3/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Esimene vasikas võib aia taha minna, aga kui alla ei vannu, löövad mäetipud särama

Minu kujunemist teadlaseks on päris palju mõjutanud mitmed juhused. Näiteks see kutsumata külaline, sabaloom, kes ilmus 1991. aastal Pärnu lahte ja viis võõrliikide uurimise juurde.

Vanemad on mõlemad küll teadusinimesed, kaitsnud nõukogude ajal väitekirja, isa ka doktorikraadi, kuid nemad ei sundinud mind ega kaksikvenda Otti kunagi endi jälgedes käima.

Isa Evald Ojaveer on elutöö teinud kalavarusid uurides, aga tema teadusraamatuid tõmbasin poisina meie Saue kodu elutoa riiulitest uudistamiseks oma käega välja. Seal ei puudunud mu lapsepõlveaastatel, 1970.–1980ndatel midagi olulist, mis ilmunud Läänemere kohta. Osa oli ostetud, osa kingitud. Näiteks seisis seal riiulis Soome professori Arno Voipio raamat Läänemerest, kuhu isa oli kirjutanud artikli kalandusest. Mäletan, et sirvisin huviga ka ajakirja „Abiks kalurile”.
Isa töötas Läänemere kalamajanduse teadusliku uurimise instituudi Tallinna osakonnas. Vene ajal oli mereuurimine pea sama oluline kui kosmoseteadus. Kui panid kalavarude hinnangud mööda, vastutasid samamoodi, nagu oleksid valesti ennustanud rukkisaaki.
Raamaturiiulis olid ka National Geographic’u aastakäigud. Neid saatsid ema lähisugulased Ameerika Ühendriikidest, keemik Lauri Vaska ja filosoof Vootele Vaska (tema on nüüd Eestisse kolinud).
Siit tuleb välja, et mitte ainult juhus ei ole mõjutanud, vaid ka geenid. Ühelt poolt ja teiselt poolt ning mitte ainult vanemate, vaid ka vanavanemate omad.
Isa pärineb Võrumaalt Rõugest Kurksilla talust, talupidajate seast, kes on olnud töökamad, paremal järjel, heas mõttes uhked. Sealt on tulnud talupojapõhimõtted: pead ise hakkama saama, pead lugema kulusid ja tulusid. Samas, kui sa midagi teed ja saavutad, siis see saavutus võiks ka kuidagi välja paista.
Emapoolne vanaisa Richard Vaska oli jurist, EV Kohtukoja liige ja Vabadussõja ohvitser, viidi ilma kohtuotsuseta Siberisse, kuid tuli sealt elusana tagasi. Usun, et sealtpoolt on minu ja Oti õiglustunne, punktuaalsus ja täpsus. Ma ei oska selles kontekstis rääkida dominantsetest ja retsessiivsetest geenidest – aga ilmselt head geenid on kindlasti soodustanud meie elukäiku.

Mõtlemisoskus tuli tahvli ees pingutades
Elasime Sauel, aga kummalgi vennal ei tekkinud kordagi mõtet mitte minna Tartu ülikooli. Aluse selleks andis Tallinna 1. Keskkooli füüsika-matemaatika eriklass. Toona, 1980. aastate alguses oli reaalainetes kindlalt kaks tippu: Tallinna 1. Keskkool (praegune Gustaf Adolfi Gümnaasium) ja Nõo Keskkool.
Meie õpetajatest on absoluutselt tugevaimad Helgi Uudelepp ja praeguseks manalateele läinud Vilma Kukrus. Nad mõlemad panid õpilased iseseisvalt mõtlema. Füüsik Vilma Kukrus oli väga jõuline õpetaja, pea iga tund kutsus kellegi tahvli ette vastama, tihti jagas tahvli kolmeks ja pinnis kohe kolme õpilast korraga. Sisuliselt iga tund pigistati kedagi ja õpilaste jaoks oli tal ootamatusi lausa varrukast võtta. See tähendab, et igaks tunniks tuli õppida. Matemaatik Helgi Uudelepp oli pigem tagasihoidlik, kuid sama tagajärjekas. Tema mõju oli samas kuidagi tajumatu ja hiiliv. Tagantjärele hinnatuna olid mõlemal õpetajal aga efektiivselt töötavad süsteemid paigas. Tulemuseks oli see, et Tartu ülikoolis esimest aastat füüsikat õppides ei pakutud meile mitmetes reaalainete loengutes ja praktikumides peaaegu ei midagi uut.
NLKP ajaloo tundides leppisime Otiga kokku, et üks õppis üheks ja teine teiseks tunniks. Olime välimuselt vägagi sarnased, istusime ühes pingis. Kui Ott kutsuti vastama, läksin mina tema eest. Siis õpetaja ikka kahtlustas midagi, hakkas minu käest uurima, et kes sa oled. Klass oli loomulikult naerust kõveras. Sisulistes küsimustes, reaalainetes me üksteist ei asendanud. Seal raputati aju läbi, pandi tööle ja vist töötab mõlemal siiamaani – tundub nii vähemalt Oti puhul. Kümnevõistluses võib teivas murduda, aga ülikooli sisseastumiseksamitel seda tunnet, et miski võib viltu minna, ei olnud. Tagasilöök tuli ootamatust suunast.

Füüsikasse suunatud, Arhangelskis proovile pandud
Bioloogiasse ei lastud mind õppima allergia tõttu, Ott oleks võib-olla hoopis metsandusse tahtnud minna, aga temal oli sama häda. Meile ütles üks vene rahvusest korpulentne daam Tartu Riikliku Ülikooli arstipunktis Narva maantee ühika alumisel korrusel, et ainukene, milleks me kõlbame, on teoreetiline matemaatika. Kui rääkisime füüsikast, ütles see omapärane sisefilter, et ka füüsikutel võib olla kokkupuuteid allergeenidega. Siiski saime kuidagi loa füüsikasse sisseastumiseksameid teha. See oli aeg, mil poisid pärast esimest kursust sõjaväkke võeti. Taustal kummitas Afganistani sõda.
Oli plaan armeest kõrvale tõmmata, aga see luhtus. Sattusime Arhangelskisse, vangivalvurite üksusesse. Alguses taheti meid eri kohtadesse saata, aga kaksikuid siiski ei lahutatud. Ei saa öelda, et maailm oleks seal Valge mere ääres kokku kukkunud, aga põhjaliku ajupesuna tundus see küll. Talvel püsis 40–50 kraadi külma. Kui vahel tõusis temperatuur 20 miinuskraadi peale, tundus see nagu sulana. Kantseldasin sõjaväes pea kaks aastat sigu ja lehmi, neid oli mitukümmend. Lehmadele tuli talvel õues kirvega raiuda läbikülmanud silo, jäätunud vatjovkad seljas. Laudas oli nii külm, et hommikuks ei olnud see silo veel loomade nina ees ära sulanud. Meeletu füüsilise koormuse ja vaimse pingega sõjaväeaastad mõjutasid kindlasti oluliselt närvisüsteemi. Olime ju sisuliselt lapsed, aga sattusime lausa vanglasse. See elu õpetas väga tõsiselt enda eest seisma.

Öösel kirjutasin, päeval jooksin
Ülikooli naastes õnnestus üle minna füüsikast bioloogiasse, alustasin taas esimeselt kursuselt. Uuel erialal toimis hoopis muu loogika kui puhtas füüsikas. Liiginimesid sadade kaupa, mõtelda oli tegelikult vaja palju vähem ja see mõtlemine oli hoopis teiselaadiline. Kui mind kursusevanemaks määrati, otsustasin, et erinevalt dekanaadi soovidest mina kursusekaaslasi takka sundima ei hakka.
Mingil ajal kutsuti mitmete teaduskondade kursusevanemad rektori juurde ja küsiti, miks keegi ei käi sõjalises õpetuses. See kõik oli pärast sõjaväge. Tollane rektor Jüri Kärner suhtus siiski mõistvalt. Oli eksmatrikuleerimise oht, aga rektor vist päästis tudengid ära. Tagantjärele suur tänu talle!
Mereuurimise juurde sattusin pigem juhuslikult. Olin hoopis biokeemia kateedris Riho Kõiveeri juures, uurisin biofüüsikat ja Tiina Alamäe juures vee mikrobioloogiat. Töö tegime aga kursusekaaslase Jaak Truuga väikejärvede mikrobioloogiast. Käisime välitöödel proove võtmas, filtreerisime neid. Lugesime baktereid kokku ja oletasime, mis neid mõjutab.
Jaak töötas päeval, mina öösel, kahe peale oli meie juhendajal Tiina Nõgesel anda meile Võrtsjärve limnoloogiakeskuses üks arvuti. Samapalju kui diplomi tegemine huvitas mind ülikooliaastatel ka füüsiline pingutus. Tegin tihti isegi kaks korda päevas trenni (kergejõustik, suusatamine, orienteerumine). Orienteerumises õnnestus vist isegi ülikooli meistriks tulla. Olen eriliselt tänulik Tiina Nõgesele, kes aitas meid teaduse juurde. Oli nõudlik ja süsteemne! Õpetas mitte ainult seda, kuidas välitöödel proove võtta, vaid sedagi, kuidas tulemusi kokku kirjutada. See tundus kõik huvitav ja samas, mis olulisim, jõukohane. Otsustasin siis, et jään teaduse juurde. Diplomitöö materjali põhjal ilmus 1993. aastal lugu Teaduste Akadeemia ingliskeelsetes toimetistes, esimene teadusartikkel.

Emakala jutustas põneva loo
Aastal 1991 läksin tööle ökoloogia ja mereuuringute instituuti – esialgu oli plaan uurida meremikrobioloogiat. See oli Eestis siis valge laik kaardil. Mitmel põhjusel (ka rahaliselt) on see ka praegu meie jaoks kättesaamatu uurimissuund. Kuid siis oli valida, kas sukelduda sellesse teemasse ning minna doktorantuuri Soomes või teha Eestis midagi muud. Siis oli vist esimene kord, kui esivanematelt sisulist nõu sai küsitud. Ning selle tulemusena otsustasin hakata uurima natuke suuremaid elukaid ja nende omavahelisi suhteid, esialgu Liivi lahe ökosüsteemis. Tagantjärele hinnatuna oli otsus jääda Eestisse ja teha midagi muud ilmselt üks olulisemaid ja kindlasti õige.
Doktoritöö juhendajaid oli mul kaks: Toomas Saat ja isa. See tähendas teist väärtuslikku kogemust. Juhendajate roll oli peamiselt võimaluste loomine, kõik muu tuli endal välja mõelda. Tol ajal olid olud teised kui praegu, mil kraadiõppuritele on nii süsteem kui ka õpingute raamistik hästi paigas. Tollal ei olnud sisuliselt mitte midagi! Välitöödel käisime instituudi laevaga „Koha” Liivi lahel, väljumisega välibaasist Pärnus Vana-Sauga tänava äärest. Kogusin viis aastat ökosüsteemi kohta infot, alates olulisematest keskkonnanäitajatest kuni kaladeni. Suur tänu siinkohal Aleksei Turovskile, kes määras ära kalade parasiidid ja Alide Lumbergile, kes määras zooplanktoni. Sain tollal ka lähemalt tuttavaks meremeeste ja kalameestega. Natuke teistmoodi see rahvas, isepäised, tugevama iseloomuga. Kokkuvõttes sai mu doktoritöö mitmetest erinevatest juppidest kokku traageldatud. Huvitavaks osaks kujunes seejuures emakala lugu.
Nimelt selgus, et see jääaja jäänukliik on madalas ja produktiivses Pärnu lahes suurema kasvu- ja viljakusega kui oma eelistatud elupaigas sügaval ja külmas vees Ruhnu süvikus. Järeldustes jõudsime seisukohale, et toit määrab ning produktiivne rannikumeri annab liigile suurema ellujäämise võimaluse.

Inglismaa poolaasta andis asendamatud oskused
Aastal 1995 õnnestus saada Briti Nõukogu stipendium ning minna Plymouthi ülikooli kalakasvatust uurima. See oli küll väga erinev sellest, mida oodata oskasin. Pidin kolm korda päevas kalu söötma, liigiks oli paksuhuuleline hallkefaal ladinakeelse nimetusega Chelon labrosus. Otseseks juhendajaks oli Paul Morris, kes oli just äsja kaitsnud doktorikraadi. Sisuliselt oli see tema, kes õpetas mind teadusartikleid kirjutama ja samas õpetas ka ühte teist olulist asja – teaduseetikat. Soojenduseks anti mulle ülesandeks mitte vähem kui 100 artiklit välja otsida ja läbi töötada. Siis harutas ta teadusartikli kirjutamise pulkadeni lahti ja ütles, et nüüd pane see uuesti kokku tagasi. Eesti vanasõna kohaselt (esimene vasikas läheb ikka aia taha) kirjutas ta loomulikult selle artikli mitmed osad hiljem ise ümber. Nii omandasin Plymouthis asendamatu praktilist laadi oskuse. Kuid on ka neid, kes ütlevad: Henn ei oska üldse teadusartikleid kirjutada. Selline see teadus siis on! Viisin Paulile tänutäheks pudeli „Vana Tallinna”. Aga selle pika pingutuse – kefaalide toitmise – tulemuseks oli minu esimene olulisemat laadi teadusartikkel ning üpris korralikus ajakirjas, loomulikult koos Paul Morrisega.

Sabalooma tulek
Sõnumileht kirjutas 9. augustil 1997: „Mereinstituudi teaduri Henn Ojaveere sõnul juhtisid Pärnu kalurid juba mõni aasta tagasi teadlaste tähelepanu sellele, et nende võrke on hakanud ummistama mingi vatitaoline ollus, mida nad varem polnud märganud. „Algul arvati, et tegu on mingi uue vetikaga,” rääkis Ojaveer. „Lähemal uurimisel selgus, et hoopis Läänemeres seni tundmatu zooplanktoni liigiga. „Ojaveere sõnul pole loomal eestikeelset nime, tema pika saba tõttu on teadlased ristinud ta sabaloomaks. Ladinakeelne nimi on Ceropagis pengoi.”
Minule jäi see elukas juhuslikult zooplanktoni võrku. Aare Mäemetsa abiga sai liik ära määratud. Tegelikult said just sel ajal (1990ndate keskpaigas) alguse võõrliikide ökosüsteemsed uuringud, seda nii Läänemeres kui ka mujal meredes. Enne olid vastavad tööd pigem kirjeldavat laadi. Võõrliikide uurimisteema on praeguseks valdkond, kus sisuliselt maailma teaduse teravaim tipp päris käes. Seega, juhusel on väga suur osa ka teaduses – tuleb vaid olla õigel ajal õiges kohas!
Võrreldes nende aastatega, mil alustasin, on tänapäeval Eesti mereuurimises kraadiõppurite elu lausa lust ja lillepidu. Oleme praegu mitmete teiste Lääne-Euroopa riikidega kohati täiesti konkurentsivõimelised. Ainult palun tule ja tee pühendumusega teadust!

Evald Ojaveer kirjutab raamatus „Eesti mereteaduse ajalugu” (2012): „Mere ökosüsteemide õige hindamine ja haldamine on äärmiselt keerukas ülesanne. Seda ei ole võimalik lahendada ükskõik kelle „loomuliku intelligentsiga” või elementaarse vaatluste/uuringute/artiklite massiga. Selleks peab kindlasti olema kõrgetasemelisi selgelt eesmärgile orienteeritud teadustöid, mille aluseks on süstemaatilised keskkonnaparameetrite määramised ja elustiku põhiuuringud.”



Mereuurija Henn Ojaveeri jutu pani kirja Juhani Püttsepp.
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet