3/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kas karbasel on kohta ehk uuringud kormoranide kahjulikkusest küsimärgi all

Lugedes sel kevadel ajaleheteadet kormoranide ohjamise kavast „humaansel viisil” ehk kuni 10 000 kormoraniloote hukkamist munade õlitamise läbi, meenus esimese hooga enam kui poole sajandi tagune aeg, mil oli täies hoos nn kullisõda. Ilmusid artiklid ja juhendid nagu „Kahjulikkude röövlindude hävitamine”. Kas tõesti kordub jälle juba olnu? Vaatamata sellele, et kormorani kahjulikkuse vastu on tõendid sama puudulikud kui kullisõdade süüdistused?

Mis viis hävitamisplaanini?
Alustuseks kiire põige ajalukku: Eestisse jõudis kormoran pesitsejana 1980. aastate keskel. Järgnev tormiline arvukuse kasv ja levimine langesid kokku muutustega meie rannikumere kalastikus, kuid lähemalt uurides siiski järgnesid nendele.

Kalade vähenemise peamiseks põhjuseks on hinnatud ülepüüki ajal, mil ühiskonnamuutuste käigus ei suudetud kalandust kontrolli all hoida. Lisaks väljapüükide kahanemisele halvenes kalurite olukord ka kalahindade languse, müügiraskuste, varustuse ja kütusehinna tõusu jms tõttu. Loomulikult tekitas see suurt rahulolematust ning tugevdas kalurite viha näiva võistleja – osava ja eduka kalapüüdja kormorani vastu, kelle asurkond aina kosus.
Tugevnenud vastuolude leevendamiseks koostati keskkonnaministeeriumi tellimisel kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskava, mis kinnitati 2008. aastal. Eesmärgiks seati siiski mitte kaitse, vaid ohjamine, lootusega vältida ja vähendada väidetavat kormoranide tekitatavat kahju kalandusele. Kõik oleks ju olnud korras, kui oleks jäädud tegevuste juurde, mis on vajalikud ja võimalikud vaieldamatute kormoranikahjustuste vältimiseks eelkõige kalakasvandustes ning ehk ka mõningates muudes väiksemates veekogudes ning teatud liiki kalapüüniste puhul.

Kava põhineb kahel teaduslikul uuringul
Kalakasvandustest liiguti aga kaugele edasi – mere äärde. Kava kinnitamisteatele lisatud seletuskirjas öeldi, et vastava liigi ohjamiseks koostatakse looduskaitseseaduse kohaselt tegevuskava juhul, kui teadusinventuurid näitavad mõne looma- või linnuliigi arvukuse suurenemisest tingitud olulist negatiivset mõju keskkonnale või ohtu inimese tervisele või varale. Lisati, et kormoran on kalatoiduline lind, kes seab ohtu kalaliikide populatsioonide säilimise ja võib tõsiselt mõjutada selle kaudu kalasaake. Kuivõrd siiski on Eestis teaduslikult tõestatud kormoranide mõju kaladele ja kalandusele? Kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskavas esitatakse meie kalandusele tekitatud kahju tõendusena kaks meie kalateadlaste uuringutel põhinevat juhtu.

Esimene uuring mängib andmetega
Esimene uuring läheb Väinamerre ja arvutab välja, et 1998. aastal kogutud kormorani toiduproovide analüüsist lähtuvalt püüdsid kormoranid samal aastal selles piirkonnas ligikaudu 463 tonni kala, võrreldes kalurite 1242 tonnise ametlikult teadaantud väljapüügiga. Aga 1999. aastal olid vastavad näitajad juba 675,9 ja 601,9 tonni ning mõni aeg hiljem, 2002. aastal 815 ja 1422 tonni. Seega hinnati kormoranide osa Väinamere kalavarude tarbimisel kalurite omast juba ligi kaks korda suuremaks.
Paraku on kogu mandri parimaid kormoranide ja kalanduse vahelistest vastuoludest huvitunud teadlasi kaasanud loodusesõberEuroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse aastail 2000–2002 täidetud koostööprojekti „Kormoranide ja kalanduse vaheliste vastuolude vähendamine Euroopas” (REDCAFE) aruandest lugeda, et kormorani söödud kalakoguste võrdlemisel kalurite kogusaagiga on kormoranikahju hindamisel madal praktiline väärtus. Seega, teha lihtsustatult miinustehteid kalakoguste ja väljapüügi võrdlemiseks ei soovitata, sest nagu ikka, pole looduses asjad nii lihtsad.
Kormoranide toiduse peamise osa moodustavad madala tööndusliku väärtusega või hoopis väärtuseta väiksemamõõdulised kalad. Viimast peetakse ohjamiskavas siiski väheoluliseks, sest kormoranid söövad mingis koguses ka väärtuslikemate kalade noorjärke, nt Väinameres 1998. aastal 385 000 noort koha. Suured arvud on juba iseenesest kõnekad, kuid ainult siis, kui puudub võrdluseks taust. Koha on väga viljakas kala ja tuleks arvestada, et üks heas seisundis olev emaskala võib üheks kudemiskorraks toota kuni mitu miljonit marjatera. Kalandusele kormorani tekitatud kahju ei saa arvutada ka viimaste söödud kalakoguste teisendamisega rahalisse väärtusse.

Teine uuring lähtub alusetutest oletustest
Teises uuringus, mis peaks tõestama kormorani kalandusele tekitatud kahju, esitatakse andmed Käina lahelt Hiiumaal. Seal võrreldi kalade arvukust 1995. ja 2005. aastal. Sel ajavahemikul tekkis piirkonda kormoranikoloonia, mille suurus kasvas 1401 paarini. Enamiku kalaliikide arvukus oli 2005. aastal võrreldes 1995. aasta andmetega langenud, eriti ahvenal ja lahes varem domineerinud särjel. Seega oli hävinud kogu piirkonna jaoks oluline särjekoelmu. Süüdlaseks peeti kormorani, sest kalapüük lahel oli sel ajal keelatud. Paraku ei saa seda siiski teaduslikuks tõestuseks pidada. Nende andmete põhjal avaldatud artikli pealkirigi esitatakse küsimusena – kas ülepüük kormorani poolt? Tõestuslik mõttekäik on lühidalt järgmine. Arvutatakse kalurite üldine püügikoormus pindalaühiku kohta kogu Väinamerel ja võrreldakse seda 2005. aasta Käina lahel pesitsenud kormoranide (pluss mittepesitsejad, kokku 5600) püügikoormusega eeldusel, et kõik linnud toituvad lahel. Sellega ületaks kormoranide koormus kalurite oma 10–20 korda ja seda hinnataksegi ülepüügina. Nii nagu Väinamere puhulgi, puuduvad andmed selle kohta, kui suur hulk kohalikke kormorane tegelikult lahel toitub, kuid võib päris kindel olla, et mitte kõik.

Särg kannatab Käina lahe halva seisundi tõttu
Ühe võimaliku särje kadumise põhjusena Käina lahest nimetatakse tõele au andes siiski eutrofeerumist. Selle mõju uuringus samas välistatakse, sest mujal Väinameres niisugust tugevat hävingut ei ole leitud ning samuti ei peeta oluliseks võimalikke erinevusi reostustasemes. Seega eeldatakse, et Käina laht on ühtse Väinamere osa ja kormoranide puudumisel olnuks ka kalastiku seisund sama.
Tegelikult on aga laht sisuliselt siseveekogu ja vaatamata päästmiskatsetele maakerke ja kinnikasvamise tõttu hääbumas. Sellest on räägitud juba aastakümneid. Paar aastat tagasi jõudsid meediassegi teated kalade massilise suremise kohta Käina lahes, mille süüdlaseks küll ei saa kormorane pidada.

Kalastik ei kuulu inimkonnale
Kormorani tekitatud kahju kalandusele saab lugeda teaduslikult tõestatuks alles siis, kui selle hindamisel on välistatud kõigi muude, vähemalt olulisemate tegurite mõju kalastikule ja kalasaakidele. Väinamere ega Käina lahe puhul seda paraku tehtud pole. Küsimus on ka selles, kas kalastikku käsitleda varana või lihtsalt keskkonna osana. Kui kalakasvandustes olevad kalad kuuluvad kasvanduste omanikele ja püütud kalad üldjuhul püüdjatele, siis kellele kuuluvad kalad rannikumeres ja teistes suurtes veekogudes ja kes võiks siis olla võimalik kahjukannataja? Kas hundi, rebase ja kotka saagiks langenud loomi saab käsitleda jahindusele tekitatud kahjuna? Tõsiseltvõetav pole ka väide, et kormoran kalatoidulise linnuna seab ohtu kalaliikide populatsioonide säilimise ja võib tõsiselt mõjutada selle kaudu kalasaake. Puuduvad andmed selle kohta, et kormoranid oleksid hävimisohtu seadnud mõne meie loodusliku kalaliigi. Paleontoloogide leidude põhjal kujunesid tänapäevaste kormoranide sarnased linnud välja juba 20 miljonit aastat tagasi ja on olnud seega pikemat aega kalade kõrval loomulik elukeskkonna osa. Peab kindlasti lisama, et kormoranid pole kohastunud toitumiseks kindlatest kalaliikidest. Nad püüavad reeglina kõige arvukamaid ja hõlpsamini kättesaadavaid kalu.

Laastab või taastab väikesaare linnustikku?
Kormorani ohjamiskava kinnitamisteatele lisatud põhjendustes taunitakse ka kormoranikolooniate maastikku mõju – taimede, sealhulgas puude ja põõsaste hävingut, sõnnikulademeid, ebameeldivat lõhna ja muud sellist. Leitakse, et tihedates kormoranikolooniates pole asu teistel lindudel. See on ainult osa tõest. Kormoranikolooniates paiknevad pesad tõesti nii tihedalt, et sinna vahele on teistel lindudel raske end sisse seada. Seevastu mahuvad ka suured kolooniad suhteliselt väikesele pinnale ja ainult väiksematel saartel võib ruumikitsikus kõne alla tulla. Samas on Rootsis juba märgatud, et kormoranide asustatud saari eelistavad pesitsemiskohana algid. Ka meil näib ohustatud liigiks tunnistatud alk eelistavat kormoranikolooniatega saari. Ebameeldiv lõhn ei tohiks küll kedagi häirida, sest linnusaared on pesitsusperioodil külastamiseks suletud ning üksnes ühe erandiga on kormoranikolooniad kaitsealustel saartel. Võsastuma kippuvatel väikesaartel võib kormoranide maastikke ümberkujundav mõju isegi kasulikuks osutuda, sest nii muutuvad need jälle pesitsemiseks sobivateks enamohustatud kurvitsalistele ja teistele avamaaliikidele.

Praegu rikume linnudirektiivi
Tasub ka küsida, kuidas on kavandatud kormoranimunade õlitamine kooskõlas Euroopa Liidus kehtivate nõuetega? Aastal 1979 arvati meil pesitsev kormorani alamliik linnudirektiivi lisasse I, arvestades asurkonna tookordset äärmiselt kehva seisundit. See tähendas Euroopa Liidu liikmesmaadele nõuet tagada kormorani pesitsus- ja peatuspaikade täielik kaitse. Kuid juba 1997 tunnistati Euroopa Komisjoni otsusega kormoran soodsa looduskaitsestaatusega liigiks ning viidi üle lisasse II, st lind jäi kaitstavaks liigiks. Direktiiv lubab siiski liikmesriikidel erandkorras kalavarude tõsiste kahjustuste vältimiseks kormoranipesade lõhkumist, munade õlitamist ja lindude laskmist. Seda võivad teha kompetentsed ja usaldatavad isikud ning nõutav on igal aastal aruande esitamine komisjonile rakendatud meetmete kohta. Kui mitte arvestada küsitavust, kuidas tõlgendada mõistet „tõsised kahjustused”, on seega erandite tegemine võimalik.
Paraku on meie keskkonnaametnikud kormoranimunade õlitamise seaduslikkust põhjendades viidanud õigusele teha seda kormorani kui jahiuluki arvukuse reguleerimisena. Tõsi, keskkonnaministri määrusega on liik meil kantud jahiulukite nimekirja ning praegu jõus oleva jahieeskirjaga lubatakse kormoranile jahti pidada 1. augustist (põimukuust) kuni 30. novembrini (kooljakuuni). See aga on otseses vastuolus linnudirektiiviga, mille järgi liikmesriigid ei tohi võtta II lisa liike jahilindude nimekirja ning lubada neile avada jahihooaega.

Kes ta on – sõber või vaenlane?
Tegelikult ei saagi nii küsida ühe loomuliku looduse koostisosa kohta. Kahtlemata on kormoran meie looduses vajalik. Sõbrad või vaenlased võivad olla põllul, aias, tiigis, osaliselt ka tulundusmetsas.Neil juhtudel on tegemist suhteliselt lihtsate süsteemidega, mida suuremal või väiksemal määral juhtida suudame. Keeruliste süsteemide puhul nagu seda on meri, on meie praeguste teadmiste tasemel vaja säilitada kõik selle olulised koostisosad ning hoolitseda selle eest, et need saaksid loomulikul viisil toimida, jättes niiviisi võimaluse iseregulatsiooniks.
Hävitamisel tuleb arvestada veel ühe soovimatu tagajärjega – nõnda soosime sallimatust looduse nende osade vastu, kes meile millegipärast ei meeldi. Pole imestada, kui pärast riigi poolt korraldatud õlitamist ei hakka tavakodanik vaeva nägema temale tülika või lihtsalt mittemeeldiva linnu tõrjumisega, vaid lõhub selle pesa või haarab püssi ja kaika järele.

TAANI JUHTUM. Kas on mõtet kormoranimune õlitada?
Õppida võiks nende maade kogemustest, kus kormoraniküsimus juba varem kerkinud. Meie piiramiskava eeskujuna nimetatakse Taanit. Selles meiega enamvähem võrdse pindalaga riigis kasvas pesitsevate kormoranide arv juba 1990ndate keskpaigaks 40 000 paarini. Munade õlitamist arvukuse kasvu piiramiseks alustati juba 1994. aastal. Viimasel ajal on igal aastal õliga töödeldud seal kuni 7200 pesa (umbes viiendik kõigist pesadest) kuni 19 koloonias (kuni kolmandikus kõigist kolooniatest), kulutades selleks 20 000 eurot aastas. Kuigi nii on õnnestunud oluliselt vähendada lennuvõimestunud poegade hulka, ei ole see kajastunud uute lindude sisserände tõttu alati kolooniate suuruse muutumises ega pesitsuspaaride arvus vastavas piirkonnas. Pesitsuspaaride koguarvu kahanemist täheldati alles 2007. ja 2008. aastal, s.o enam kui 10 aastat hiljem. Tegelikult ei saagi kindlalt väita, kui suurt osa selles etendas eelnev pikaajaline ja ulatuslik munade õlitamine.

Väikeriigis Hollandis taastus kormorani arvukus pärast madalseisu 1960ndate keskel ligikaudu samasugusele tasemele kui Taanis. Erinevalt viimasest aga ei võetud vahepeal punasesse raamatusse sattunud ja seetõttu hoolsalt kaitstava kormorani kiire arvukuse kasvu pidurdamiseks midagi ette, kuigi kalandusega seotud ringkonnad seda tungivalt nõudsid. Kõigele vaatamata algas Hollandis kormoranide arvukuse langus enam-vähem samal ajal kui Taanis. Kormorani tunnustatakse seal ökosüsteemi loomuliku osana, kellega võib vastuolusid tekkida küll kohalikul, kuid mitte ülemaalisel tasandil. Küsimuse käsitlemisel õnnestus huvirühmade tähelepanu suunata patuoinaks tehtud kormoranilt peamisele – veekeskkonna kvaliteedile ning kalastiku hea seisundi tagamisele. Ollakse kindlalt veendunud, et loodushoiu põhimõtted on sealses ühiskonnas nüüdseks nii juurdunud, et kormoran jääb kaitstavaks liigiks edaspidigi ning vajadust sekkuda tema asurkonna arengusse ei tule.

Prantsusmaal anti kalakasvatajate, õngitsejate, majutuskohtade pidajate jt tungival nõudmisel sisuliselt piiramatu hulk lube kormoranide laskmiseks talvel, mil sealsetele veekogudele saabub umbes 100 000 lindu. Suure õhinaga tapetigi mitmel aastal järjest kuni 31 000 lindu ( k o l m a n d i k talvitujatest!). Nüüdseks on laskmisõhin vaibunud, sest kormoranide hulk ei vähenenud, laskmine osutus töömahukaks ja kalliks (ühe linnu tapmise kuluks hinnati 100-200 eurot) ning paugutamine hakkas naabritele närvidele käima.

Avalikkuse survel lõpetati pesade rüüstamine ka Saksamaal.
Kokkuvõte: kuigi kormoraniküsimus on olnud päevakorras juba väga pikka aega ja tegu on ühe paremini tuntud linnuliigiga, ei osata siiski päris täpselt piiramiskatsete tulemusi ette näha. Üks põhjusi on kindlasti kõnealuste lindude, nagu kõigi teistegi linnuliikide suur liikuvus. Vabad või vabaksjäänud elupaigad täidetakse kiiresti tulnukatega naaberaladelt.



Vilju Lilleleht, ornitoloog
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet