2/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
PÄIKE LOOJUB PEIPSISSE

Kui silmitseda Eesti kaarti, siis tavaliselt jäävad kaardilehe paremasse serva sellised kohanimed nagu Pihkva, Irboska, Gdov, Slantsõ, Ivangorod. Kohad, mis on nii ligidal, et neid ei saa kaardile joonistamata jätta, kuid meie jaoks kauged, kuna ei ole osake kodumaast. Umbes sajand tagasi igatses Juhan Liiv näha Peipsit, aga mets jäi ette. Meie matkaseltskond igatses näha Peipsitaguseid linnu, inimesi ja maastikke.

Enne matka oli teadmine, et osa läbitavast territooriumist on Vene poole Setumaa, kus elavate inimeste sidemed Eestimaaga suhteliselt tihedad, kuid hääbuvad. Mitmed setud on ümber asunud Eestimaale, kuna piiriületamine endale ja sugulastele on muutunud liialt tülikaks. Teadmine, et Peipsi taga on sood ja teed on olematud. Kui aus olla, siis pärinesid reaalsed kogemused 12-13 aasta tagant, mil mõni meist viimati Petseris käis. Uued teadmised põhinesid pigem kuulujuttudel.

Petseri ja Irboska. Jalgrattamatk, mis algas Koidula piiripunktist ja lõppes Narvas, pigem kummutas kui kinnitas kuulujutte.
Petseri on peaaegu sama, mis 10–15 aastat tagasi – vaikne unine linnake, mis külalisi meelitab oma pärli – 1473. aastal asutatud mungakloostriga. Esimese Eesti ajal ehitatud pangahoones paiknevas postkontoris oleks aeg justkui seiskunud – samasugune rohelise paberiga laud, ümberringi klaasseintega letid, nagu Tallinnas 30 aastat tagasi. Ainus vahe möödunud aegadega, et sealt postitatud kaart jõudis Eestisse alles 27 päevaga.
Kunagine maakonnalinn, nüüdne Irboska alevik paistab silma mõnede suurte pitskaunistustega puumajade poolest. Irboska kindluse praegu restaureeritavas paekivimüüris on säilinud kõik kuus kindlusetorni. Müür ise on kuni 10 meetri kõrgune ja üle 500 meetri pikk. Rahvarohke on kindluse lähedal voolavate allikate juures. Turistid kümblevad karges vees, kohalikud käivad, koguvad vett kanistritesse ja veavad selle künkaveerust üles koduseks tarvitamiseks.
Meid üllatasid tõsiselt Pihkva järve ümbruse imekaunid loodusmaastikud – järved, jõed, puutumata metsad. Petseri ja Irboska vahel vaheldusid metsad söötis põllumaadega; tehti vaid lahtist heina. Võib-olla elavad Petseri kandi lehmad vaid heina varal? Mõlemat kätt heljus silmapiiril metsatulekahjude suits. Uus-Irboskas möödusime kipsikaevandustest ning maastik tõusis ootamatult künklikuks: laskumistel said rattad hea hoo sisse. Järsku osutusime keset metsapõlengut olevaks – tee ääres leegitses ja tossas männik, kus tuli oli ilmselt juba kontrolli alla saadud.

Kontrastide maa. Selles, et Venemaa on tõesti kontrastide maa, veendusime juba esimesel õhtul. Lootsime jääda laagrisse Pihkva järve äärde mõnda looduskaunisse paika. Mida järvele lähemale, seda vähemaks jäi hurtsikuid ning paremaks läks asfalt. Rannikule Krivskisse jõudes selgus, et järve kallas on tihedalt suvilaid täis ehitatud. Järsku olime nagu teises maailmas: klaasseinad, kaared, tornikesed, tellisemustrid, erksad värvid. Kaldale polnudki pääsu. Sõitsime hämaruses nõutult järjest suurenevate majade vahel, kuni leidsime Molotshkovos järve kaldal ööbimiseks ühe tarastamata ja täis ehitamata männisalu.
Pihkva üllatas 10-kordsete valgete hiigelmajade ja tiheda liiklusega. Justnagu väike Moskva. Autojuhid olid meie jalgrattakaravani suhtes kannatlikud ega kippunud liiga tegema. Kuid sõber sebra ei aidanud, rooli võim oli kangem kui asfaldile joonistatud triibud.
Kuni Peterburi ehitamiseni oli Pihkva tähtsuselt kolmas linn Venemaal. Nüüd elab seal 200 000 inimest. Kuni seitsmenda sajandini oli see paik aga hoopis soomeugrilaste asula. Pihkva kremlis Velikaja jõe kaldal on juba aastakümneid käinud restaureerimistööd. Kreml koosneb mitmest suurest õuest, selle keskel kõrge ja raskepärane Kolmainsuse katedraal, mida seest ja väljast hoolega värviti. Enamik Venemaal nähtud kirikutest olidki tellingutes, mis täis askeldavaid töömehi.
Käsupalati muuseumis pajatas giid Pihkva kunagistest hiilgeaegadest. Meid hämmastasid laudadel lahtiselt lebavad ajahambast puretud, kopitanud ja hallitanud iidsed ürikud, mis aga osutusid vene koopiameistrite poolt valmistatuiks. Turvameetmed originaalide eksponeerimiseks minevat tunduvalt kallimaks.
Linnapildilt on Pihkva ilmselt samasugune kui 20 aastat tagasi, vaid selle vahega, et poed olid paksult kaupa täis. Sotsialistlikud tänavanimed veel alles. Aeg on siin voolanud viimase 10 aasta jooksul palju aeglasemalt kui Eestis.
Ajaleheputkast 50 rubla eest ostetud korralik Pihkva oblasti teedeatlas näis olevat sama kvaliteediga kui meie kaardifirmade poolt välja antud Eestimaa analoogid. Kaart aitas meid järveäärsetel küla- ja metsateedel, segadust tekitas vaid teedeklasside määratlemine, sest samasugune joon tähistas nii kaheksa meetri laiust maanteed kui kitsukest metsarada.

Läbi liivateede. Taolisi metsajärvi ja laiu jõgesid, nagu Jelizarovo nunnakloostri lähistel, jäi me teele rohkesti, üllatuslikult enamasti ülerahvastatud supelrandadega, kus puudus igasugune prahi- ja peldikumajanduse korraldatus. Küll aga olid inimesed väga hästi, suviselt ja vallatult riides ja viisakad – me naabertelkijad käisid meilt koguni pärimas, ega nad äkki meid ei sega.
Pihkva-Oudova-Slantsõ maanteed ääristab peaaegu kogu ulatuses puuderida. Kuid et jõuda Lämmijärve idakaldale, tuleb 50 kilomeetrist pool maad lükata ratast käe kõrval, kuna paksu liivaga kaetud teedel oli rattaga sõita vaevarikas või kogunisti võimatu. Boroviki külakeses Lämmijärve taga nimetasid lapsed meid “haudujuduutsõ”- deks. Teispool Tshornaja lisajõekest pidi elama selgeltnägija Batjuðka, kelle juures käidavat ka Eestist ravil. Sinna saab ainult paadiga ja seal käivat kõvad ehitustööd.
Seetõttu me Lämmijärve äärde ei jõudnudki. Küll aga läbisime suure Remda keeluala, mis piirneb idas maantee, muudes külgedes Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvega. Olime kujutlenud seda soostunud paigana, ent võta näpust – valitsesid puhtmännikud kuivadel liivikutel, mis vaheldusid väiksemate rabade ja hundinuiaväljadega. Jaht ja raie on Remda keelualal keelatud. Veljed sügaval liivas, vänderdasime ühest tee servast teise kõvemat sõidukohta otsides. Telkima jäime päris kurnatutena maalilises Mda külas Peipsi kaldal kadakate vahele, üsna Saaremaa maastikule.
Tolleski kandis oli põllumajandus välja surnud; inimesed elatuvad põhiliselt metsatööst, kalapüügist, seente ja marjade korjamisest. Igas pisemaski külakeses leidub seente vastuvõtupunkte.

Oudova ehk Gdov, L-tähe kujuline Kilingi-Nõmme suurune madalhoonestusega linnake jättis teistest kolkalikuma ja luitunuma mulje. Keskel kaubanduskeskuseks samasugune madal sammastega pikkhoone nagu Petseris. Silmasime vaid üht renoveeritud hoonet miilitsamaja vastas. Linna idaservas asuval linnamäel on katkendlikult säilinud vaid kunagised kaitsemüürid. Küll aga ilutsesid linnas koguni kaks Lenini kuju ja tank T-34.
Oudovast põhja poole jääb Peipsi liivase järvepõhja, kitsa liivaranna ning seda ääristava rohumaade, võsa ja metsaga. Nii ilusat rannikut, nagu Kauksi ja Vasknarva vahel, ei näi mujal ümber Peipsi siiski olevat. Küll aga on sealtpoolt kaunis vaadata päikese loojumist Peipsisse.
Kui eespool nimetatud linnad ja asulad on kõik rohkem kui 500 aastat vanad, siis Slantsõ rajati 1934. aastal põlevkivi kaevandamiseks ja töötlemiseks. 1980. aastate lõpul elas seal ligi 50 000 inimest, praegu aga linn hääbub tasapisi, kuna kaevandamine on kõvasti koomale tõmbunud.
Kesklinna poes on säilitatud traditsioone – toidu eest tuleb kõigepealt maksta keset poesaali troonivatele kassiiridele ning alles siis võib minna leti äärde kaupa küsima. Asusime kohe jäätisekapi kallale, mille peale müüjad ähvardasid miilitsa kutsuda. Pärastpoole jõudsid nad aga arvamusele, et tegu on tähtsate külalistega ning tõid vastutulelikult lastele käte jäätisest puhtaks pesemiseks vett.

Hea tee Eestisse. Nii head maanteed nagu Slantsõ ja Kingissepa (Jamburgi) vahel Eestis ei olegi: kuni 10 km pikkused sirged, õigete kalletega kurvid, laineteta asfalt. Sel teel kuluvad jalgratturil kilomeetrid kiiresti.
Narva ja Jaanilinna vahele jääv riigipiir on tekitanud kontrastid, mida võimalik vahetult kogeda. Matkaja jaoks on pühapäevane Jaanilinna turg suurepärane võimalus kodustele “matkamälestusi või lihtsalt niisama nänni” osta. Siin, matka lõpp-punktis, avastasime endil veel palju rublasid alles olevat. Nimelt olid kaubad Venemaal nii odavad, et raha kohe mitte kuidagi ei kulunud. Liiga palju olime Eestist kottides kallist toitu kaasa tarinud, Venemaal müüdi igas külas samu asju poole odavamalt.
Viletsavõitu elujärjele vaatamata on Peipsi taga elavad inimesed sõbralikud, abivalmid, rõõmsatujulised ega lase praegusest üldiselt kehvast elujärjest tujul langeda. Slantsõs tekitasime tõelise elevuse: baarikülastajad, poemüüjad, taksojuhid tundsid elavat huvi, kust me tuleme ja miks me siin oleme. Varem polevat sihukesi rattamatkajaid nähtud. Nähes meid maanteede ristmikel nõutute nägudega kaarti uurimas, peatusid möödasõitvad autod, meilt küsiti, kuhu tahame minna ja kas saab aidata. Kuulnud, et eestlased, jäädi pikemaks juttu puhuma.
Eesti turistid ja matkajad võiksid avastada Peipsitaguse looduskauni ala, sealsed romantilised külad ja ajaloolised linnad. Senisest setu ja Peipsiääre projektidest pole loodetud kasu veel tõusnud. Alustada võiks aga side korrastamisest, ülikallite, kuni 150 krooni minut maksvate kõnetariifide alandamisest ja üliaeglaselt liikuva posti kiirendamisest.
Paljudes külades piki rannikut olid palktared segunemas uute loss-suvilatega. Näiteks Vidovitshi küla enne Pihkvat: mida arvata, nähes ääretult viletsat, künklikku külatänavat, kus saab liigelda ehk vaid maasturiga, ent taolise mühkse “tänava” ääres tarekeste vahel asuva rikkuri villa õu on asfalteeritud?!



Kalevi Kvell, Paavo Kaimre
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet