5/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Loodusfoto
Meistriga Saaremaal

Sellest on juba mitu aastat, kui leidsin soomlaste “Kameralehti” numbrist kauni pildi tumeda järve taustal lendavast laululuigest . Pildile talletatud su veöö lummav valgus ja nõtke lind jätsid mind mitmeks minutiks imet - lema mulle tollal tundmatu piltniku tööd.

Mustpea-tsiitsitaja,mida Sõrves kohtasime, on Eesti esimene
Hannu Hautala ja Tõnu Ling
Kas pole nii, et pildid räägivad pildistajast? Kui vaatan teiste võetud fotosid, mõtlen sellele sageli. Milline isik siis Hannu Hautala nimelise mehe taga on? Ei saanud selle kohta täpsemalt teada veel pikka aega.

Möödunud aasta kevadel alustasin ise piltnikuametit, mida olin 17 aastat hobi korras harrastanud. Kohtusin Kuressaares meie tuntud loodusmehe-piltniku Fred Jüssiga, et tema kogemustest veidi tarkust ammutada. Jutu sees mainis ta, et Hannu oli enne piltnikutee alustamist mitu aastat autoremontija. Kohe tund-sin Hannu suhtes tärkavat hingesugulust, sest olen õppinud autotehnik ja autodega töötanud mitu aastat. Soojad tunded südames, ütlesin iseendale, et seda meest tahaks küll kohata ja vähemalt kättpidi tervitada, kui pikemalt juttu puhuda ei õnnestu.
Olin meeldivalt üllatunud, kui sain teada, et Hannu oli kutsutud loodusfoto sündmusele Estonia teatrisse. Kava lõpuosas näitas ta oma uuemaid slaide. Läksin tema juurde, surusime tervituseks kätt ja ma küsisin naljaga pooleks, et millal ta Saaremaale tuleb. Loomulikult ei arvanud ma, et ta kunagi üldse tuleb – miks ta peakski tulema? Kuid Hannu ütles habemesse muiates, et ta on Saaremaal mõni aasta tagasi juba käinud, ajagraafik on tihe, aga kui ma tean kuskil mõnda roherähni pesa, siis oleks ta juba varsti tulemas ja võiksime koos pildistamisretke ette võtta.
Selge pilt, et ainus võimalus meister Saaremaale meelitada oli need rähnipesad üles leida. Kiiresti saatsin emailid tuttavatele linnusõpradele, et roherähni kohta infot saada. Maikuu lõpus veeresidki Hannu Hautala ja tema abiline Petteri Törmänen Landkruiseriga minu koduõue. Me kolm vennastusime kohe, kui selgus, et kõik oleme töötanud autoremontijana, Petteri selle ameti peal veelgi.
Metsa vahel kohtasime mänguhimulisi rebasekutsikaid, keda ärevil ema haukudes puude-põõsaste vahele peitu ajas. Mehed krabasid välja 2.8/300 mm stabilisaatoriga objektiivid ning õlatugede pealt pildistamine läks raginal lahti.

Meistri töö. Sellest hetkest alates avanes mulle suurepärane võimalus näha, kuidas meister töötab, milliseid töövahendeid ta kasutab ja kuidas objektidele läheneb. Hannu kutsus mind sageli vaatama, mis tema pildiotsijast paistab, ning andis meeleldi üksikasjade kohta selgitust. Huvi pakkus ka tema auto pakiruum. Objektiive jätkus 14 millimeetrist kuni 600-ni, kõik muidugi Canoni parimad. Välklampe, välgu pikendusjuhtmeid, mitu statiivi ning hunnikud Fuji Provia 400F slaidifilme. Õigus jah – kolme Canon EOS 1V keret unustasin mainida...

Kui roherähn Kaarmal oma CD-sugulasele vastu häälitses ja ta pesa üles leidsime, olid plaanid järgmiseks päevaks valmis. Sõitsime edasi minu suvekodusse Muhu saarel. Õhtul juttu vestes maitses hästi Saaremaa õlu, mida sai täiesti sobival määral mekitud. Hannu tegi oma paksuks lapatud päevaraamatusse mitmevärviliste pastakatega sissekandeid, nagu tal juba aastaid kombeks on olnud. Ja nagu ta hiljem ütles, on need märkmed talle pildistamisel suuresti abiks – teab, kust, mida ja millal otsida.

Roherähn kadus. Hommikul Kaarma kiriku juurde jõudes püstitasime pesapuu juurde varjendi, kuhu Hannu toeka statiivi ja 4/600+2x objektiivi-konverterikombinatsiooniga peitu puges. Statiivid on meistril tõesti toekad. Ühe kolmjala oli Hannu ise geodeetide maamõõdutehnikast ümber ehitanud – mitu korda toekam ja odavam kui spetsiaalsed fotostatiivid. Selle külge oli monteeritud ka spetsiaalne Wimberley kiik, mis on raskete objektiivide kinnitamiseks väga mugav ja kindel. Kui statiiv on vilets ja väriseb kui tallesaba, siis eriti pikkadel fookuskaugustel, nagu eeltoodud 1200 mm, teravat pilti ei saa. Seepärast öeldaksegi, et piltniku kõige teravam objektiiv on tema korralik statiiv.
Veidi ootamist, kuid meie üllatuseks lendas lind välja ülemisest pesaavast ja kadus nagu välk metsarohelusse. Eelmisel õhtul lendas ta aga välja alumisest august. Loomulikult oli objektiiv rihitud alumise järgi. “Imelik lind, et selliseid tempe teeb,” ütles Hannu, kes on aastate jooksul fotograafilise ebaõnnega juba harjunud. Seejärel jäi Petteri kaamera taha passima, kuid lind järgmiste tundide jooksul enam pesale ei naasnudki.
Käestlipsanud võimalust me taga nutma ei jäänud. Sealsamas läheduses leidsime ilusaid lõosilma puhmaid, mis rahulikult puude varju nautisid. Hannu seadis kaamera statiivile, keeras 2.8/28- 70 mm makroasendisse, kinnitas ühe välklambi 550 EX kaamerale, teise samasuguse andis minu kätte ning kaks rullitäit lõosilma pilte oli pärast pooletunnist tegutsemist valmis nagu naksti. Maigutasin suud. Hannu ilmselt taipas minu imestust ja selgitas, et kuna ta teeb koostööd paljude pildipankadega üle maailma, siis võtab ta ühest korralikust pildist teinekord isegi kümnekaadrilise seeria. Slaidid posti – ja ongi ajakirjatoimetajatel üle maailma soovi korral võimalik originaale skaneerida ning trükkida.

Haruldane vaablane. Kui leidsin maast surnud vaablase, mõtlesin, et näitan sedagi Soome kolleegidele, kes teab, mis nende jaoks siin haruldus on, mis mitte.
Nii oligi, et Kirde-Soomes, kust külalised tulid, on vaablane suhteliselt haruldane, kuigi ta on soojema ilmastiku tõttu viimastel aastatel Lõuna-Soomest sadu kilomeetreid põhja poole levinud. Ja jällegi oli olemas teema, mida iga nurga alt pildistati, küll välguga küll ilma, küll reflektoriga (milleks oli minu teedekaardi valge kaas), küll ilma. Ja jälle kutsus Hannu lahkelt vaatama, kuidas vaablane läbi objektiivi kuldselt kiiskas ja kuidas ta objektiivi vaherõngaste abil mõõtu 1:1 oli seatud.
Sõrvest tagasiteel Kuressaarde helistati Hannule, et Sõrve linnujaama lähedal on näha ja kuulda Eesti jaoks uut tegijat – mustpea-tsiitsitajat. Kohe ots ringi ja tagasi Sõrve. Torud kolmjalgadele, veel 2x konverteridki objektiivi ja kaamera vahele ning CD pealt suguvenna lauluvidinat meelituseks. Kuigi Hannu oma väikese, kuid tubli Carl Zeissi binokli abil lindu nägi – mis oli isegi suur asi – ei õnnestunud teda ennast objektiivi kitsasse vaatevälja saada. Mis siis sellest – koostöövalmilt poseeris teisigi huvipakkuvaid linde, nii et aeg niisama maha ei jooksnud.

Meeldejääv kogemus. Kui me veel viimasel õhtul Muhus sauna tegime ja head külma Saaremaa õlut rüüpasime, mõtlesin, kas see on nüüd unes või ilmsi, et kuulsuse endaga siin minu kodusaunas istume. Vennalikult nagu kolm musketäri. Kuid tõsi see oli, sest Hannu heidetud pehme leilisahmakas äratas mind mõtetest ja kolm automehaanikust loodusfotograafi jätkasid rõõmsat vestlust. Piltide taga on alati inimene, kes need teeb. Neil toimekail päevil õppisin tundma, milline inimene on Hannu Hautala nime ja piltide taga. Nagu oodata võis, kohtusin toreda ja muheda fotomehega. Eeskätt on ta inimene, kes igast päevast rõõmu tundes jätkab oma elutööd looduse imede keskel. Ja oma tohutut kogemustepagasit ta ei hoia endale, vaid sealt pudeneb sellele, kes otsib.



Tõnu Ling
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet