Ka kruusaaugust leiab põnevat, kui oskad otsida. Tegu pole muidugi kruusakarjääriga, vaid Tudulinna alevi aluse kruusavallseljaku jalamiga, kuhu igaüks võib sõita paekooslust uudistama.

Viimase suure sõja eel valminud Tudulinna uue maakivist kiriku juurest liigume vahetus naabruses asuvasse kruusaauku varingveeru jalamile libisenud paemunakaid ja -rahne uudistama. Kivisõpradeks
on naaberkülla oma vanavanemate kordatehtud
kodusse meid külla kutsunud klaverikunstnik Lauri Väinmaa, tema pianistist kaasa Piret ja klaveriõpetaja Maie Koldits oma paeprofessorist mehega.
Nädalaid kestnud päevane palavus ei anna järele, kümnekonna meetri sügavuse karjääri põhjas pole tuuleõhkugi. Aga paes on mõndagi põnevat, esmakordselt kogetu ootamatust. Varikalde jalamile varisenud üsna ühemõõdulised, 15-20 cm läbimõõdus
paemunakad ja suuremad rahnud äratavad tõsist tähelepanu auguliste erimite sagedusega.

Augud paes
Enamus paes paiknevaist aukudest on tekke ajal kõvastunud põhjamudasse kaevuvate organismide süvendid ja „koopad“, mis pudedama savikama settega täitunud ja nüüd kivimi murenemisel välja pudenenud. Teine osa aukudest on tõenäoliselt lubimudasse mattunud okslike lubivetikate dolomiidistumise käigus väljalahustumisel tekkinud õõnsused. Sellised paekivitüübid esinevad Eesti paelasundis Ülem-Ordoviitsiumi kuuluvais Rakvere, Nabala ja Pirgu lademe paekihtides, mille avamused paiknevad just Alutaguse soode ja rabade all, Tudulinnast vahetult põhja pool, kust see paematerjal on mandrijääga lokaalmoreeni koosseisus siia lohistatud ja teel jääpragudes voolavates sulaveevooludes täiendavalt ümardatud.

Mida kruusaaugust leida võib?
Ilmastikus hästi väljaprepareerunud kivistisi on selles paekoosluses harva. Kohtab peajalgseid, tigusid, koralle. Rikkalik on fossiilse ihnofauna (skeletita mudasööjate) kooslus.
Suured, üle poolemeetrise läbimõõduga paerahnud on vähem ümardunud ja kandilisemad. Mida väiksem veeris, seda enam ümardunud. Munakate hästiümardunud kuju viitab kivimi suhtelisele massiivsusele. Valdav paetüüp on helehall, osaliselt dolomiidistunud pisikristalliline ebaühtlaselt ja nõrgalt savikas lubjakivi. Teine sagedasem paeerim on roosa-kollast-kirju peitkristalliline laiguline nõrgalt dolomiidistunud lubjakivi. Lapikukujulisi plaatjast paest koosnevaid veeriseid esineb harvem. Nende hulgas võis selgelt eristada püstakulise välispinnaga roostelaigulisi Lasnamäe ehituspaestust pärit ümaraservalisi plaate. Peenemas hästiümardunud veeristikus on ära tuntav ka rohelise glaukoniidi terade-rohket paasi, mis pärit paekalda kõige alumisest, Volhovi lademest. Kohtab ka üksikuid suuri, üle poolemeetrise läbimõõduga väheümardatud kihilise savika lubjakivi lahmakaid, mille kihipindadel looklevad laiad selged ussikäigud. Need harvad rahnud pärinevad Vormsi lademe avamuselt. Paerahnude hulgas kohtame ka ühte siinkandis erandlikku paetüüpi: massiivset korallide ja lubivetikate ning puhta peitkristallilise lubjakivi suurtest rähastest koosnevat rifi-bretðat, mis kõneleb sellest, et ka Ida-Virumaal on Pirgu lademes rifimoodustisi nagu Süda- Eestis Võhma piirkonnas.
Kruusaaugud on kivisõpradele tänuväärsed vaatluspaigad, nagu ka põllult kokkuveetud kivikuhilad, kus võib leida üllatavalt erinevaid, huvitavaid ja dekoratiivseid kivimtüüpe, mis võiks kaunistada meie maakodusid. Mõnegi paerahnu sooviks sõidutada Porkuni paemuuseumi välieksponaadiks.