2/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
ÕIE ARUSOO TOOB VAATAJATE ETTE SURMAJÄRVE JA PISITEO

Märtsis 10. eetriaastat tähistanud telesaate “Osoon” toimetaja Õie Arusoo töötoa
nurgas on alati valvel pika säärega kummikud. Kogu saatemeeskond on nõus võttele sõitma kas või kell neli hommikul.

Kummisaapad valvel. “Tavaliselt on kontorites tagavaraks teatrisse mineku kingad, minul on ühel pool diivanit kummisaapad,” naeratab Õie, ning lisab, et teisel pool diivanit on veel tekk ja padi – öisele väljasõidule on Nõmme- kodust keerukas telemajja tulla. “Ühtki telesaadet ei tee üksi, loodussaadet seda enam. Mul on meeskonnaga väga vedanud. Kui ikka tahame ilusat varahommikust loodusvaadet, siis sõidame selle nimel poole öö pealt linnast ära, ja kui vaja, monteerime hilisõhtul, ning keegi ei vaata etteheitvalt kella,” ütleb ta. Töö tõttu on Õie looduses keskmiselt kaks päeva nädalas, näiteks äsja käis Tartumaal nelja kopra askeldamist filmimas. Ilusate ilmadega panevad ta väljasõidud kolleege kergelt kadestavalt ohkama. “Tegelikult on see töö, aga väärt töö,” leiab Õie.

Esimese ajakirjanikuna surmajärve ääres. Kolmapäeviti vahetult enne “Pealtnägijat” eetris olev “Osoon” on Eesti esimene keskkonna-ja loodusteemaline telesari. Kümne aasta vältel on see eestlaste loodushuvi rütmis pidevas muutumises püsinud.
Alul rääkis saade sügavuti ühest keskkonnateemast. Huviliselt istusid “Osooni” vaatama ka keskkonnaspetsialistid ning teadlased. Näiteks Õie saatemeeskond oli meediast esimene, keda Sillamäe surmajärve äärde lubati. “Saime smaragdrohelisest mürgiveest vapustavad vaated,” meenutab ta. Nüüd on see “ilu” turvaliselt kaetud ja kunagise järve veerde tassitakse terveid ajakirjanike gruppe.
Õie hinnangul pani toona saatele rezhissöörina tugeva aluspõhja Peeter Tooming. Ka vaatajaile sageli kahjuks kaugeks jäävad Kirde-Eesti mured muutusid atraktiivseks ja arusaadavaks. “Ta tegi "Osooni" teistmoodi. See polnud tavaline saade, seda tehti filmilikult,” nendib Õie.
Keskkonnateemasse põhjalikult süüvimisele järgnes Eestimaa looduse tutvustamise periood. “Piirid olid lahti ja kui puhkus käes, sõideti välismaale. Palju uhkem oli ju tööl öelda, et käisin Kanaaridel, mitte Otepääl või mis veel veidram, lihtsalt metsas,” piltlikustab Õie, kes püüdis siis näidata, mida on Eestis väärt vaadata ja kaitsta.
Pärast saateid sai ta e-maile ja telefonikõnesid, milles nähtu juurde teed küsiti. “Väga paljud said innustust ise vaatama minna. Olin kord hambaarsti toolil, kui tohter järsku küsis, et mis kohta me paar saadet tagasi näitasime. Talle oli Võllaraba meeldima hakanud.”
Nüüd keerab
“Pealtnägijat” vaatav lai seltskond lihtsalt pool tundi varem teleka lahti – ajakirja-tüüpi saate rosinaks on metsade keskelt üles leitud loodusfriigid ja loomalood. Samuti teravad lõigud loodusega valesti ümber käimisest. “Need lähevad vaatajatele väga hinge. Palju võeti meiega ühendust, kui näitasime röövraiet või kotka pesapuude maharaiumist. Eesti inimene tavaloole ei reageeri, kirjutatakse siis, kui miski torkab teravalt südamesse ja tahetakse kaasa rääkida,” ütleb Õie. Tema sõnul elati siiralt kaasa ka vene noormehele, kes oli koju toonud ja terveks ravinud rabapistriku. “Lausa psühholoogid helistasid ja tundsid pistrikust ilma jäänud poisile kaasa.”

Sünnitava karuga ei võistle. Õie tunnistab, et siis, kui saadetega alustati, oli kergem. “Olime ainsad, praegu on igal kanalil uhke loodusfilmide valik. Me ei üllata enam vaatajat heade loomakaadritega. Ekraanil üle põllu jooksev põder pole mingi ime, kui National Geographic näitab sünnitavat karu või läheb hundikoopasse,” räägib Õie. “Selliste asjadega me võistelda ei suuda. Vastukaaluks näitame Eestimaa oma haruldusi, olgu selleks siis kõre ehk juttselg-kärnkonn, ebapärlikarp, apteegikaan või pisitigu. Need, kellega inimene iga päev kokku ei puutu ja kelle olemasolust ta võib-olla pole kuulnudki. Piisab vaid panna peopesale kõrvuti Eesti suurim viinamäetigu ja pisitigu ning vaataja imestab, kui põnev – poleks osanud arvatagi, et see must täpp ka mingi loom on.”
Viimasel ajal püüab Õie nuputada, kuidas koolilapsed uuesti saate juurde tuua. “Osooni” vaatamast röövis nad samale eetriajale sattunud Guinnessi rekordid. “Õpetajad räägivad, et kui lastele koolis ekraanilt loodust näidatakse, hakkavad nad natukese aja pärast nihelema, et kas midagi juhtub ka või. Neile peab looduse atraktiivseks tegema. Mingi action peab sees olema ja praegu veel ei tea, mis rekorditega nõnda võistleks. Eesti pikim mänd see igatahes ei ole,” arutleb Õie. Ning lisab, et tema põhimõte on – ainult nn pildivilksutamiseks ei tohi loodussaade minna. See peab ka vargsi õpetama looduses vaikuse nautimist.

Saatemeeskonna higi ja pisarad. Varem olid “Osooni” ekraanil vaid vastajad, Õie esitas küsimused n-ö kaadri tagant. Nüüd toimetavad kaadris ka saate tegijad: hingeldavad raskelt lumes kõndides, kukuvad rabas käpuli, tilguvad kuumaga higist. “See mõjub vaatajale julgustavalt, et kui juba loodussaate tegijad väsivad või kukuvad, pole esimest korda rabasse minejal ka midagi häbeneda,” leiab Õie. Ta on jõudnud järeldusele, et julgustamise pärast on vajalikud ka laudteedega matkarajad, kuigi mitmed loodusinimesed neid rajatisi kritiseerivad. “Paljud pole enne rabas käinud ja neil pole ka selliseid kummikuid, nagu minul toanurgas. Linnainimesel pole neid lihtsalt tarvis. Kui ta aga saab kuiva jalaga mööda laudteed rabas käia, on tal kindel tunne, ning võibolla tuleb mõnel teisel aastaajal uuesti. Ülejärgmine kord ostab juba kummisäärikud, ja ehk ei lähegi enam laudadele kõndima, sest tunneb end juba piisavalt kindlalt,” selgitab Õie.
Kui Õie käest küsitakse, kuhu tasub kõmpima minna, soovitabki ta kõigepealt rabamaastikku. “See on igal aastaajal, igal kellaajal täiesti kordumatu. Paljud pelgavad, aga rabas on kütkestav,” leiab ta. Koht, kuhu ta alati heal meelel uuesti läheb, on Võllaraba ujuvate saarekestega võimas laugastik. Meresaartest meeldivad talle eriti Uhtju ja Vaindlo, kuid möödunud suve elamuseks oli Osmussaar.
Õiel endal eriti selliseid hetki polegi, mil ta istub päikesepaistelise ilmaga kodus kohvitassi taga ja mõtleb, kuhu võiks loodusesse kõndima minna. Vaba aeg ja töö on tema puhul üsna segunenud. Seetõttu on Õiest telemaja personaliosakonnas juba ka omamoodi legend saanud. Nimelt on tal sageli puhkus korralikult välja võtmata. “Neile tuleb muie näole, kui ma jälle, puhkuseavaldus näpus, tulen. Nad juba teavad, et varsti katkestan nagunii puhkuse. Mis parata, see on minu elustiil ja ma tunnen sellest rõõmu.”

Loodus loosungeid ei vaja. Õie sõnul on selline töötempo harjumuspärane, kui pidevalt samas rütmis sees olla. Kui tekib kahe püha vaheline vaba aeg, on alul natuke nõutu olemine. “Mulle meeldib loodussaateid teha. Pean ise loodusest lugu ja loodan neid ka nii edasi anda, et teistelegi meeldib,” räägib Õie. Talle on lähedaseks saanud ka loodusinimeste seltskond, kellega töö teda pidevalt kokku viib. Hästi armas on, kui arvutisse potsatanud kiri teatab, et esimesed toomingad õitsevad või kuldnokad on kohal. Ilma heade kontaktideta poleks vaatajateni jõudnud ka põnevad kaadrid agaralt ametis olevatest kobrastest või hetked emakaru koopast 50 meetri kaugusel.
Varem ETV-s lastele harivaid saateid teinud Õie sai oma esimesed loodusteadmised maal kasvades. “Puutusin loodusega maast-madalast kokku. Õigemini elasin looduse keskel ja loodusega koos, kus igal taimel, loomal ja linnul oli oma nimi, puudusid ebamäärased mõisted “rohi” või “putukas”. Üsna varakult tegi isa mulle selgeks, mis omi asju need vihmaussid porgandipeenras ajavad. Miks kuldnokk tuleb õuele laulma, aga öökulli huikeid kuuleme ainult kaugelt. Need olid teadmised, mis tulid iseenesest igapäevatoimetuste käigus,” ütleb Õie. Ta usub, et looduse nägemine ja armastamine ei tulegi kampaaniate ja loosungitega.“Paugupealt keegi loodust armastama ei hakka,” nendib ta. Kümme “Osoonis” oldud aastat on talle aga näidanud, et eestlaste mõttemaailm on tasapisi muutunud. “Neid inimesi on alati olnud, kellele meeldib looduses käia, on see siis parasjagu trend või mitte. Mulle tundub aga, et looduses käijate ring hakkab üha enam laienema.”



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet