3/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Ühe väljasurnud kala lugu Saaremaalt

Kui esimese vabariigi aegu veeti Saaremaalt välja Ameerikasse 3500 kivistunud merelooma, jättis see meie Himmiste murru üsna tühjaks paleoihtüoloogide uhkusest ja imest – kalalaadsest Phlebolepis elegans Panderist. Nüüdseks on see Saaremaa murd täiesti ammendatud ja laastatud. Himmiste näite varal on päevselge, et ka kivistisi peab tänapäeval kaitse alla võtma.

Mis võis juhtuda 420 miljonit aastat tagasi, et Saaremaa läätsetaolisse kivimikihti jäi pidama Phlebolepis elegans’i parv? Hilis-Siluris Paadla eal asus Paleobalti meri ekvatoriaalses kliimavöötmes. Himmiste ala paiknes rifi vööndi taguses laguunis, kus ujusid Phlebolepis’ed ja paljud teised lõuatud, luukilbilised ja anaspiidid, ja settisid dolomiitmudad. Phlebolepis’e parv võis jääda mõõna ajal laguuni põhjal olnud madalasse lohku, mis toimis lõksuna. Ebasobivad tingimused, põhiliselt hapniku vähesus soojas ja madalas vees ning toidupuudus põhjustasid kalaparve hukkumise. Vee peaaegu olematu liikumine jättis soomuskatted terveks, kiire kattumine uute settekihtidega ja konserveerumine mudas aga vältisid nende edasise lagunemise. Seega paljude tingimuste kokkulangemine Himmistes võimaldas ka pisikestest osistest, soomustest koosneva kivistise säilumise. Tänaseni teatakse vaid 24 telodondiliigi terveid soomuskatteid Euroopast (Eesti, Šotimaa, Norra) ja Põhja-Ameerikast (Mackenzie mäestik ja Kanada arktilised saared). Seega on hästi säilinud Phlebolepis<(/i> meie uhkus ja ime.

Haruldus maailma mõõtkavas
Hästi säilinud telodontide kivistised on kogu maakeral väga haruldased. Kalajäänuste mattumise iseärasused meres sõltuvad nii seal valitsenud keskkonna- ja mattumise tingimustest kui ka looma kehaehituse iseärasustest. Telodontide soomustest välisskelett ei soodustanud pärast looma surma selle koospüsimist, igasugune vee liikumine hajutas nende soomuskatted või raipesööjad hävitasid nende jäänused. Lisaks avaldas mõju sette tihenemine, kivistumine ja hilisem võimalik ümberkristalliseerumine.

Kivikalad leiti talu maadelt
Kalad avastas Himmiste talu murrust Tartu Ülikooli geoloog Artur Luha 1929. aasta välitööl, mille ta võttis ette oma monograafia kirjutamiseks. See läätsetaoline kivimkeha kaevati väga lühikese ajaga välja. Ameerikast, Dartmouthi kõrgkoolist käis William Patten Saaremaal neli korda, neist kaks korda aastatel 1930 ja 1932 Himmistes. Siinkohal tuleb parandada viga eurüpteriide kirjeldavas artiklis (Loodusesõber nr 5, 2010, lk 13), milles väidetakse, et Saaremaal käis Ameerikast George Robertson. Tema kohapeal ei käinud, oli aga Saaremaa materjali põhiline kirjeldaja, kellelt ilmus nende kohta üle 20 teadusliku artikli. William Patten sai kohapeal palgatud 15–27 töölise abil kalasaagiks üle 3500 eksemplari lõuatuid, sh ka hlebolepis’eid, mis Kuressaares laevale lastiti ja Tallinna kaudu Ameerikasse toimetati (V. Hannuse jutustus 1985. aastast). Ameeriklane Patten viis endaga kaasa palju meie kala- ja eurüpteriidide fossiile, kuid neid on ka mujal maades, nagu Suurbritannias, Rootsis, Venemaal. Artur Luha ja hiljem Edmund Bölau kogutud materjali säilitatakse Tartu ülikooli geoloogia muuseumis. Tühi Himmiste murd aga on endiselt paleoihtüoloogide huviobjekt.

Suurkaevamiste ohud
Suurkaevamistel on mitu külge. Fossiilide kogumine on vajalik, sest kivisse maetuna, kivimüüri laotuna või mererannal klibuks veeretatuna pole neid ei teadlaste ega huviliste jaoks olemas. Kogumine uurimise ja kaitse eesmärgil toimib aga ainult tingimusel, et väärtuslikud eksemplarid jõuavad muuseumide kogudesse ja muutuvad kättesaadavaks kõigile teadlastele. Kui aga kivistisi kogutakse äri jaoks ning unikaalsed eksemplarid satuvad erakollektsioonidesse, võivad need teadusele jäädavalt kaduma minna.
Himmiste kalalääts on ammendatud. Kuid võib olla, et sellesama paemurru kõrval, mõni meeter või kilomeeter eemal leitakse kunagi järgmine kivimkeha, mis sisaldab sama haruldasi kivistisi.
Nagu kotkad, nahkhiired või orhideed, vajavad kaitset ka meie maapõue haruldused. Need väärivad kohta eeskätt Eesti muuseumide vitriinides. Phlebolepis elegans
kuulub I kaitsekategooria kivististe hulka, mille kogumine ja riigist väljaviimine on seadusega täpselt reguleeritud. Edaspidi peaks seaduse kaitse laienema siiski ka teistele unikaalsetele selgroogsete kivististele, ka sellistele, millel teaduslik nimi täna veel puudub.



Tiiu Märss, paleoihtüoloog
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet