5/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kuidas meid üles leiti –Võrumaa kalakotka jutustus

See juhtus möödunud suvel Võrumaal. Mööda kruusateed, mida kogu aeg silmas pean, sõitis auto. Kõnealusel teel sõidab ikka vahel autosid, aga see sinine Subaru peatus mu pesast 250 meetri kaugusel.

Autost ronis välja matkariietuses mees, mingi asjandus oli tal käes, vist binokkel. See aeg, mil Eestis kotkaste ja kullide kui röövlite pihta kõhklematult tulistati, on juba rohkem kui poole sajandi tagune. Seal aga, kus ma talve veedan, Aafrikas, võib igal hetkel lask kõlada. Parem siiski karta kui kahetseda, tõusin lendu ja andsin hoiatushäälitsuse: „Ki-kiki!“. Pojad viskusid pesas kõhuli maha, nagu peab.

Eelistan pesa teha sinna, kust igasse
ilmakaarde vaade avaneb. See ei
tähenda, et kotka kodu peaks hõlpsasti
nähtav olema. Praegune pesa, ühe
männi murdunud latva kinnitatud
oksahunnik ongi raskesti märgatav.
Tee poolt vaadates sulandub see tagapool
kasvavate kõrgemate mändide
taustale.
Taipasin kohe, et mees ei peatanud
autot selleks, et oma häda õiendada,
ka ei näinud ta vaarikakorjaja moodi
välja. Pärast selgus, et jäi seisma lihtsalt
seepärast, et linde kuulatada. Ning
kuuliski mu hoiatushüüdu!
Alguses ta kahtles, et tegu võib
olla ka rähniga, aga siis silmas mind
ennast. Sain kohe aru, et olen tuvastatud
... Oleks ehk pidanud vait olema?
Aga esivanemate kombed löövad välja,
ei saa võimalikus ohuolukorras kuidagi
tagasihoidlikuks jääda.
Kui mees fotoaparaadi autost välja tõi
ja metsa poole naksutama ehk inimeste
keeles pildistama hakkas, aimasin, et ta
on ka pesa märganud. Nüüd jäi üle veel
kaks kätt või kaks tiiba kokku panna ja
oodata, mis edasi saab.
Kaks nädalat hiljem vurasid kohale
ja jäid seisma kaks sinist Subarut. Kas
teate, et Subaru tähendab jaapani
keeles Plejaadide tähtkuju?! Sedasama
eestlaste Taevasõela, mille peal meie
esivanemad oma silmanägemist hindasid.
Kuus ja rohkem Sõelas nähtud
tähte tähendas juba teravat silma.
Meie, kotkad, näeme aga kordi paremini
kui teie, inimesed, kes te peate
kasutama kümnekordse suurendusega
binoklit, et end meiega võrdselt tunda.
Autodest ronis sedakorda välja kolm
meest, neist üks minu varasem tuttav.
Mehed lähenesid üle raiesmiku ja soosiilu
astudes pesale.
Hoiatasin taas poegi. Kaks heitsid
kõhuli, aga kolmas oli juba nii tugevaks
sirgunud, et jäi pesa veerele seisma.
Jäi seisma, tähendab ei kartnud lendu
minna. Siiski olnuks liig varajane lend.
Õnneks ei hakanud mehed pesapuu
otsa ronima. Üks neist, habemik, tõusis
küll, aeglaselt ja ettevaatlikult nagu
Austraalia laiskloom, läheduses kasvava
männi otsa. Oli aru saada, et tal
polnud halbu plaane.
Kaks teist meest seisid all, sõnajalad
oli neil rinnuni, sääse- ja parmupilv
ümber, aga nad ei kaevelnud, vahtisid
ikka ülespoole.
Fotoaparaat oli habemikul kaelas ja
kui ta piisavalt kõrgele oli saanud, tegi
ta mõned pildid pesast. Sellega õnneks
asi piirdus. Küllap oleme nüüd kuskil
registris kirja pandud ja pesa võetud
riikliku kaitse alla.
Üldiselt läheb meil, kalakotkastel
Eestis hästi ja tänavu oli rekordiline
järelkasvuaasta – 85 poega. Võrumaal
meeldib kalakotkastele iseäranis, siin
pesitseb kümmekond paari. Võrumaal
leidub palju väikeseid järvi, mis meie
põhitoitu, kalu pakuvad.
Vanade lähedale tulevad uued pesad.
Eestlaslikult me siiski naabri pesas
toimuvat näha ei taha, vähemalt paarkolm
kilomeetrit võiks pesadel vahet
olla.
Kui teie seda juttu loete, ei viibi ma
enam Eestis, veedan talve Aafrikas.
Teadlased ütlevad, et sellest ei piisa,
kui Eestis meid kõvasti kaitstakse.
Talvitamisalal Aafrikas on probleemiks
putukamürgid, mis tervisele küll hästi
ei mõju.
Allpool Saharat, Niiluse jõe ja selle
harude ääres, kus me peatume, tapetakse
putukamürgiga (DDT) malaariasääski.
Sääsed muutuvad mürgile
järjest vastupidavamaks, meie mitte.
Ka pole sõdadest toibuvas lõunapoolses
Sudaanis relvapuudust ja iga süsimust
mees võib su lihtsalt oma lõbuks maha
lasta.
Kõrbes võib ju leiduda mõni kaljunukk,
kus peatuda ja kala luusse lasta,
aga põhiline on ikkagi jõgi, seal käib
elu.

Ingmar Muusikus:
Kui pesa juuli alguses leidsin,
helistasin Kotkaklubi liikmele
Urmas Sellisele. Kui nimetasin
piirkonna, oli kohe selge, et seda pesa
arvele võetud ei ole. 19. heinakuul
2012 saimegi pesa läheduses kokku,
kolmas mees oli Võrumaa kotkahuviline
Olev Lüütsepp. Pesa juures
selgus, et tegu on tõesti uue, sel või
eelmisel aastal ehitatud pesaga.
Olen saanud pesaleiu eest ka Kotkaklubi
stipendiumi, 65 eurot.

Urmas Sellis:
Kõnesid arvatavate kotkapesade
kohta tuleb üsna sageli, vahest
päevas mitu. Hea meel on nende
kõnede üle alati. Muidugi on mul huvitav
pesa vaatama minna ning põnev – kes seal
siis on? Ligi kaheksakümmend protsenti
kõnedest viivad hiireviu pesa juurde.
Oleme ESTLAT projekti „Kotkad riigipiire
ei tunnista” abiga ja koostöös lätlastega
andnud välja „Suurte risupesade
määraja”. Eesmärk on harida neid, kes
nagunii metsas käivad (küsi trükist Eesti
Ornitoloogiaühingust).
Seekord oli Ingmar liigi juba määranud
– kalakotkas. Sealkandis Võrumaal
oligi üks kalakotka pesa kadunud. Nüüd
lisandus uus pesa.
Eesmärk on kõik pesad kaitse alla
saada – ja ainult registris olevad pesad
on kaitse all ‒ ning pesa ümber tekib
200meetrine kaitsetsoon.
Kalakotkaid on Eestis praegu 50‒60
paari, arvukus kasvas 1990. aastatel, aga
viimastel aastatel on see muutumatu
püsinud. Ruumi nagu on, aga miski segab.
DDT?
Ma loodan, et leitud pesa ladvast alla ei
libise. Eks järgmisel aastal näeb, kas kotkas
seal jälle pesitseb ja kas on võimalust
seal poegi rõngastada. Üle lugema peab
kalakotkad juuli alguses igal juhul ja see
tähendab enamasti pesa juurde ronimist.
Loodusesõbra lugejad saavad kalakotkastel
silma peal hoida kotkakaamerate
abil. Need meie kaamerad on üle maailma
populaarsed. Sõmerpalu kaamera põhjal
tahtsid kaks ameeriklast uurima hakata,
mida kalakotkad Eestis söövad. Kui kirjutasin
neile, et läheduses asuvast kalakasvatusest
toovad kotkad kaheksat liiki kalu,
pluss looduslikud liigid Vagula järvest,
nad vist loobusid. Kotkale on kõik kalad
ühtviisi head, alates kogrest ja lõpetades
forelli või hinnalise koikalaga.
Kalakotkas on ideaalne veebikaamera
lind, ilmekas ja aktiivne. Pesa männi
ladvas on hästi näha, ei ole varjatud. Kogu
aeg midagi sünnib ja häälitsusi on ka
rohkelt. Ainuke probleem on, et kalakotkas
tahab olla oma pesaga kõige kõrgemal,
aga pessa nägemiseks peab kaamera
olema veel pool meetrit üleval pool ...



Kalakotka loo pani Urmas Sellise ja Ingmar Muusikuse abiga kirja Juhani Püttsepp.
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet