Antti Halkka

Ahvenamaa on vastuolude saarestik, seal võib leida karme ja eluvaeseid maastikke, nagu seda on Geta ja Eckerö samblikuga kaetud kaljud ning pillavat lopsakust nautivaid lehtmetsi ja niitusid.

Ahvenamaa oma 1552 ruutkilomeetriga on Soome kõige väiksem maakond. Need ruutkilomeetrid jagunevad aga tuhandete merre laiali pillutatud saarte vahel. Et ahvenamaalane tunneb ennast ühtviisi koduselt nii merel kui maal, siis ei saa kuidagi väita, et tema kodumaa on imetilluke.
Meremaastikud saarestiku eri osades on äärmiselt vahelduvad ja silmatorkavalt mitmekesine on ka saarestiku suurima saare, Ahvenamaa, loodus ning maastikud. Lausa uskumatu, et nii väikesele alale säärane maastikukirevus ära mahub. Karmid samblikuvaibaga kaetud kaljud ja karused eluvaesed männikud annavad ühtäkki ruumi õitsvatele niitudele ja sealsamas jõuab matkaja, enne kui õieti taipabki, niidult lopsakasse lehtmetsa. Ahvenamaal saab paari kilomeetriga teha retke just nagu Lapimaalt Lõuna-Saksasse.

	Antti Halkka

Jalgealune on rabakivist. Ahvenamaa saare põhjaosas, Getas ja Sundis, kerkivad saarestiku kõrgeimad "mäed". Seal võib näha mitmekümne meetri kõrguseid püstiseid kaljuseinu. Saarestiku lagi, Orrdalsklint, kõrgub 129 meetri üle merepinna. Kauni vaate poolest tuntud Getaberget on ümmarguselt sajameetrine.
Nö negatiivse kõrgusega paistab silma ka saarestikku ümbritsev meri. Maarianhaminast kümmekond kilomeetrit edelas asub merepõhi juba 200 meetri sügavusel. Ahvenamere, ja ühtlasi ka kogu Soome rannikumere kõige sügavamas kohas on veekiht 301 meetri paksune ning Ahvenamaa kirderannikul võib leida kõrgeid püstloodseid veealuseid järsakuid. Seega moodustavad Ahvenamaa saarestiku tegelikult lainetesse peidetud veealuste mägede tipud.
Ahvenamaa aluspõhi on tekkinud üle miljardi aasta vanustest kivimitest, mida maakoore kerked ja langused on mitmel ja mitmel korral tõsiselt tasandatud. Tektoonilised nihked on lõhkunud need kaljusaared mitmeteks, üksteise suhtes liikuvateks osadeks. Just seetõttu on tekkinud ka arvukad püstloodis kaljuseinad.
Ahvenamaa saare ja Lumparlandi vahel asub paarikümne kilomeetri laiune saaretu merelagamik, Lumparn, mis on tekkinud sadade miljonite aastate eest toimunud maakoore alangu tulemusel.
Ahvenamaa aluspõhja moodustab rabakivi nii nagu Karjalaski. Selle kivimi punakat tooni on kohati näha ka saare teedel.

Meri tõi viljaka mulla. Ahvenamaa orumetsad on oma lopsakuse eest tänu võlgu 600-400 miljoni aasta eest merepõhja settinud lubjakivilasunditele. Mitmed jääajabuldooserid on seda kunagist merepõhjamaterjali saartele kuhjanud, luues nõnda siin-seal eeldused viljakate muldade tekkeks. Merepõhja ladestunud setted on kambriumis ja ordoviitsiumis elanud mereloomade jäänused. Nendes iidsetes kivimites võib eristada trilobiitide, mitmesuguste peajalgsete, usside, meriliiliate ja limuste jäänuseid. Fossiilide seas leidub ka koralle nii nagu Eestis Vilsandil. See tõsiasi osutab, et sel ajal kui need settekivimid tekkisid, asus Ahvenamaa troopilises kliimavöötmes, sest korallid vajavad eluks aastaringselt 20-kraadilist vett.
Seega saavad ahvenamaalased oma lopsakate lehtmetsade eest tänada eelkõige 400 ja rohkema aastamiljoni eest elanud mereelukaid.

Inimkäte kaasabil. Väide, et Ahvenamaal on lehtpuumetsad ja väärispuuliigid tavalised, on vaid osaliselt õige. Kõige sagedamini esineb seal saart ja künnapuud, pärn ja tamm on samas aga haruldased ning kaitse all.
Ahvenamaa lehtmetsadele ja inimese tegevusel sündinud puisniitudele on omased lisaks kõrgele “teisele korrusele” ka kogukad põõsad nagu sarapuu, metsõunapuu, viirpuu, harilik türnpuu, pihlakas ja pooppuu. Mandri-Soome lehtmetsades tavalised lodjapuu ja kuslapuu on ohtrad ka Ahvenamaal, näsiniint seevastu aga leiab saartel harva.
Puisniidud on saanud püsida vaid pikka aega kestnud inimtegevuse tulemusena. Elu puisniitudel kulges aastasadu kindla rütmi järgi. Kevadel, ülaste õitsemisaegu, puhastati niite - korjati kokku risu ja põletati. Kesksuvel tehti loomadele talveheina ja suve lõpus lasti kari rohumaale sööma. Puisniidud olid ka paigad, kus lehtpuuokstest valmistati loomadele talveks vihtasid.
Tänaseks on puisniitude põline majandamine hääbunud ja allesjäänud niite hoitakse korras pärandmaastike säilitamise nimel ning looduskaitselistel eesmärkidel nii nagu Eestiski.
Tänapäeval ei püsiks puisniidud ilma inimese hooleta, samas on aga Rootsi teadlased Leif Andersson ja Thomas Appelquist püsti pannud huvitava hüpoteesi, et jääajajärgsetel aegadel tegelesid puisniitude “korrastamisega” mammutid, karvased ninasarvikud ja ürgveised. Tänu nende võimsate rohusööjate tegevusele olevat metsad hõredad püsinud ning meenutasid oma ilmelt tänaseid puisniite. Oma väidet üritavad rootslased tõendada sellega, et mitmed lehtpuud nagu tamm, jalakas ja saar annavad hulgaliselt võsusid ning on kõige pikemaealisemad just avatud maastikel. Lisaks mainivad nad seda, et kogu puisniidutaimestik talub väga hästi karjatamist ning vaevalt oleksid säärased omadused taimedel jõudnud välja arenenud lühikese “kooseluperioodi” kestel inimesega. Ka levivad paljude niidutaimede seemned loomade karvakasukasse takerdumise teel. Jääb veel vaid lisada, et sellel teoorial on nii pooldajaid kui ka vastaseid.

	Merre langevad graniitkaljunukid on üks Ahvenamaa tunnusjooni
	Antti Halkka

Jugapuu ja metskits. Ahvenamaal kasvab nelja liiki okaspuid: meile kõigile tuttavate kuuse, männi ja kadaka kõrval ka jugapuu. Jugapuu ei talu pakast ja sellepärast võib teda kohata vaid Ahvenamaa merelisemates lääne- ja lõunapiirkondades. Sama lugu on ka Eestis - jugapuu kasvab Lääne-Saaremaal, Hiiumaal ja paaris mereäärses kohas Lääne-Eestis.
Kauni tumerohelise okastikuga jugapuu on meile tuntud enamasti kui ilutaim, ent ehk veelgi kuulsam on ta oma mürgisuse poolest. Inimesele on jugapuu marjad ja puitki surmavalt mürgised. Võib tekkida küsimus, et kuidas puit? Legendid pajatavad, et kaugetel aegadel olevat just jugapuust valmistatud joogikappade abil lahendatud nii mõnigi vaen või pärimisprobleem. Hobuse viib teise ilma paarisajagrammine annus jugapuuoksi ja ka veised jätavad selle taime rahule. Siiski arvatakse, et lehmad söövad väga noori rohu sees kasvavaid jugapuuvõsusid, sest pärast seda kui laiaulatuslikum karjatamine Ahvenamaal 1950. aastail oluliselt kahanes, hakkas jugapuu kiiresti edenema.
Paraku sai jugapuu rahu ainult paarikümneks aastaks, sest 1970. ja 1980. aastail saarele toodud metskitsed asusid, eriti just talvel, isukalt jugapuu oksi ja võsusid näsima. Asi on lõppenud sellega, et alla kahemeetrised jugapuud on tõeliseks harulduseks muutunud.
Metskitsede arv saarel läheneb sajale tuhandele ja neid kütitakse ohtralt. Metskitselaskmise tornid põldude ääres on tavaline vaatepilt. Ka põtru on piisavalt palju, et neid küttida. Suured kiskjad, hunt ja ilves, hävitati saartel juba 19. sajandil. Siiski nähti 1989. aastal väikesel Brandöl üht ilvest, mis näitab, et meri ei pruugi sellele suurele kassile alati tõkkeks olla. Hiljutisel ajal on Ahvenamaale sisse rännanud ka mägrad ja kährikkoerad.

Linnuparadiis. Ahvenamaa saarestik on koduks ja pesitsuskohaks suurele hulgale lindudele. Merikotkas ei ole sealse taeva all enam mingi haruldane vaatepilt. Talvel võib vahel näha kümmekonnast kotkast koosnevaid parvi, kes toiduotsinguil üheskoos ringi liiguvad.
Omapärane on kühmnokk-luige saartevallutuse lugu. Nimelt põgenesid 1934. aastal Maarianhamina linnupargist mõned luiged ja sättisid end sisse loodusesse. Algul vallutasid nende järglased Ahvenamaa saare suured siselahed ja liikusid seejärel avameresaartele. Nüüd võib nende vägevaid pesakuhilaid kohata ka juba kõige kaugematel laidudel.
Igale linnuhuvilisele on kahtlemata erutav võimalus kohata alke ja krüüsleid. Mõnedel Ahvenamaa väikestel saartel on algikolooniad kasvanud juba 500-paariliseks.
Igal aastal rõngastatakse saartel kümneid tuhandeid linde. Peamisteks uurimiskeskusteks on Lagskärini ja Signilskärini ornitoloogiajaamad. Maarinhaminast 30 kilomeetri kaugusel lõuna pool asuv Lagskär täitub igal kevadel ja sügisel lindudest ja linnuuurijatest. See saar on üks tähtsamaid puhkekohti rände ajal üle Läänemere lendavatele lindudele. Just seal võib kohata kõikvõimalikke haruldusi. Kujutage vaid ette, et sellel tillukesel saarel on kokku nähtud ligemale 300 eri liiki linde! Ja mitmed-mitmed nende seas on olnud ka esmaleiud Soome jaoks.

Kümnendik Läänemere hallhüljestest. Suvisel ajal peesitab Ahvenamaa hülgekaridel ümmarguselt pool tuhat hallhüljest ehk teisisõnu üks kümnendik Läänemere hallhüljestest.
Hülgepüük on läbi aegade olnud Ahvenamaa elanike jaoks kalastamise kõrval üks tähtsamaid tegevusalasid. Sellele tehti lõpp alles 1982. aastal, kui hallhülged looduskaitse alla võeti. Arvatakse, et nende saarte esimesed asukad olidki hülgepüüdjad, sest arheoloogilistel kaevamistel on asulapaikadest välja tulnud 6000 aasta vanuseid hülgeluid. Sel ajal ulatus merest välja vaid Ahvenamaa saare põhjaosa, sest meri oli tänasest 50 meetri jagu kõrgem. Kunagi elas Läänemeres ka grööni hülgeid, neid võis seal viimati kohata veel keskajal. Ühe teooria kohaselt tegid Läänemere grööni hüljestele lõpu just Ahvenamaa hülgekütid.