4/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Thoreau päevik 8. osa

27. pärnakuul 1852
Nägin ühe künka jalamil maja ees, mis kuulus varem White’ile, hiigelsuurt ameerika saart, mille läbimõõt oli üks meeter, ja millesse lõi 22. kuupäeval umbes kell neli pärastlõunal välk. Nähtavasti tabas see puu latva ja kõrvetas allapoole liikudes ära koore ja lehed umbes kolme või viie meetri ulatuses, siis asus aga koort ära kiskuma ja tungis puitu, tekitades kitsa narmendava vao või prao, kuni jõudis üheni puu ülemistest harudest ja jagunes siis nähtavasti kaheks, liikus alla mõlemalt küljelt ja tungis üha sügavamale puu sisse. Esimeste suuremate okste juurde jõudes oli välk puu keskosa juba täielikult oma võimusesse haaranud ja peaharud maha heitnud, jämedamad otsad ees, mis kukkudes maasse augud lõid. Ja nii liikus see jõud mööda tüve maapinnani, kus nähtavasti plahvatas ja rebis tüve kuueks tükiks, mille ülemised kolme kuni kuue meetri pikkused osad keskpunktist umbes 30kraadise nurga all igasse suunda kiirtena laiali painutati, nii et maapind otse nende all, kus puu varem seisnud oli, paljaks jäi, kuigi kiired ise veel juurtega maapinna küljes kinni olid. Näis, et välk läbistas juured, millesse nagu okstessegi praod jättis, ja kulges edasi läbi maapinna, millesse adra kombel vao kündis, liikudes ühes suunas veel kakskümmend või kakskümmend viis meetrit ja tungides teises suunas läbi üheksa meetri kaugusel asuva maja keldri, kus plekist piimanõudele põletusjäljed jättis ja piima sisse mulda loopis, ning väljus siis endast vagu maha jättes maja tagumise seina kaudu, kus mõne laua lõhki lõi.
Puutüvi oli koorest täiesti paljaks kistud, koor aga kuuekümne meetri raadiuses igasse suunda laiali pillutatud. Suured tükid puu sisemusest, oma nelja ja poole meetri pikkused, olid tohutu jõuga mitmesse suunda laiali loobitud; üks neist oli lennanud vastu kuuri külge, mille täielikult purustas, teine kaevus puuriita. Puu süda lebas omaette. Ilmselt ei oleks tüvest saanud välja saagida isegi mehe jala suurust tükki, milles ei oleks olnud ühtegi lõhet; suur osa puust oli aga peenteks pilbasteks lõhutud. Maja aknad purunesid ja löök paiskas elanikud põrandale. Kõige sellega sai üksnes hetke jooksul hakkama mingi taevast tulnud tuli, mida kutsutakse pikse- või välgunooleks ning mida saatis vali kärgatus. Mis eesmärgil? Iidsetel aegadel kutsuti seda Jupiteri piksenooleks, millega too patuseid karistas; ka meie, tänapäevainimesed, ei mõista seda paremini. Selles avaldus suisa titaanlik jõud – selline, millega maailm loodi ja mis selle ka hävitada suudab. See toores jõud ei ole veel täielikult taltunud. On see omane metsikule elajale või juhib seda pigem arukus ja halastus? Kui usaldame oma esmamuljet, peegeldab see elajalikku jõudu või kättemaksu, mida talitseb vähemal või rohkemal määral õiglustunne. Selle seostamine kättemaksuga on aga ilmselt tingitud sellest, et teame, et oleme patused, samas kui süütu inimese jaoks oleks see nähtus lihtsalt ülev, ent mitte hirmutav.
See on üks neist juhtudest, mil inimese turvatundeks ei aita tavapärastest abinõudest, näiteks piksevarda püstitamisest. Nemesise kättemaksu vältimiseks ei piisa patusele ühestki piksevardast. Kuigi ka mina paneksin piksevarda püsti, kui keegi mulle tõestaks, et sellest tõepoolest kasu on, juhivad inimest siiski nii vastandlikud tunded, et enda turvaliselt või ohustatuna tundmine ei oleneks tegelikult mingist mõttetust vardast. Teatud määral on usku ja õiglustunnet nii selles, kui me piksevarda üles paneme, kui ka selles, et tunneme ennast piisavalt kindlalt ilma vardata. Kuigi minu arvates pakub tõhusamat kaitset neist kahest toimimisviisist viimane, on see ühtlasi ka haruldasem. See viitab vaid asjaolule, et karistust, mis väljendub igasuguste hädade ja surma näol, olgu nende põhjuseks siis haigus või õnnetus, aitab vältida vaid moraalne kindlus. See on usk, millega võtame rohtu, mis meid terveks teeb. Vastasel juhul võib ravi lõppeda veelgi hullema haigusega.
Raevuka maru meelevallas me nii kardame kui ka usaldame. Me häbeneme oma hirmu, sest teame, et süütu inimene ei oskaks kahtlustadagi, et on hädaohus, ning jääks puutumata. Alati, kui inimene tunneb hirmu, on kusagil keegi, kes talle kätte maksta tahab. Metslase ja tsiviliseeritud inimese instinktid ei eksi. Teadus on oma väidetes liiga kindel. Teadus võtab ülesandeks näidata, miks välk puu sisse lööb; moraalset põhjust, miks see juhtub, ei selgita see aga instinktidest põrmugi paremini. Teadus on tulvil jultumust. Miks välk üldse puudesse lööb? Sellest ei piisa, kui öeldakse, et puud lihtsalt ette jäävad. Teadus vastab: „Non scio”. Ma ei tea. Kõiki loodusnähtusi peab vaatlema imetluse ja aukartusega, nagu välkugi; ja välku endasse peab samal ajal suhtuma muretusega, nagu kõige tuttavamasse ja ohutumasse nähtustesse. Läbi süütu inimese moraalse selgroo jookseb taeva poole läikima hõõrutud piksevarras, mis suunab Nemesise sähviva raevu ohutult maapinda, nii et see vaid õhu puhtaks lööb. Ühel hetkel püstitab süütu inimese kindlameelsus tema sisse vankumatu piksevarda, järgmisel võib mõni arglik metallist kinnitusklamber voolu aga otse tema elutähtsatesse organitesse suunata. Kui mõnda surelikku tabab välgunool cielo sereno (selgest taevast, it), on loomulik, et seda peetakse veelgi kohutavamaks kättemaksuks. Inimeste ebausk on tõele ilmselt lähemal kui nende teadus. Arvatakse, et teatud paigad on pikselöökidele eriliselt avatud, näiteks mõni künka otsas seisev tammepuu.

Tõlgitud teosest „I to Myself” , Henry D. Thoreau, Yale University Press, 2007



Tõlkinud Triin Jürimaa
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet