu, millega Kabalas saavutati püügitulemus 60–70 kulli aastas. 21. sajandil püsivad aga kõik kullid kaitse all.

Koos Jakobsoniga
Hommikul edeneme Kurgja-Linnutaja talu poole ja tunneme hingesugulust ta peremehe Carl Robert Jakobsoniga, kes ka kunagi neid radu astus, looduse hääli kuulas ja märke tähele pani. Muuseas avastas haruldase linnu laanenääri.
Jaan Eilart on märkinud, et Jakobson oli looduskaitse arendajana omast ajast kaugel ees (Eesti Loodus, 1963, nr 4): „Temast sai loodusliku keskkonna kaitse vajaduse põhjendaja, looduslike ressursside väära kasutamise taunija. Ta rajas oma teadliku populariseerimistöö rahva spontaansele loodus- ja metsaarmastusele.”
Talumuuseumi direktor Monika Jõemaa on Sakala teel (mida mööda käis Jakobson Kurgjalt üle Vanaõue Viljandisse ajalehte toimetama) taas korraldama hakanud rahvamatku ja -jookse. Ta ütleb, et Linnutaja õue ja ümbritseva metsa kuulumine looduskaitse alla tähendab talle teinekord tülikaid kooskõlastamisi – aga noor direktor on tahtmist täis. Ta kingib raamatu, Jakobsoni mõttevaramu, kust võib lugeda: „Mis aga tulevikku puutub, siis peame kõige paremat lootma, sest seda, kes omaenese elu peale käega ei löö, ei jäta Jumalgi maha.”
Kurgjalt sõidame 30kraadises kuumuses üle Vändra Kobra külla metsablogi pidaja ja loodusesõbra Leili Mihkelsoni juurde, kelle ettevõtmistest räägime järgmine kord. Kahe päevaga saab vändatud 75 kilomeetrit.






Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet