1/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

rahvuskivi
Kaitsealused kivistised Eestis

Eesti fossiilsed merisiilikud on unikaalsed mitmel põhjusel. Esiteks on neid leitud väga vähe eksemplare ja kõik nad kuuluvad ühte perekonda Bothriocidaris. Üks liik neist –Palmse mõisahärra järgi nime saanud Bothriocidaris pahleni – on maailma vanimaid leitud merisiilikuid, pärinedes ligikaudu 454–455 miljoni aasta tagusest ajast. Oma unikaalsuse tõttu on kõik neli Eestis leiduvat liiki võetud looduskaitse alla.

Esimene okasnahkse leid Eestis
Perekonna Bothriocidaris esmamainimise ja tüüpliigi Bothriocidaris globulus kirjelduse võime leida baltisaksa paleontoloogi Eduard Eichwaldi (1795–1876) teosest „Lethaea Rossica”, mis ilmus juba 1860. aastal ja käsitleb Venemaa Euroopa osa paleontoloogiat. Bothriocidaris globulus leiti Ülem-Ordoviitsiumi Vormsi lademest ning selle holotüüp ehk isend, mille järgi liik kirjeldati, asub praegu Sankt-Peterburgis. Hiljem on seda liiki leitud Hiiumaalt ja Leedust.

Ent ka järgmise merisiiliku liigi leidis 1873. aastal meie kandi mees, noore üliõpilasena geoloogilisel rännakul viibinud akadeemik Friedrich Schmidti saatnud Palmse mõisnik Alexis von der Pahlen. Noorel tudengil vedas, et ta vastvalminud raudteelõigul Ulvi mõisa lähedal Virumaal Nõmmisel tundmatu kivistise leidis. Sama hästi oleks leidjaks võinud osutuda ka lugupeetud akadeemik. Muide, 1870. aastal valminud Peterburi-Tallinn-Paldiski raudtee asutaja oli Alexise isa Alexander von der Pahlen, kes tegutses ka harrastusgeoloogina.
Leitud fossiil osutus maailma vanimaks merisiilikuks ja selle kirjeldas F. Schmidt 1874. aastal esmaleidja auks Bothriocidaris pahleni nime all. Seda merisiilikut on hiljem nimetatud enamikes paleontoloogia õpikutes. Noore tudengi esiletõstmine tema nime andmisega kivistisele aga õigustas end, Alexis von der Pahlenist sai hiljem tuntud paleontoloog, kelle nime kannab teisigi fossiile (näiteks trilobiidid Ptychopyge pahleni ja Lichas pahleni ning peajalgne mollusk Cyrtoceras pahleni). Pahlenilt endalt ilmus 1877. aastal monograafia käsijalgsete perekonna Orthisina kohta, kus ta kirjeldas 15 erinevat liiki. Tema auks on saanud nime ka käsijalgsete perekond Pahlenella.

Kuidas merisiilikuid eristada
Merisiilikute rüü koosneb paljudest lubiplaatidest, mis asetsevad suuavast anaalavani kulgevate meridionaalsete ridadena. Nõelad ei ole fossiilidel enamasti säilinud, neid võib leida lubjakivis eraldi. Lubiplaate, millele olid kinnitunud nõelad ja ambulakraaljalad (need aitasid loomal liikuda), nimetatakse ambulakraalplaatideks. Erinevaid liike perekonnas eristataksegi ambulakraalplaatide ehituse järgi ja ka nende arvu järgi erinevates ridades.

Geoloogiadoktor Männili järgi nimetatud liigid
Väga põhjalik ülevaade merisiilikute perekonnast Bothriocidaris ilmus 1962. aastal TA Geoloogia Instituudi toimetistes geoloogiadoktor Ralf Männililt, küll vene keeles. Selles oli Eestile kirjeldatud 2 uut liiki: Bothriocidaris eichwaldi ja Bothriocidaris parvus. Viimane on leidude arvult kõige väiksem, seda kivistist on olemas ainult 2 eksemplari. Tüüpeksemplari leidis 1954. aastal Viktor Kõrvel Järvamaalt Soodla jõe äärest, lisaks on doktor Männil leidnud ka ühe sama liigi kivistise 602,4 meetri sügavuselt Svedasai 252. puuraugust Leedumaal. Viimased kaks liiki on mõlemad leitud Ülem-Ordoviitsiumi Pirgu lademest.

Eesti merisiilikud.
Baltika manner, millel asus Eesti ala ordoviitsiumis, triivis tol ajal hoopis soojemas piirkonnas, lõunapoolkera lähistroopilises vööndis. Kõrvuti teiste mereselgrootutega elutsesid tollasel ordoviitsiumi ajastul ~450 miljonit aastat Baltika mandri üleujutatud äärealadel ka merisiilikud. Samasse sugukonda kuuluvad liigid elavad maakeral ka tänapäeval, ent mitte meie vetes.
Elustiku moodustasidki tollal meredes põhiliselt selgrootud nagu sammalloomad, käsnad, käsijalgsed, molluskid (teod, peajalgsed, karbid), lülijalgsete hulka kuuluvad trilobiidid, ka esimesed korallid ja kihtpoorsed ning rohkesti ka vetikaid. Olid tekkinud juba esimesed keelikloomad: pikaiad ja konodont - loomad ning mõnel pool maailmas ka esimesed selgroogsed – kaladele lähedased lõuatud, kelle nüüdisaegseks näiteks võib nimetada silmu.
Elustik alles võttis hoogu mandrite asustamiseks.

Merisiilikud (Echinoidea) on väikesed okkalised mere-elulised loomad, kes kuuluvad okasnahksete hõimkonda (Echinodermata). Hõimkond hõlmab 6 alamhõimkonda koos 17 erineva klassiga. Tuntumatest esindajatest merisiilikute kõrval kuuluvad nende hulka meritähed, madutähed, meriliiliad, meripurad, merikerad ja meripungad. Kaks viimast rühma on nüüdseks välja surnud. Kokku on kirjeldatud üle 7000 okasnahkse liigi, neist umbes 860 on okasnahksed.
Merisiilikud on ümara või lameda kehaga (diameeter kuni 30 cm) liitunud lubiplaatidest koosneva jäiga rüüga ja liikuvate lubinõeltega radiaalsümmeetrilised põhjaloomad. Neid on nähtud isegi 7000 m sügavuses. Eesti põhja- ja läänekaldaid uhtvas Läänemeres neid siiski ei esine, üheks põhjuseks kindlasti merevee vähene soolsus.



Toivo Lodjak
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet