6/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Loodusvaatlused Muraka raba veeres viisid rahvapärimust koguma

Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Mall Hiiemäe kõneles ja tema jutu pani kirja Juhani Püttsepp.

Olen hariduselt filoloog – õppinud
keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Loodusteadustega on mind kokku viinud see,
et olen kasvanud metsas. See on kõige olulisem ja sealt hakkas midagi külge.

Mu isa Eduard Proodel oli eluaegne
metsamees. Ta rajas kodu Roostoja jõe
äärde.
Kolmekuningapäeval 1939. aastal
kolisime vastvalminud metsavalvekordonisse
sisse. Maja oli ehitatud
lageraielangile, tüüpprojekti järgi. Põndaku
peal, suured üheksaruudulised
aknad. Samasugune Muraka raba äärne
kordon kerkis siis Varessaares.
Esimesi töid oli kändude juurimine.
Teed ei olnud, silda ei olnud. Kevadel
panime kartulid kasvama labidaaukudesse.
Metsavahikoha nimeks sai
Leterma, ilus kohakene. Maja ümbruses
ja lausa õues kasvasid karulaugud.
Kolimiseajast, olin siis kaheaastane,
mäletan õige vähe. Istusin ahju ääres
ema gümnaasiumiõpikute kasti peal ja
päikeselaik paistis tuppa. Vaikne oli.
Mets kaitseb oma kutsikaid
Mõlemad vanemad, ka ema Vilma on
pärit Alutaguselt. Isa Seli raba äärsest
Kõrve talust, ema Muraka raba äärest
Roogendiku talust.
19. sajandil metsa sisse rajatud talud
olid vägagi elujõulised. Ehkki viimane
sõda pillutas rahvast laiali, elavad need
külad veel praegugi.
Niisugustest küladest sirgunutel on
sügavad kultuurihuvid. Ema oli Jõhvi
gümnaasiumis käinud, temale oli hariduse
saamine niivõrd tähtis.
Vanemad kohtusid Roostoja maatulundusklubis,
kus ema oli sekretär,
isa laekur. Klubi andis välja ka käsikirjalist
ajakirja, kuhu emapoolne vanaisa
Kristof kirjutas rahvapärimuslugusid.
Näiteks nende kodukoha lähedasest
Muraka raba Hiissaarest, kuhu olla
kunagi pajaga kulda maetud.
Isa tahtiski metsameheks saada ja
läbis Eesti ajal kursused. Metsavaht
kandis vormi, tal oli püssi kandmise
õigus ja kohustus võidelda salaküttide
vastu.
Isa sai omal alal tuntuks sellepärast,
et traktorit ta metsa ei lasknud, puud
veeti hobusega välja. Iisaku metsad on
niisked, metsaalused ju pehmed.
Metskonnast oli isale ülesandeks
pandud metsakultuuride rajamine,
looduslikule uuendusele kaasa
aitamine ... Põllu peale rajas ta taimeaia.
Selle puhtaks kitkumisega saime
ka meie lapsed ohtuda (ohtuma on
sealtkandi sõna vaevanägemise kohta,
ohtuda võis näiteks ka vasikaga võidu
joostes).
Hajaküla talus metsamaastiku sees
kasvanud laste kodutunne on teine
kui mere ääres sirgunud lastel. Meie
kartsime merd ja lagedat.
Kui kooli minnes jõudsime Lõpe lagedale,
kus külm tuul käis üle, igatsesime
jälle metsa vahele saada. Mets kaitses,
teda me ei kartnud.
Õhin kogu eluks
Meie peres sirgus neli õde. Mina olen
kõige vanem, järgnevad Ellu, Kaja ja
Anu. Ellust sai metsaülem, Kajast algklasside
õpetaja, Anust bioloog.
Lastena käisime kõik isaga kaasas
murakal Muraka rabas – oli huvitav. Isa
võttis ka püssi kaasa, oli veel kullide
laskmise aeg.
Lapsed korjasid murakaid mannergute
sisse, isa tõi seljakotis kõik
ära. Korjata sai kõvu marju, mitte
mädapäid.
Selleks ajaks kui parmud lagedale
tulid, oldi kodus tagasi. Silmikauss võis
täis olla. Ema keetis moosi, tegi talveks
sisse, murakaid peeti siis kuninglikeks
marjadeks.
Murakal käimine on sealkandis
vana komme abiellumisealiste noorte
seas. Lepiti kokku ja oldi ööd metsas,
heinamaarjapäeva paiku. Nendest
käikudest jäi õhin eluks ajaks. Mina ise
ei ole nii käinud, see on vanema põlvkonna
mälestus. Vanaema Aliide rääkis
sellest, nemad käisid, ja mul on tema
jutud sõna-sõnalt kirja pandud.
„Vahest sai mindud veel Muraksaare
salkudesse, sinna minekuga läks terve
päev. Nüüd ei tea keski teesid ega käi. Siis
olid pannud laugaste vahelt puud ... Hommiku
vara, kui vähe valgest läks, juba kõik
rabale. Mõni karjus, et tulge siia, küll siin
on palju. Kõik tulid suure jooksuga, omal ei
old miski. Kiikuja (õõtsuva raba) servas oli
neid vahest palju küll: läksime kohe sinna
ja natukese ajaga korvid täis.”
Aliide Roostar, 74 a, (1963) – raamatus
„Ida-Virumaa rahvakultuurist” (1972)
Rääkisime põdrakeeles
Meil elas üksvahe kodus põdravasikas.
Koerad või jahimehed olid ta ajanud
Peipsisse ja sealt oli keegi ta päästnud
ning toonud kelle muu kui Proodli Eedi
juurde Letermale.
Vasikas hakkas elama lauda kõrval
olevas ruumis, seal, kus hoiti heinu.
Õpetasime ta lehmapiima jooma ja
raiusime talle iga päev haava-, paju- ja
pihlakaoksi.
Nimeks sai vasikas Tinna, hakkasime
temaga rääkima põdrakeeles. Natuke
jämedama häälega, kui teeb kitsetall:
mmh-mmh!
Käisid läbirääkimised tema toimetamiseks
loomaaeda, aga mis loomaaialooma
tast ikka saanud oleks. Otsustasime ta loodusesse lahti lasta.
Isegi vanaema toodi õue seda vaatama.
Tinna jooksis õues ringi nagu
vasikas, ringid läksid suuremaks. Siis
jäi korraks nagu vaatama, nälpsis rohtu
ja siis pani – üle heinamaa, läbi jõe, teisele
poole metsa. Sügiseste põdrajahtide
ajal mõtlesime – peaasi, et Tinna
alles jääks! Olidki jahimehed kohanud
üht põtra, kes neid julgelt uudistas. Mis
Tinnast sai, ei tea!
Isa tõi koju vaatluspäeviku
Olin 12aastane, kui isa tõi koju vaatluskausta
lindude kevadise saabumise
kohta, mille ornitoloogid olid metskondadesse
saatnud, ja ütles: „Lapsed, vaadake,
millal üks või teine lind tuleb.”
Isa oli linde karjas käies tundma
õppinud, kuid käblikut kutsus ta pöialpoisiks,
metsvinti lepalinnuks, öösorri
sorikulliks ja kuldnokka hoboräästaks.
Rähnid olid tal kõik tikkad (see nimi on
Kirde-Eestis ja Soomes ühine). Isa käest
saime enim tuntud liigid selgeks, ise
õppisime määraja abil veel lisaks.
Meil oli hobune Jõmm, kes elas maja
juures metsas. Lagedat heinamaad ega
loomade ketitamist ei olnud. Lehmad
limpsisid vara kevadel rabaservas keelega
villpea kollaseid otsi.
Jõmm sõi kaeru ja kaerad meelitasid
maja juurde talvikesi, keda kutsusimegi
kaeralindudeks. Talvikesed
oskasid kaeratera suus ära puserdada,
rasvatihased panid selle varba vahele.
Hakkasin vaatluspäevikut pidama ja
see sai harjumuseks.
Ma ei olnud küll enam laps, kui
teatasin Tartusse haruldustest. Muraka
rabal elasid siis rabapistrik, rabakana,
väikepistrik ja põldrüüt.
Rabasaartel mängisid metsised, neid
võis siis veel loaga jahtida. Kaasiksaarel
kasvas tohutu suur kuusk. Külas oli
üks naljamees, kes ütles, et kui metsis
istus selle kuuse otsas, siis haavlid ei
ulatunud temani. Mees ronis poolde
kuuske, siis tulistas uuesti – metsis
kukkus maha.
Mõõtsin selle kuuse kõrguse hiljem
sammudega ära – oli vist 46 meetrit.
Mind hakkas tõmbama Muraka rappa.
Küllap oli see ihalus alguse saanud
murakalkäikudest.
„Sadas sügisvihma ja puhus märg tuul.
Raba oli ligipääsmatu. Nõmmepiir otsekui
vajus pruuni vette ja kindel maa kadus
jalge alt. Oli vaid mingi pehme ja õõtsuv
pinnas nagu võrk, mille silmast võid kergesti
läbi astuda.
Raba oli üleni hall. Hallid olid pilved ja
silmapiir sulas nendega ühte. Hallide vaikivate
kaljudena seisid rabasaared, tuletades
meelde Kristjan Raua söejoonistusi. Sellisena
ma ei olnud teda näinud: süngena,
ähvardavana, kättesaamatuna. Ometi jäi
tumedaid Kaasiksaare soppisid vaadates
püsima soov: ma tahan sinna!”
Mall Proodel, Eesti Loodus, nr 2, 1966
Muraka raba teejuht
Lugu sellest, mida nägime õe Elluga,
kui sõitsime suuskadel üle lumise
Muraka raba, ilmus Eesti Looduse
Alutaguse erinumbris 1966. aastal.
Mäletan, et laukad olid sel käigul jääs,
lund ei olnud palju. Ilm läks soojaks ja
lumi ei kandnud enam suuski.
Ellu viis metsaülematöö Agusalu
soostikku, kus rabad on hoopis teistmoodi.
Kõrgemad kriivad ja kriivade
vahelised älverabad, kus kevadel õhk
virvendab ja kõrvus muliseb lindude
häältest. Hakkasin saatma lugusid oma loodusvaatlustest
Eesti Loodusele. Esimene
kaastöö ussikuusest Roostojal ilmus
aastal 1962.
Isa armastas igapäevaselt kanda metsavahimütsi.
Võib-olla seepärast tegid
võõrad temaga ikka juttu ja uurisid
kohalikke olusid. Meie hobune jäi ka
seisma, kui metsa vahel keegi vastu
tuli.
Kord sattusid isaga kokku botaanikud
Maret Kask ja Linda Viljasoo. Nad
soovisid Muraka rappa, Kaasiksaarde
minna. Ojakõrve siirdesoos oli kunagi
olnud mesimuraka leiukoht. Neil oli
teejuhti vaja, isa soovitas mind.
Läksimegi. Rabas jätsin nad mõneks
ajaks üksi taimi vaatama, et otsida üles
palkidest-pakkudest silda, mis kunagi
lehmade ülekäiguks oli rajatud. Seal
Kaasiksaare ja Mäurassaare vahelt
jooksevad kiikujad läbi (Juhan Lepasaar
nimetab seda paika oma „Sooradadel”
raamatus ka Kiikoja lammiks – toim),
õõtsuv rabapind.
Kui tagasi tulin, nägin, et nad olid
närvis ja vaatasid kaarti ...
Et ületada rabas tümasid kohti, murdsime
toeks kuivanud kuuski. Paned ühe
jalge ette, saad mätaste vahelt läbi.
Vahel tuli ette päevi, kui käisin 30
kilomeetrit raskes loodusmaastikus.
Võib-olla see treening ongi aidanud, et
olen vanas eas vastu pidanud.
Leterma kirjasaatja
Aastal 1955 ei saanud ma ülikooli sisse.
Võrdsete punktide korral eelistati vist
neid, kes kuulusid komsomoli. Läksin
Tartusse kaugõppesse. Et kaugõppur
ka töötama pidi, läbisin Luual metsavahikursused
ja hakkasin koos isaga
Letermal tööle – metsavahina.
Et minust sai looduse uurimisele
kaasaaitaja, oli tingitud soovist teha
metsavahiametis ka vaimset tööd.
Täitsin küsitluskavu jahindusest.
Aleksei Petersoniga koos kirjutasime
artiklisarja Eesti Loodusele metsloomadest
etnograafi ja folkloristi pilguga.
Nägin tervet taevast täitvaid punaseid
virmalisi, kirjutasin Roopi Hallimäele.
Hakkasin tegema äikesevaatlusi
ja saatsin andmeid Heino Toomingule.
Zooloog Harry Lingile saatsin metsloomajälgede
vaatlusi lumikattel.
Botaanikutele saatsin teateid
Alutaguse soistel heinamaadel kasvavast
sinisest emajuurest. Ornitoloog
Jüri Keskpaigale saatsin andmeid
sookurgede kohta.
Kui Põlulasse esimesed kährikud
lahti lasti, jõudis üks meie kanti.
Koerad tahtsid teda maha murda –
saatsin jälle Tartusse teate.
Kõik kirjad kirjutasin pimedatel
õhtutel Letermal. Meie majja tuli
elektrivalgus alles 1950. aastate lõpul.
Loodusvaatluste kirjapanek oli
minu jaoks hea ettevalmistus rahvapärimuse
kogumisele. Hakkas välja
kooruma see, mida ma kirjandusmuuseumis
olen teinud ja uurinud:
rahvapärimus ja metsameeste omavahelised
jutustamised.
Alustasin oma pere ja isa ametivendade
juttude üleskirjutamist.
Intuitiivselt taipasin, mis on vaja
kirja panna.
Üks esimesi allikaid metsameeste
seas oli Abel Selliov ehk Saarevälja
Aabel (1877–1963). Tema jutt oli
mõnus. Rääkis aeglaselt, vuntside
liikudes nina all, keeles oli rohkelt
murdesõnu ja arhaisme.
Kui kevadel männiistikud lume all
kaardusid, küsis Aabel naiselt takust
lõnga – et seome puud keppide peale
üles. Ta tundis puudele kaasa.
Aastal 1969 ilmus jahi- ja metsloomajutte
koondav „Üks jahimees läks
metsa”. Seal on päris palju ka isa
jutte. Letermal tuli jõuluvana kotist
see raamat välja ja isa nägu läks
särama.
„Püss pidi suvel ehk millagi madu sisse
laskema. Pidi paremast võttama. Täma
puhastas heast püssi. Panin püssi maha,
võtsin täma näpitsate vahele. Kui sai pea
püssitoru sisse, läks kõhe ajuga, täma ei
saand ümber pöörada. Lasin vasta Madi
lau seina, tulin Roostavalt. Ei old muud
midagi kui paljas märg laik lau seina
peal. Ilma kõlata pauk, tema on veiksem,
uss katab paugu ära.”
Abel Selliov, 84 a, (1958) – teosest „Üks
jahimees läks metsa”
Suund Taaralinna
Muraka rappa sattus erinevaid
inimesi, kes tahtsid seigelda. Neid
leidub ka praegu. Sellest saab lugeda
Varessaare päevikutest. Inimesed
tahavad olla rabavaikuses. Õrn müha
madalates rabamändides teeb selle
vaikuse kuuldavaks.
Kord oli neli päeva järjest sadanud,
kui meie juurde Letermale tuli üks
mees. Ta oli kõik need neli ööd ja päeva
raba veeres telgis olnud. Küsis, kas
saaks öömaja. Ajasime juttu – ta oli
Tallinna hipodroomi džoki.
Mul oli ju kirjandusmuuseumis töö
teada, aga kahtlesin. Et minu mees oli
pärit maalt ja metsainseneriks õppinud,
mõtlesin, et lähen sinna, kus mees
on. Džoki ütles: „Kahju, kui te oma
töökohast peaksite loobuma.”
See pani mind mõtlema. Lõpuks tuligi
mu mees ise Tartusse ja nii sain õpitud
erialaga tegelda.
Selma Lätt suri ära, sattusin jätkama
tema tööd, uurima rahvakalendrit.
Läks palju aastaid, enne kui need köited
kokku said.
Tasapisi sujus koostöö Eesti Looduse
toimetaja Ann Marvetiga, ilmusid
artiklid looduse eetilis-usundiliselt
poolelt. Sai kõnelda sellest, miks haab
väriseb, miks mustad linnud on pahad
linnud ja miks lepatriinu on au sees.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet