6/2011



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodus kodus
Merisead peavad videvikutundi

Nora Kreenile kuuluvad merisead kurdutavad omavahel nii puuris olles kui ka perenaise voodil jalutades. Eriti häälekaks muutuvad nad aga hämaruse laskudes, asudes valjult ruiates videvikutundi pidama.

Kahest sai kolm
Üheksa-aastane koolitüdruk Nora Kreen on meriseapidaja juba pikka aega. Praegu on tal neid töntsaka kehaehitusega närilisi kodus kokku kolm, ehkki pooleteise aasta eest oli plaan piirduda vaid kahe meriseatüdrukuga. „Valisime merisigu loomapoes pikalt, püüdes veenduda, et mõlemad loomad on kindlasti ühest soost.

Häda on aga selles, et merisea sugu ei ole paarikuuliste isendite puhul sugugi lihtne kindlaks teha ning alati jääb võimalus, et emaste puuri on sattunud ka isaseid merisigu,” selgitab Nora ema Katrin pikka valikuprotseduuri, kus mängis lisaks lemmikute soole rolli nende välimus ja karvastiku värvus. Igatahes välja valitud beežika kasukaga Kiki ja musta-valgekirju Niki tunnistati mitte ainult tüdrukuteks, vaid ka kõige kenamateks merisigadeks ning nad pandi üheskoos Nora kummutil troonivasse ruumikasse puuri elama. Suur oli aga kogu pere üllatus, kui ühel päeval oli merisigu kolm. „Hakkasin just puuri heina juurde panema, kui järsku tuli merisigade majast välja pisike karvane meriseapoeg – täpselt Kiki väike koopia,” jutustab Nora, kes oli uue hoolealuse ootamatu ilmumise üle mõistagi üliõnnelik ja andis talle nimeks Miki. „Küllap siis oli Miki ema enne meile tulekut loomapoes mõne meriseapoisiga sõbrustanud,” muigab Nora ema Katrin tütre voodil sibavaid merisigasid silitades. Kui Miki osutus isaseks, osteti „üllatuskülalisele” eraldi puur, mille võrede vahelt ta täna teiste merisigade ja perenaise toimetamisel silma peal saab hoida.

Salatilehega peibutamine
Äsja majja võetud merisead on üldiselt üsna pelglikud loomad, kellel võtab oma pererahvaga harjumine aega. „Esimestel kordadel, kui ma neid puurist välja tahtsin tõsta, tõmbasid nad ennast ärevusest kangeks nagu kivi. Ehkki nad on ka nüüd arglikud ja hoiavad nii puuris kui ka puurist väljas olles kambakesi kokku, on nad minuga aja jooksul üsna harjunud ega karda enam nii kangesti, kui ma neid silitan või oma voodile tõstan,” jutustab Nora. Põrandale jooksma ta oma lemmikuid üldiselt ei lase, sest argliku iseloomuga merisead ei kasuta seda võimalust toas ringi jalutamiseks, vaid poevad kohe kuhugi nurka peitu ega taha sealt enam välja tulla. Sellises olukorras ei aita muu, kui püüda neid kavaluse abil kapi- või voodialusest „urust” välja meelitada. „Nad on nii aplad, et ei suuda kunagi salatilehest või kurgitükist keelduda,” räägib Nora ja demonstreerib, kuidas voodi alla lastud merisiga perenaise käes olevat salatilehte haistes sammhaaval peibutise poole hakkab liikuma.

Väledad rohusööjad
Seda, et merisead on isukad loomad, kes söövad ära kõik, mis neile ette pannakse, kinnitab ka Nora ema Katrin. „Hein peab neil kogu aeg puuris olema ning lisaks anname neile spetsiaalseid meriseakrõbuskeid ja sõltuvalt aastaajast ka rohtu või siis muud rohelist, näiteks kurgi- ja õunatükke või porgandit,” seletab ta, lisades, et targad elukad teavad täpselt, millal süüa on oodata. „Nii kui nad kuulevad toidukoti krabinat, pistavad kohe valjult ruigama ja nõuavad koju toodud kraamist oma osa,” jutustab Katrin. Ning toidu pärast võivad muidu igati sõbralikult koos elavad merisead ka omavahel kiskuma minna. „Siis nad nügivad üksteist koonuga puuri pandud toidust eemale ja püüavad teise eest paremaid suutäisi ära rabada,” jutustab merisigade perenaine Nora. Kõige mõnusam aeg on tema lemmikutel aga suvel, mil merisigu lubatakse lausa õuemurule „toidu sisse trampima”. „Aga õue viies tuleb nende territoorium alati eelnevalt ära piirata. Kõige lihtsam on seda teha näiteks kodust kaasa võetud meriseapuuri kattega, sest uskuge või mitte – nad on erakordselt väledad elukad ja võivad jalga lasta või pugeda mõnda maa sees olevasse õõnsusesse veel enne kui sa reageeridagi jõuad,” seletab Nora ema Katrin.

Vestlused videvikutunnil
Kuna merisigade puhul on tegu närilistega, närivad nad kõike, mis aga ette satub. „Puuris olevasse plastmassist pessa on nad närinud näiteks lisaaugu, kust sisse ja välja käia,” seletab Nora. Perenaise peal ei ole merisead aga kunagi oma teravaid hambaid käiku lasknud. Vastupidi – Nora süles on need väikesed närilised leebemast leebemad, nautides vaikselt ruiates, kuidas neid kõrva tagant sügatakse. Küllap on see ruigamine rahulolu märgiks. Kuid tasast kudrutamist ja ruigamist kostub merisigade puurist ka siis, kui nad seal omakeskis toimetavad. Aktiivsed on need elukad enamasti päeviti, heites nagu pererahvaski ööseks magama. Kuid igaõhtusele uinumisele eelneb meriseapuuris omapärane videvikutunni pidamine. „Videvikus, siis kui tuled toas on juba ära lastud ning kogu pere on ennast magama sättinud, muutuvad merisead järsku väga häälekaks ja hakkavad valjusti ruigama. See ruigamine kestab väikeste vahedega kokku oma paarkümmend minutit ning on sedavõrd vali, et väga raske on ilma ust vahelt sulgemata magama uinuda. Nora voodist kostub siis tavaliselt malbeid keelitusi stiilis: no olge ometi veidi tasem!” muigab Katrin. Nora kuulab ema juttu ja silitab oma lemmikuid, kelle videvikutunnil peetavaid vestlusi ta sugugi pahaks ei pane. Kui keegi on täiesti veendunud, et merisead on maailma parimad lemmikloomad, ja pealegi veel imearmsad, siis on see Nora Kreen. Sõbralik ja vähenõudlik Merisigalaste sugukonda kuuluvate kodustatud merisigade (Cavia porcellus) nimest jääb mulje, justkui oleks nende väikeste elukate puhul tegu veelembeliste minisigadega. Tegelikult kuuluvad nad hoopis näriliste seltsi (Rodentia) ning eelistavad sarnaselt oma Lõuna-Ameerikas elavatele looduslikele sugulastele pigem kuiva elupaika. Võimalik, et nende loomade merisigadeks ristimisel (ka saksa keeles kannavad nad nime merisiga, das Meerschweinchen) mängis rolli eelkõige nende „meretagune” päritolu. Inglise keeles kutsutakse neid aga hoopis ’guinea sigadeks’ (guinea pigs), milles sõna guinea on seostatud Lõuna-Ameerikas asuva riigi Guyanaga, kus merisea lähemaid ja kaugemaid sugulasi võib looduses kohata. Nime teisele poolele on tõenäoliselt alust andnud nende elukate pontsakas, sigadele sarnanev kehakuju, ruigamist meenutavad häälitsused ning hinnangud, mille kohaselt sarnanevat nende liha maitselt sealihale – just „lihaloomadena” hakkasid inkad neid Ladina-Ameerikas elutsenud närilisi sajandite eest kodustama ja kasvatama. Ehkki kodustatud merisea liigikaaslasi enam vabas looduses ei leidu, on nad levinud tänaseks üle kogu maailma lemmikloomana, kelle kasuks räägivad nii nende sõbralik iseloom kui ka vähenõudlikkus toidu osas.



Helen Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet