5/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Matk tühjemal tükil kodumaast

Ei ole teist nii kirglist matkajat kui Mart Saar,” nentis rännakute kaaslane Tuudur Vettik. Praegu värskendatakse Hüpassaare matkarada, mis viib helilooja kõndimispaikadesse.

„Ma arvan, et me tavaline käik metsas oli kindlasti 5 kilomeetrit tunnis. Ega niisugust suvitamist mujal ma pole kunagi saanud kui Hüpassaares. /…/ Üksi ma nii suuri tuure ka ju ei oskakski teha. Aga katepääle mõnus,” õhkas suvitaja Vettik, kes tegi koos Mart Saarega Kuresoo laugastega tutvust 1934. aasta suvel, temast sai lahutamatu matkakaaslane paljudeks hilisematekski suvedeks.

Mart Saar oli selleks ajaks juba kaks aastat püsivalt elanud oma sünnikohas, metsavahitalus. Selleks tuli organisatsioonidel ja seltsidel 1920ndate teises pooles kaitsta märgukirjadega Saart, kes soovis saada metsavahitalu riigilt endale eluaegseks kasutuseks. Põllupidamiseks kiduras paigas oli tema suguvõsa juba neljandat põlve, nüüd oli oht, et metsavahikoht läheb võõrale.
„Oma isakodu ei armasta Mart Saar vähem, kui eelmised põlved. Õieti see koht ongi see, millest laulab Mart Saar. Kes kord juhtub sinna üksikusse melanhoolsesse sootallu, see leiab, et on selle kohaga tuttav juba ammu – Mart Saare muusika kaudu,” kaitses teda 1928. aasta Postimees. Saar ise kirjutas haridusministrile. „Ainult sääl olen ma saanud rahu ja võimalust loomiseks. Kaugelt üle poole ja kõige paremad helitööd on sündinud selles soodest ümberpiiratud metsatalus. Selle kaotamine oleks minule nii ränk moraalne hoop, et ma pärast seda vist kunagi enam ei suudaks niivõrd toibuda, et uuesti saaksin endise vaimustusega Eesti muusika põllul töötada.”

Tükike maismaad juubelikingiks
Üksiti kirjeldas ajaleht sealset loodust: „See on tühjem tükk meie kodumaast. Paiguti on kilomeetrite pikkuselt laiad samblaväljad, tühjad turbasood, paiguti on harva jändrikku tundrutaolist metsa. Kaansoo juurest keerab üks talutee rabade poole. Kahe kilomeetri taga on üksikud talud ja juba algavad sood. Kuid üks harva tarvitatav kitsas talutee viib sealt edasi, tundub otse soosse. Ümberringi on juba tunda soode maailma tühjust, tead, et siit edasi minnes leiab kümnetel kilomeetritel ainult sood, sood ja läbipaistmatut raba. Viimastest taludest nelja kilomeetri kaugusel kerkib soost üles veel tükike maismaad. Sellel asub talugi. Kuivem osa maast on haritud põlluks, nurmede ääred ulatuvad sohu ning on kevadeti ja sügiseti lausa vee all.”
Rahvas ja nagu selgus, ka riik, armastas sel tühjemal tükil meie kodumaast sündinud ja eraklikult elada soovivat heliloojat. Saar sai talu päriseks, justkui 50. juubelikingiks. Igapäevasemaks põllupidajaks oli küll ta õe pere. Pärast sõda, 1964. aastal kinkisid lähedased talu riigile ja sellest sai nüüdseks tuntud Mart Saare majamuuseum.

Rabade romantik
Saar ülistas sealse looduse põhjamaalisust, põimides seda koos rahvaviisidega loomingusse, pidades neid lahutamatuteks. „Laane kandle helin – kauge käo kukkumine kõige oma soojuse ja südamliku nukrusega on tekitanud meie rahvaluule,” selgitas ta erakirjas.
Saare populariseerija tänapäevas, Vardo Rumessen kutsub teda metsade, soode ja rabade romantikuks, kes pikkadel jalutuskäikudel, kus tal pliiats ja paber kaasas, visandas sealsamas kraavipervel või kännu otsas muusikalised ideed. Andunult süvenes ta igasse oksakesse, soosilma ja samblaniiti, milles nägi looduse imepeent kunstiteost. Püüdes muusikas tabada teda haaranud meeleolu.

Matkamine kui protest
Teist nõnda tihedalt kultuuriloolise isikuga seotud matkarada Eestis pole, algne rada rajati 1980ndate keskpaiku. Kuid Hüpassaare oli armastatud matkapaik juba enne, seal käimisel oli nõukogude ajal juures ka protestivaimu.
Tänapäeval on tuntum Hüpassaarega seotud üritus suveöine päikesetõusukontsert, otse rabas. Majamuuseumi kõrvalt algav 5kilomeetrine rada rajati 2004. aastal ning on populaarne ka lihtsalt loodusrajana.
Tänavuse sügiskuu lõpus oli raja ees roosa silt keeluga sellele minna. Ometi oli 5–6 autot pühapäeva õhtulgi parklas. Astudes läbi hämara metsa sirgjoonena mineval teel, millel veel töised rööpad, paistsid taamal päikeseloojangust kuldse udu kumas kaks rajameistrit. „Kui korjaksime ikka rajale tulnud tänastelt pildistajatelt ära aparaadid, saaks siia vaat et vaatetorni,” lõõpisid nad. Parasjagugi oli raja lähistel tõesti neli fototoru: Hüpassaare loodust armastatakse pildiliselt eriti sügisel, värvide tulles.
Valminud on juba ligi kilomeetri jagu värsket laudteed, lootust on, et raja esimene ots saab värskendatud juba porikuus. Uuendatud rada valmib järgmiseks suveks.
Esimese suurema lauka juures on väike platvorm, pingike ja redel, mis julgustab soojal ajal ujuma. Samas käis tihti suplemas ka Mart Saar, kelle jalutusteede keskmine pikkus oli tihti ligi 20 km. „Matkates ei olnud suuremat kõnelemist, sest tegemist oli oma mõtete ja muljetega. Peatuse kohtades oli aga mõnus ja hubane kuival samblal kasetüvele toetunult istuda, piipu teha ning oma tähelepanekuid vahetada,” räägib ta matkakaaslase Vettikuga käimiste kohta.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet