5/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

58. laiuskraadil
58. laiuskraadil: Vändra - Mihkli

Kes mäletab, kuidas sajandivahetusel võttis Eesti- Rootsi ühisprojektina hoo sisse vääriselupaikade inventuur? Kuidas sai otsitud indikaatorliike – näiteks sulgjat õhikut (samblad), tammenahkist (seened) ja harilikku kopsusamblikku (samblikud)!

2002. aastal tehtud vahekokkuvõtte järgi oli vääriselupaiku ehk VEPe leitud kogupindalaga ligi 20 000 hektarit ja arvuliselt 7007.

Külastame kaht toona Regio vastavale kaardile märgitud vääriselupaika ehk VEPi, mis häirimatult püsivad Vändra lähistel Massu jõe ääres Kobra külas metsakasvataja Leili Mihkelsoni maadel.
„Väga vana mets, saja-aastane, ja väga palju lamapuitu. Rändrahn. Jube palju õõnsusi, aukudega haavad, ja oi, kuidas seal konnakotkastel meeldib sebida,” kirjeldab Leili ühte oma VEPidest. „Jahimehed küsisid minu käest, et see igavene vahva nurk, ega sa seda metsa maha ei võta.” Teises põnevas paigas Massu jõe ääres kasvas Vändra valla kõige suurem kask, vanad saared ja sanglepad.

Jääb nii, nagu on
Leili ei võtnudki neid metsi maha, kutsus kohale metsahärra Andres Hendriksoni, kes hindas alad sobivaks kaitse alla võtta. Sõlmus leping 20 aastaks: Leili Mihkelson kohustus kaht Kobra maadel asuvat VEPi puutumatuna hoidma ja riik maksma talle saamata jäänud tulu. „Sellega rahaga võib raudselt arvestada. Hea, et VEPiga nii on, ja et riik neid lepinguid edasi sõlmib ...”
Vanaisa Mihkel Mihkelsonilt päranduseks saadud Kobra talu pole Leilile elupaik, kuid ometi käib ta seal sagedasti: et niita, võsa raadata, metsa istutada, lõket teha, lihtsalt olla ja loodust jälgida. Kuulata, kuidas punaka rabaveega Massu jõgi üle kivide läheb.
Tosinale hektarile vanaisalt kingituseks saadud põllu- ja heinamaadele on istutatud kuusikuid. Leilit abistavad seejuures noored loodusfotograafid, kes Kobral saavad ühendada kasuliku meeldivaga. Põnevaid jahimaid pakuvad neile ka Leili valdustega piirnevad riigimetsamaad, sealgi asub üks VEP. Sündis see tänu Vändra metsaülemale Karl Mäesalule, kellele endale meeldis vanas metsas käia ja kes hoidis saed paigast eemale. „Vanal Karlal olid seal lendoravad,” teab alevirahvas veel nüüdki rääkida.

Kelle kull see on?
Leili Mihkelsoni teavad loodushuvilised tema toreda blogi Leili metsalood kaudu. Leili pajatab seal viis korda nädalas oma tähelepanekutest. Lugu kanakulliga juhtus paar kuud tagasi naaberkülas, kus üks pere kanaaeda peab. Kull leidis prao, kust aeda sisse puges. Kaks noort kana murdis ta maha, aga rahus süüa ei antud – kukk tegi häält ja pererahvas jooksis kohale. Kull püüti kalakahvaga kinni ja pandi võrkpuuri. Nii ilus lind – lastele vaadata. Veenõu sai ka puuri ja kull sõi ära, mis talle anti.
Süda jäi pererahval ikka valutama ja kui Leili mööda sõitis, tuli kullist juttu. Leili ütles kohe, et kaitsealune lind tuleb lahti lasta. Polnud aga see nii lihtne. „Meie kull,” ütles väike seitsmeaastane tüdruk.
„Kas sul oleks mõnus, kui võõrad paneksid su puuri kinni ja annaksid võre vahelt pudrukausi,” küsis Leili.
Võttis aega päeva enne, kui pererahva seas otsus küpses, aga see küpses. Vabakslaskmisel hoidis väike tüdruk kulli isegi korra peos, siis oli lind prii, lendas korra lauahunniku otsa ja seejärel metsa poole. „Küllap see jääb lapsele eluks ajaks meelde,” ütleb Leili Mihkelson.

Kaitseala vaid kaardil?
Mõnedki armsad loomad, Kobra põdrakärbsed ronivad veel juustes ringi, kui sõidame Vändrast Kergu poole. Oleme saanud keskkonnaametist tänavu välja antud Eesti kaitstavate alade kaardi ja sellelt silmanud, et Kergu looduskaitseala peaks servapidi maanteele välja ulatuma. Näeme põtrade eest hoiatavat liiklusmärki ja selle lähistel sõiduautot hulga meestega – maaomanik Ain Andressoo koos abilistega puid tegemas. Kergu looduskaitsealast ei tea põlistalu omanik ööd ega mütsi, kuigi kaardile pilku heites ütleb ta, et vähemasti osa sellest asub tema maadel Ka härra Andressoole abiks olnud kohalikud mehed pole kaitsealast tuhkagi kuulnud.
Kuigi maaomanik elab ise Tallinnas ja Kergu poe juures näeme ka kohalikku kaarti, kus looduskaitseala märgitud, jääb õhku küsimus: mida peaks tegema, et maaomanikke kaasata, ja et loodushoid oleks enamat kui piiravad jooned kaardil?
Järgmine kord pidurdame juba Pärnu-Jaagupi Uduvere ristis, et pildistada 500aastast Riinu-nimelist pärna.
Vello Lõugase ja Jüri Seliranna "Arheoloogia Eestimaa teedel" (1977) pajatab, et kolm õde Kai, Mai ja Riinu rändasid paremat põlve otsima. Riinu põllepaelad katkesid ja ta jäi peatuma Uduverre. Kai ja Mai rändasid aga kõrgele mäele Vahenurmes, kus neist sai hiiepuud. Mäge peetakse ka muistse Korbe kihelkonna suurvanema asupaigaks.
Püha puu sai ka pärn Riinust - millest annavad tunnistust praegugi puu okstele seotud riideribad. Kai, Mai ja Riinu rännakust on liikvel mitu eri lugu. Hendrik Relve põlispuude-raamat märgib, et katki läksid hoopis Riinu ribupaelad (nendega seoti sääremähiseid)

Kotkaklubi sünnipaigas.
Õhtu hakul ootab meid Kodesmaa paisjärve ääres linnnumees Eedi Lelov. Kodulähedase järve äärde teeb Eedi jalutuskäigu juba paarkümmend aastat, pea iga varahommikul - koos vaatlustoruga. Tulemustest saab lugeda linnuhuviliste listist. "Järvel pesitsevad laululuiged ja olen seal kõiki pütte peale mustkael -püti näinud." kõneleb Eedi.
Esimese linnuvaatluse tegi Eedi Lelov karjapoisina kodukohas Halingas valla Pere külas 19. augustil 1966, need olid kajakad ja kiivitajad, mis siis kirja said. 40 aastat hiljem õnnestus tal 19. augustil linnuralli "Estonian Open" käigus Virumaal näha Eestis üliharuldast ruugerüdit - see oli kui kingitus.
Tänuväärne harjumus nähtud röövlinde kirja panna nii märkmikusse kui ka arvutisse on Eedit saatnud igal päev. Just tema juures Pärnu-Jaagupis kogunesid kümmekond kotkameest novembris 1991. Sellest kohtumisest kasvasid välja kotkameeste iga-aastased kokkutulekud ja hiljem kotkaklubi. Kotkad on ikka olnud looduskaitse sümboliteks ja Eedi Lelovil on hea meel rääkida, et meie kotkastel läheb päris hästi. „Merikotkast loeme nüüd üle 100 paari, 1970.–1980. aastatel oli ta Lääne-Eestis praktiliselt välja surnud.”

Põige Virussaarde
Sellal, kui Juhani Eedi Leloviga juttu rääkis, jõudis Ingmar ära käia Kõima raba kaitsealusel Virussaare rabasaarel – muistsete eestlaste pelgupaigas, kus legendi järgi valvavad ussid peidetud kulda ja kuhu ümbruskonna rahval on kombeks olnud matku korraldada.
Virussaares leidub suuri kive, urgusid ja laialehist metsa. Kunagisi taluheinamaid katab 50–60aastane pärnik. „Oli nagu mõnele teisele pühapäevahommikune kirikuskäik,” ütleb Ingmar oma retke kohta.
Märjakssaanud jalad kuivasid pedaale sõtkudes ruttu. Kahe päevaga sõitsime 70 kilomeetrit ning jõudsime Mihklisse, sealsest tammikust kavatseme järgmine kord oma retkelooga alustada.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet