2/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheliste rattaretk
Mulgimaa põrgud – Loodi ja Helme

Vanarahvas kutsus liivakivikaljusid põrguteks või põrguhaudadeks, väiksemaid orge aga põrguorgudeks. Nii teame Tori ja Õisu Põrguorgu ning Lopa, Tori, Loodi, Mäkiste, Helme, Loodi ja Koorküla Põrguhauda ning mitmeid teisigi. Kaks nimetatut jääb ka tänavuse Roheliste Rattaretke teele. Seetõttu teeme neist siinkohal pikemat juttu.

Olin kunagi kauges nooruses ekskursiooni käigus sinnakanti sattunud ja ähmaste mälestuste järgi teadsin, et põrgu jääb otse Viljandi–Valga maantee äärde. Nii ma siis seda just sealt otsima hakkasingi, kui läksin kümmekond aastat tagasi geoloogiakeskuse ja Looduse Omnibussi järjekordse looduse kalendri „Eesti devon” tarvis pilte tegema. Regio atlasest täpsemat kaarti mul kaasas polnud. Sealt sain paraku üksnes ebamäärase ettekujutuse oru asukohast. Nüüd on muidugi suisa teised ajad. Lähed Maa-ameti kaardiportaali ja suurendad endale vajaliku paiga nii mitu korda, kui soovid. Vaatad sealt kas kaarti, ortofotot või varjatud reljeefi . Kui tahad, mõõdad vahemaid, kui tahad – orgude sügavust või küngaste kõrgust. Tagantjärele pean aga õnne tänama, et selliseid võimalusi mul tol korral polnud!

Pöörasin Loodilt Kärstna poole viivale teele ja sealt pooleteise kilomeetri pärast paremale väikesele külavaheteele, mis viis välja mingi talu juurde. Kuna pererahvast kodus polnud, asusin ise oma tarkust ja kaardikribalat uskudes teele. Mingeid teeviitasid ju polnud. Hakkasin ühte rada pidi astuma ning lootsin, et seda mööda paljandini jõuan. Mets oli veel märg, kohati oli järel ka väikesi lumelapikesi. Puudealune oli paksu kõdu ja lehevaibaga kaetud, risti-rästi oli mahalangenud pehkinud puutüvesid. Mäest alla sammudes leidsin end väikese metsaoja äärde. Vaevaliselt selle kallast pidi edasi komberdades jõudsingi esimese paljandini. See asus paigas, kus oja oli oma teele sügava sälkoru uuristanud. Kanjon oli siin 10–15 meetrit sügav, kohati ehk veel enamgi. Liivakivi tungis mitmel pool pikkade paljanditena esile. Ojaäärne oli täis murdunud puid ja risu. Täielik vaikus! Maantee oli siit vaid kilomeetri kaugusel, ometi ei kostnud sealt ühtegi heli. Ainult mõned varese kraaksatused ja okste murdumine iseenda jalge all. Tekkis tõelises põrguhaua eeskojas viibimise tunde.
Tänu ringiekslemisele olin avastanud paiga Loodi põrguorus, mis muidu oleks jäänud märkamata, kui oleksin kaardi järgi otse tulnud. Varsti veendusin, et tuntud paljand – Loodi Põrgu –, saa enam kaugemal põhja pool olla, ja hakkasin oja kallast mööda tagasi sammuma. Ja ega see varakevadisel vesisel ajal lausa meelakkumine olnud. Lõpuks jõudsin otsituni – Loodi Põrgu kohati kuni 15 meetri kõrguse tumepunase devoni liivakivi seinani, mille sisse allikavesi on aegade jooksul korraliku koopa uuristanud ja mis annab ka oma pisikese panuse Viraski ojasse. Vaatepildi võimsus ja eriline vaikus avaldasid ka siin muljet.
Geoloogid, kes kõiki kivimikihte ju järjestavad ja liigitavad, loevad siinseid kihte Aruküla lademesse kuuluvaiks. Mööda minnes võib lisada, et ainult selle lademe liivakivi võimegi tegelikult punaseks lugeda. Sama tumepunase liivakivi tuntumad paljandid on veel Kallaste Peipsi kaldal ja Tamme Võrtsjärve kaldal, Tartu Kalmistu paljand Emajõe ääres ja Allikukivi koopad ning Õisu Põrguoru paljandid. Kõigi teiste lademete kihid on tavaliselt valkjad, kollakad, roosakad või mitmevärvilised.

Helme põrgu „saalid” – algselt allikavete loodud
Nüüdseks peamiselt Helme koobastena tuntuid on vanarahvas Põrguks kutsunud. Need asuvad ikka sama Viljandi– Valga maantee ääres ja põrgut leida on ülilihtne. Jalgrada sinna läheb ordulossi varemeid kandva linnamäe kõrvalt mööda ning järgmise künka ehk Koopamäe põhjaosa idaseinas need asuvadki. Maantee kõrvaselt parkimisplatsilt on koobasteni kolmesaja meetri ringis.
Möödaminnes siin ka selline vahemärkus, et eelpool kiidetud maa-ameti kaardiportaali kasutades tuleb ikkagi ettevaatlik olla. Kaardil olid sedakorda nii linnamägi kui koopad ja liivakivi paljand ekslikult hoopistükkis lõunapoole maanteed märgitud! Loodan, et ajakirja ilmumise ajaks on see viga kaardilt kõrvaldatud.
Kõnealused koopad on uuristatud valkjas- kuni kollakashalli liivakivisse. Siinsed devoni kivimikihid kuuluvad Burtnieki lademesse, mis on oma nime saanud meie lõunanaabrite juurest. Ka need koopad on tekkinud allikavete uuristava toime tulemusel, hiljem aga inimese laiendatud ning kasutusel olnud pelgupaigana. Veel 19. sajandi keskel oli siin kuus või seitse „saali”. Tänaseks on suur osa koopaid kokku varisenud, mida reedavad mitmed langatuslehtrid. Neist suurim, 20 meetri pikkune süvend oli tuntud Vanakuradi vatsana, koopana, millest kunagi lähtus kaheksa käiku. Siiski on ka praegusel kujul tegemist Eesti suurimate hulka kuuluvate liivakivikoobastega.
Praegu säilinud koobastikku viib kahe meetri kõrgune kaarjas ava, millest paari meetri pikkune tunnel viib kolme meetri kõrgusse ja umbes viie meetrise läbimõõduga sopilisse grotti. Grotist hargneb neli madalat käiku, millest kolm kiirelt sumbuvad. Ühte käiku pidi on aga küürutades võimalik jõuda veel järgmisessegi, eelmisega kõrguselt ja suuruselt võrreldavasse, seekord aga ümmargusse grotti.



Tõnis Saadre
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet