5/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Ümbermaailmareis ajalukku

Sel suvel täitus 200 aastat ajast, mil algas
Vene meremeeste ümbermaailmareis. Ekspeditsiooni juhtis Eesti päritolu Adam (Ivan) Krusenstern.

Noor Mereväe Kadetikorpuse lõpetanu Krusenstern seisis “Mstislavi” dekil ja ootas oma esimest lahingut. 1802. aastal ülendati Krusenstern kapten-leitnandi auastmesse, ja algas ettevalmistus ümbermaailma-ekspeditsiooniks.

7. augustil (26. juulil) 1803 lahkusid Kroonlinna sadamast kaks kolmemastilist alust – Nadezhda ja Neva. Algas Vene esimene ümbermaailmareis. Ekspeditsiooni juhtis kapten-leitnant Ivan Fjodorovitsh (Adam Johann) Krusenstern.

Suguvõsa sünd. 1770. aasta 8. oktoobril sündis Tallinna lähedal Hagudis, praeguses Rapla maakonnas, mitte just rikkas Krusensternide aadliperekonnas poisslaps, kes ristiti Adam Johanniks. Temast saigi tulevane maadeavastaja, keda Venemaal tuntakse Ivan Fjodorovitsh Krusensternina. 1785. aastal panid vanemad oma viieteistkümneaastase poja õppima Kroonlinna Mereväev Kadetikorpusesse. Kolme aasta pärast, olles alles 17-aastane, vabastati ta ennetähtaegselt kadetikorpusest gardemariinina – nii nimetati selle õppeasutuse vanemate kursuste kasvandikke. Põhjuseks oli Vene-Rootsi sõda.
Aga läheme ajas veel poolteist sajandit tagasi. 2. detsembril 1635 sisenes Narva teed pidi Tallinna pikk pidulik rongkäik. Tegemist oli Pärsiasse teel oleva Holsteini saatkonnaga, mille teekonna katkestas laeva hukkumine Soome lahes. Inimesed päästeti ja toimetati kaldale Kunda lähistel. Nüüd siis Tallinna saabununa, jäi saatkond sinna üsna kauaks. Nii pikaks ajaks, et kaks selle liiget jõudis abielluda kohalike kaunitaridega. Ühe noorhärra nimi on hästi teada paljudele ajaloohuvilistele. See mees oli tulevane saksa kirjanik ja õpetlane Adam Olearius, kes on hiljem kirjeldanud oma rännakuid raamatus “Reis Moskvasse ja sealt Pärsiasse”.
Teise mehe nimi oli Filipp Kruze (Kruzius). Adam jätkas lõppudelõpuks oma edasist teekonda, Filipp jäi aga Eestisse. Hiljem, ustava teenimise eest Rootsi poolel, ülendati ta aadliseisusesse ning tema sai perekonnanimeks Krusenstern.
Ja nüüd siirdus Rootsi aadliku Filipp Krusensterni võsu sõtta Rootsi vastu.

Esimesed tuleristsed. Tsaari-Venemaa Mereväe Kadetikorpuse gardemariin Krusenstern määrati teenima liinilaevale “Mstislav”, mida juhtis üks Vene kogenenumaid mereväeohvitsere Grigori Mulovski.
Seistes selle dekil, ootas noor Krusenstern seal oma esimest lahingut. Ja varsti see Soome lahes Suursaare lähistel puhkeski. Lahingus said surma või haavata peaaegu kõik laeva ohvitserid. Noorel Krusensternil tuli võtta enda peale komandöri abi kohustused. Seal üles näidatud mehisuse eest sai gardemariinist mitshman, aga pärast sõda, 1790. aastal, anti talle leitnandi auaste.
Kui kolm aastat hiljem otsustas tsaari-Venemaa valitsus saata Inglismaale väljaõppele mõned noored võimekad Vene ohvitserid, kuulus nende hulka ka 22- aastane Krusenstern.

Briti ja Ameerika lipu all. Tol ajal käis Inglise-Prantsuse sõda. Fregatt, millele pandi teenima Krusenstern, saadeti Kanada lähistele, et kaitsta prantslaste eest sealseid Briti valdusi. Kahe aasta jooksul tuli osaleda lahingutes, mis tõid tema õlakutele jällegi leitnandi pagunid. Kui sõda lõppes, sai too fregatt käsu naasta Inglismaale, kuid koduteel sattus alus USA lähistel kaljudele ja läks põhja. Krusensterni päästsid Ameerika kalurid.
Tol ajal olid Venemaa ja USA vahelised suhted sõbralikud. Krusensterni võttis vastu isegi president George Washington, kes tegi talle ettepaneku teenida USA armees. Nii juhtuski, et Saksa päritoluga Vene meremehest ja Vene-Rootsi sõja kangelasest sai ühtäkki Ameerika mereväe ohvitser.
Kuid teenistus Ameerika ja Kariibi mere rannikualadel ei rahuldanud teda. Rohkem tõmbas India poole. Pärast vallandamist istuski Krusenstern Bostonis ühele Inglismaale suunduvale laevale. Sealt kavatses ta üle hüpata mõnele Indiasse sõitvale purjekale. Et aga Inglise-Prantsuse sõda oli läbi, ning Inglise valitsus rohkem Vene meremeest ei vajanud, siis Indiasse sõitvate Inglise laevade kaptenid ei tahtnud teda oma laeva võtta.
Lõpuks õnnestus Krusensternil sokutada end ühe Lõuna- Aafrikasse sõitva laeva pardale. Läinud Kaplinnas kaldale, hakkas ta ootama, kuni mõni Healootuse neeme kaudu Indiasse suunduv alus ta peale võtaks. Neeme nimi õigustas end igati – Krusenstern sattuski fregatile, mis oli teel Liverpoolist Kalkutasse.
Indias viibis Krusenstern kaks kuud, siis õnnestus tal end munsterdada Indo- Hiinasse suunduvale laevale. Kuid tema teekond piirdus siiski Lõuna-Hiinas asuva Portugali koloonia Makaoga, kus ta elas kaks aastat. Selleks ajaks oli ta omandanud juba esmaklassilise meremehe kuulsuse. Ning ühe Inglise laeva kapten võttiski ta meeleldi oma abiliseks. Nii jõudis seiklushimuline meremees Inglismaa kaudu tagasi Venemaale.

Alaska karusnahkade jahil. 1799. aastal koostas Krusenstern oma esimese ümbermaailma-ekspeditsiooni projekti. Selle eesmärgiks oli kiirendada kaubanduslikke suhteid Alaskal asuvate Vene kolooniatega.
Suhtlemine ja kaubitsemine Põhja- Ameerika Vene aladega käis tolle ajani maad mööda – üle Uuralite ja läbi Siberi Ohhoota mereni ja siis juba Kamtshatka kaudu Alaskale.
Teekond Peterburist ja Kesk-Venemaa kubermangudest sinna veetavate laadungitega ning sealt tagasi karusnahakoormatega võttis aega neli aastat. Ja kuigi karusnahad toodi Alaskalt ära poolmuidui ning müüdi Venemaal maha sada korda kallimalt, sõid teekonnakulud kogu kasumi.
Krusenstern tegi ettepaneku nendele kaugetele aladele kiiremaks kohalejõudmiseks liikuda meritsi. Selleks tuli minna Atlandi ookeani kaudu Ameerika kallastele ja sealt Vaiksele ookeanile. Või siis purjetada Vaiksele ookeanile ümber Aafrika lõunatipu India ookeani kaudu. Viimasel juhul võis tagasiteel Alaskal kotti pistetud karusnahad suure kasuga maha parseldada Hiinas.

Ümber maailma. 1802. aastal sai Krusenstern kapten-leitnandiks. Samal ajal algasid ettevalmistused ümbermaailmareisiks. Laevad osteti Inglismaalt. Meeskonnad valis Krusenstern ja Neva kapteniks kutsutud sõber kadetikorpuse päevilt Juri Lisjanski. Ohvitseride hulgas oli ka Saaremaalt pärit noor mitšman Fabian Gottlieb (Faddei Faddejevitsh) Bellingshausen. Aga samuti veel väga noored kadetid Otto ja Moritz Kotzebue. Viimased võeti meeskonda nende isa, kirjanik August Kotzebue palvel. Nad tulid Krusensterni juurde mõnes mõttes nagu sugulased – oli ju viimase õde nende noormeeste võõrasema.
Mis puutub Ottosse, siis valik läks kümnesse. Üheksa aastat pärast esimese ümbermaailma-ekspeditsiooni lõppu läks ta juba omaette ümbermaailmareisile prikil Rjurik ja seejärel juhtis veel ühte taolist ettevõtmist fregatil Predprijatije.
Bellingshausen korraldas aga laevade Vostok ja Mirnõi ekspeditsiooni, mille käigus avastati Lõunamanner – Antarktis.
Enne Kroonlinnast väljasõitu keelas Krusenstern rangelt meremeeste kehalise karistamise. “Madrused on meie sõbrad,” sisendas ta ohvitseridesse, “nemad jagavad meiega kõiki raskusi ja viletsust ning suhtumine neisse peab olema inimlik.”
Ekspeditsiooni ülesannete hulka kuulus veel Vene saatkonna toimetamine Jaapanisse. Suursaadikuks sinna oli määratud Nikolai Rezanov.
Poolteistsada aastat hiljem kehastub legend traagilisest armastusest mitte enam noore Vene aadlimehe Nikolai Rezanovi ja San Francisco kindluse komandandi tütre vahel rokkooperis Junona ja Avos”, mis lavastati ühes Moskva teatris.

Saatkonnaga läks halvasti. Jaapan teatas viisakalt, kuid kindlalt, et nende riiki eurooplasi ei lubata ning see kehtib ka venelaste kohta. Muide, Vene imperaatori kingitused võttis Jaapani kolleeg oma esindaja kaudu siiski vastu. Kuid Vene laevadel oli kästud kohe väljuda Jaapani vetest ja rohkem sinna mitte siseneda. Pärast aastast istumist Nagasakis, osaliselt laevas, osa aega mere kaldale selleks puhuks ehitatud majakeses, pöördus Rezanov tagasi Kamtshatkale. Seal hankis ta Vene Ameerika Kompanii raha eest endale laeva nimega Junona ning suundus sellel Vene kolooniatesse Ameerikas. Krusenstern aga võttis oma Nadezhdal suuna tagasi Sahhalinile, mille kaldaalasid oli hakanud uurima juba teekonnal Jaapanist Petropavlovskisse.
Neva, mille kapteniks oli Lisjanski, ja mis oli purjetanud osa teekonnast omaette ning mõnikord koos Nadezhdaga, jõudis samuti edukalt Alaskale. Makaos ühines Lisjanski uuesti Krusensterniga, et veel kord Hiina sadamalinna Kantoni kaudu jõuda üheskoos tagasiteele India ookeanile. Sealtpeale sõitsid nad kaks kuud jällegi koos, kuid India ookeani lõunaosas nende teed lahknesid. Mõlemad alused olid purjetanud seejuures Kantonist Atlandi ookenile peatusteta. Siis külastas Krusenstern Püha Helena saart, kus igaks juhuks oli kokku lepitud kohtumine Nevaga. Kuid Lisjanski kokkuleppest kinni ei pidanud, vaid jõudis ühe jutiga 140 päevaga Inglismaale Portsmouth’i. Tol ajal võis seda lugeda peatusteta meresõidu maailmarekordiks.
Täpselt kolm aastat pärast ümbermaailma-ekspeditsiooni algust, augustis 1806, jõudsid kahenädalase vahega teineteise järel Kroonlinna Neva ja seejärel Nadezhda. Nii lõpetas Krusenstern oma tegevuse meresõitjana. Sestpeale sai aga alguse tema kui teadlase ja administraatori hiilgekarjäär.

Elu pärast reisi. Krusenstern ja Lisjanski, sõitnud aastaid maailmamerd nii eraldi kui koos, uurisid, kirjeldasid ja kandsid kaardile väga palju saari, lahti ja väinu ning tegid hulga geograafilisi avastusi. Kõike kogunenud materjale oli vaja korrastada ja esitleda. Kohe ekpeditsioonilt naasmise aastal valiti Krusenstern Vene Teaduste Akadeemia auliikmeks. Nii südamlikult kohelduna alustas ta ka uues rollis oma tegevust suure entusiasmiga. Aastail 1809–1812 andis ta välja kolmeköitelise kogumiku “Teekond ümber maailma aastail 1803–1806 laevadel Nadezhda ja Neva”, mis tõlgiti peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse. 1813. aastal sai valmis “Reisimise atlas”. Sel ajal oli Krusenstern saanud juba akadeemikuks, samuti Inglise, Prantsuse, Saksa ja Taani teaduslike ühingute liikmeks. Ettevalmistus käis oma peamise teadusliku töö – kommentaaridega “Lõunamere atlase” väljaandmiseks. Kuid see kavatsus jooksis esialgu liiva.
Olles aus inimene, kuid järsk ja otsekohene, sattus Krusenstern vastuollu mereministeeriumi tshinovnikutega, mille tule - musena saadeti ta tähtajata puhkusele, mis tegelikult tähendas errusaatmist. Kuid lõppkokkuvõttes võidutses ikkagi õiglus. Krusenstern kutsuti ametisse tagasi ja ülendatuna admirali auastmesse, sai temast Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuse direktor. Seal rajas ta ohvitseride ettevalmistusklassi, millest hiljem kasvas välja Meresõjaväe Akadeemia. Krusenstern võttis osa ka Otto Kotzebue ja Faddei Bellingshauseni-Mihhail Lazarevi ümbermaailmareiside ettevalmistamisest. Ja lõpuks sai ta ühele poole ka oma elutööga, “Lõunamere atlasega”. Ning aasta enne manalateed asutas ta koos akadeemik Karl Baeri ning Põhjamere uurijate Ferdinand Wrangeli ja Friedrich Lütkega (Fjodor Litkega) Venemaa Geograafiaseltsi.
Elu viimase aasta veetis Krusenstern oma Kiltsi mõisas Eestimaal. Seal ta 24. augustil 1846. aastal ka suri.
Krusensterni lahinguristsete aegu Suursaare all oli Balti eskaadri komandöriks Šoti päritolu Vene admiral Samuel Greigh. Tallinna Toomkirikus asetsevad nüüd kõrvuti kaks hauaplaati. Mõlema alla on maetud admiralid – üks meresõitja ja maadeavastaja, teine – laevastikujuht. Vanim ja üks nooremaid Suursaare lahingu kangelasi puhkavad kõrvuti.



Elkond Libman
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet