Kevad toob lumele palju erinevaid mutukaid. Suuremad neist ronivad lumele mõne puutüve või rohukõrre juurde sulanud käigu kaudu. Kevadiselt lumelt leiame ka talvest tuttavad rohukedriku röövikud.

Ainult rohukedrikute lumele ronimise võimalus ei sõltu nendest endist. Sõltuvalt lume paksusest, talvisele sulale järgnenud lumesadudest ja järgmistest sulailmadest võivad nad olla kes paksema, kes õhema lumekihi sees kinni. Kevadel korduvalt sulav ja siis jälle külmuv lumi muutub nii tugevaks, et omal jõul ei pääse lumest liikuma ükski röövik. Aga kiiret neil ei ole ja võivad rahulikult oodata, kuni neid kattev lumekiht üha võimsamalt soojendava päikese käes ära sulab.

Ühel hetkel hakkab rööviku tume keha lume alt kumama ja soojuskiirgust neelama. Selliselt aitab röövik ise kaasa oma kohal oleva lume sulamisele. Kui õigel ajal peale juhtume, siis leiame veel liikumatu rööviku kergelt tema keha kuju jäljendava, mõne sentimeetri sügavuse lohu põhjast. Aga sinna ei jää ta pikalt paigale – niipea, kui ilm võimaldab, minnakse liikvele. Miks üks liblikaröövik võtab ette sellise ebatavalise talvitumismooduse? Küllap ikka selle pärast, et kevadel olla esimene sööja esimeste, äsja tärkavate rohuliblede peal. Kuivõrd enamik putukaid talvitub kas munana või nukuna, siis küpsussööma ajal on rohukedrikul vähe toidukonkurente.
Kevade edenedes kohtamegi nüüd juba tunduvalt suuremaks paisunud röövikuid mõne rohelise kõrre peal söömas või sööki seedimas. Nad nukkuvad sealsamas rohu sees kookonis ja kesksuvel, põhiliselt heinakuu öösiti võime näha lendamas kollakasoranþe valmikuid, kes annavad elu järgmise põlvkonna röövikutele, kellel seisab taas ees talvitumine keset lumehange. Kui lund muidugi on.