6/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Kaika Laine: “Taim tahab ka tänamist.”

Laine Roht Kaika külast on inimesi ravinud juba 47 aastat. Nii hinge kui keha. Ravinud väljaspool haigekassasid ja kliinikuid. Ravinud nii nagu seda on aastasadu enne tehtud. Kas vanavanemate tarkusel ja ilma suhtumisel on meie stinger-raketina kihutaval ajastul veel tähendust? Kuuleme me selle häält kusagil oma südames? Laine Roht on selge silmavaatega inimene, kes kõikumatult räägib seda, mis meie eluks on esmane.

Mis vägi on sõnal?

Oleneb, milline inimene ikka ise on.

Aga see, kuidas inimene on, on inimese enda teha?

Kui inimene ilma sünnib, antakse talle kõik oma elusaatus ja eluraamat kaasa.

Inimene ise midagi suurt valida ei saa?

Kes valib, ega tollel ei lähe teisiti.



Kirikus öeldakse, et halba võib inimene oma jõust teha, aga head ei saa ta valida.
Too on täpselt õige. Too on minu rada.


Millal sa teada said, et sinu rada on teiste ravimine?

Siis, kui ma oli täisealine, siis ämmaemand rääkis. Tema nägi kõik inimeses ära. Sünni ajal on kõik inimese elusaatuse märgid kaasa antud. Minul olid siis uss, rist ja karikas sündides otsa ees.


Kas sa tahtsid vastu ka puigelda, kui sa teada said, et pead hakkama ravima?

Ei noh, mina ei uskunud seda üldse, et minust selline inimene saab. Ma ütlesin, et mis te räägite, see on ainult muinasjutt. Ma ei saanud enne seda ravimise asja teha, kui tema (ämmaemand Kadi Aav) siitilmast lahkus, ja see toimus 1956. aasta 26. aprillil. Ja ma olin siis ristikandja. Ja inimesed muidugi olid kõik huvitatud, et kes tema järglaseks jääb. Ta ütles, et tulge mind viimsele teekonnale saatma, kes seal minu risti kannab, see jääb järglaseks. Nii kui ta maamulda sai, nii olid inimesed mul kallal.


Ja siis hakkasid õppima?

Õppida ei olnud midagi. Mina olen arstide suguvõsast pärit. Mulle arstiteadus väga meeldis ja ma juba lapsena koolis õppisin.


Kuidas üldse praegusel ajal peaks koolis lapsi õpetama, sest neid on seal ju liiga palju koos?


Palju koos jah, aga minu põhimõte on nii, et peaks ikka kümmet käsku õpetama, muud ma ei soovita.


Aga neid võib ju teada, nagu mälumängus, aga see ei tähenda, et neid mõistetaks.

Jaa, kümne käsuga on juba tuhandeid aastaid elatud ja see peaks ikka käima edasi. Aga et nad selle ära tallavad, sellepärast ongi neid õnnetusi palju. See võib eelmistest põlvkondadest ka olla. Mina olen avastanud inimestel, et põlvkondade haigused korduvad teatud aastatel. 2002. ja 2003. aastal lõid kõik roosihaigused välja. Seda ei juhtu iga aasta. 2001. aastal olid kõik jälle südamehaiged.



Millest see on, kas ilmast?

Ilmast ja inimesed ise ka on närvipuntrad. Ma olin täna ise ka närviline. Mul on näed vererõhk kõrge ja kui ilmastik muutub, siis on jällegi halb.



Kas sa ise saad ennast aidata?


Ei saa, ainult tabletid aitavad. Ei saa ennast aidata, teine peab ikka aitama. Aga mind ei saa need teised (ravitsejad) aidata, ainult arstirohi.



Aga miks need teised ravitsejad ei saa sind aidata?


Ma ei võta vastu. Nad ei tule mulle ligigi. Nad kiirgavad mulle ainult halba.



Tohoh. Aga nad teevad ju ka inimestele head, ravivad neid?


Nojah, aga võib-olla on neil suguvõsas olnud midagi halba. Näiteks kui nüüd välismaal olid need õnnetused, tead, kui paha mul olla oli. Kui ma läksin uksest välja, siis leinamuusika oli mul vastas. Kõik, mis ilmas juhtub, too kõik mõjub mulle.

Kui keegi patsientidest mul sureb, siis jääb mul kell seina peal seisma. Siis mul on teada, et minu patsient on lahkunud. Ega see kerge ei ole.



Mis elus rõõmustavat on?


Kui keegi helistab mulle, et ma olen haigusest lahti saanud ja terveks saanud.


Kas keegi sinult endalt ka küsib, et kuidas sinul läheb?


Ikka on neid ka, kes küsivad. Aga mõni paneb kohe suure häälega, et oi, mul on selline suur mure. Kui mõni naisterahvas on, siis ma naeran vastu, et kas pole mehele saanud? Tahad mehele saada või?

Mõni on oma autoload ära kaotanud, siis helistavad öösel kohe, et mul on autoload kadunud. Ma ütlen, et mine otsi nad sealt üles, kuhu sa nad kaotasid. Mõni proua helistab, et kelle man mu abikaasa praegu on. Ma ütlen, et kus ta mujal on kui mu man. Siis viskab telefoni ära.



Räägitakse, et elu on võitlus olemasolu eest, nagu Darwin arvas.


Eks me peame ikka kah võitlema, peame ise kah vaprad olema, ei tohi igale asjale alla anda.



See ei tähenda, et võin joosta üle teiste.


Nojah, toda ei tohi jah. Ikka oma piirides peame jooksma, aga mõni läheb oma piiridest välja.



Aga kuidas sa seda piiri tead? Inimene on ju pime.


Pühakiri ütles ju, et kui sa tahad kõrgele lennata, siis kukutatakse sind alla.


Kas sa ise korjad kõik taimed?


Ise ikka. Mul on kindlad kohad, teatud kuufaasidel peab korjama. Ma vaatan palju apteekides ringi, näen, et see või see taim ei ole küll õieti korjatud, ma näen ära. Maantee äärest võetud ja sinna toodud.



Kas kõik inimesed peaksid endale ravimtaimi korjama?


Nojah, aga nemad korjavad valesti. Ütlevad, et mul on nii palju kõike kogutud, aga kui neid vaadata, siis on kõik korjatud valel ajal. Ta läheb ja kaksab. Aga ravim tahab ka tänamist ja luba küsimist, et kas lubad ennast raviks mulle selle haiguse vastu, millele sa oled loodud. Ja kui ta ennast ei liiguta, siis ei ära teda puutugi. Ta ei luba. Aga kui ta ennast kõigutab, nagu tuulega, või kuidagi nii, siis ma saan teda võtta. Ja siis pean ma teda tänama, et ta ennast lubas raviks võtta. Nii käib see vanarahva tarkus. Kõigega nii, puude juures, kui võtad puulehe, mis on raviks, nagu tammelehe, siis kui tamm õitseb – see on neeruhaigustele kõige parem rohi – sa pead teda enne paluma, kas ta lubab. Ja kui ta ei luba, siis ma ei tohi puutuda.



Aga inimene võib-olla ei näe seda ei-d või jaa-d.


Vaat sellepärast ongi, et igaüks ei tohi üldse kätt külge pannagi. Siis läheb haigus veel suuremaks.



Kas on veel mõni sinusugune inimene, kes sinu tööd võiks jätkata?


No siin olid, aga need said õnnetult surma, kellel olid samasugused märgid kui minul.


Kas õnnetult surma saamine on ka inimese saatus?


Ikka-ikka.



Kas sina näed seda ka ette?


See on niiviisi, et esivanemate patud nuheldakse meie kätte, võib-olla viiendast-kuuendast põlvest juba. Ma vaatan praegu, et need, kes autodega vastu puud lähevad ja jõkke – need on kõik esivanemate pärast. Nemad ei austa oma esivanemaid – nad ei käi nende haudade peal, ei korrasta neid, ei mälestata neid – too kõik mõjub väga rängalt. Juur peab olema. Ja millepärast vastu puud sõidetakse? Vaata, esivanemad on hoidnud metsi. mina ei võtnud endale kodumetsast karjavitsa ka ilma isa loata. Võetakse esivanemate metsad maha ja rüüstatakse neid, selle eest ostetakse kallis auto. Piltide peal oli siin ajaleheski, kes on surma saanud, vastu puud läinud, kõik esivanemate kujud on näha.

Too mets, mis inimesed arvavad olevat raha, on neile näed õnnetuseks. Aga kui on ikka vaja puud võtta, siis ta ei ole õnnetuseks. Need, kes lähevad sellise mõttega, et ma lähen ja tõmban kõik maha ja ma saan kõike, mis ma tahan. Ma olen väga palju selliseid inimesi näinud. Vanarahva hinged ei ole sellega rahul. Eriti hingedeajal nad väga rändavad.


Mis koht see Kaika küla on?


Selle nimetuse on saanud niimoodi. Mu isa mulle kõneles, siin olevat elanud kunagi Kaiti-nimelised ja selle järgi tuligi.


Kas sa oled kuhugi reisinud ka?


Jah, ma olen 35 välisriiki läbi reisinud. Moskvast alustasin pihta. Antsla gümnaasiumi õpetajatega. Enne, kui ma olin kolhoosi postiljon – ma olin 30 aastat postiljon – kõik tulid, rääkisid, et ma käisin Moskvas ja mina narrisin siis kõiki, et küll oleks hea, kui ma saaksin kah tolle Moskva kaevu vee ära juua. Ja saigi. Moskvast hakkasime pihta ja Hispaanias lõpetasime.



Mida tähendavad sinule jõulud, või siis maailmale?


See tähendab, et jälle antakse uut jõudu rahvale ja uus valgus tuleb meile. Järgmine, 2004. aasta tuleb meile väga hää. Ei ole enam nii palju haigusi, inimesed rahunevad rohkem maha. Aga need, 2002 ja 2003 olid kõige halvemad meie eesti rahvale.


Kuidas sa seda tead?


Aga mulle ilmutatakse.



Kuidas siis 2005 on? Kas läheb järjest paremaks?


Järk-järgult, samm-sammult. Väga aeglaselt läheb. Kui inimesed ka ennast muudaksid ja ikka Suure Looja poole rohkem pöörduksid. Aga inimene läheb kirikust mööda, ta ei kaegi sinnapoole, ei tee ristikestki ette endale. Inimene peab ennast ikka täiendama, sest ta on ju samuti üks loodu. Aga mitte nii, et ma ei tea, kes ma olen.



Aga lootust meil ikka on?


Lootus on meil siiani ikka olnud, meid aidanud. Muidugi mitte igaühte. Paljud, kes käivad siin ravil, helistavad pärast, et oi, ma ei saanudki teist abi. Panevad rohud kappi ära ja pärast enam ei mäletagi, et kelle juures nad kõik on käinud.



See mõjutab ju ka sind?


Jah, see mõjub enesetundele halvasti. Ma tegin ravimtaimedega kõik. Inimene peab ikka kolm korda ära käima, siis saab korda. Aga pooleli ei või jätta, ise pead ka hooles olema oma tervise pärast.


Kas haigused tulevad inimesse väljastpoolt või on need inimeses olemas?


Kaasasündinud. Kui inimene siia ilma sünnib, siis antakse oma haigused, oma mured ja raskused ja kannatused – kõik antakse meile ühes.


Sageli inimesed ju ikkagi oma sisimas teavad, et on eksinud, aga ei ole kellegi käest andeks paluda.


Ma olen ikka saatnud neid kirikusse, et mispärast te kirikut põlgate, ainult mööda kõnnite. Siis öeldakse, et me pole kirikuinimesed. Siis ma ütlen, et ärge mulle kõnelge kah. Siis vahest jälle peetakse nõiaks. Suvel kolm või neli perekonda tulid maja ette platsile ja hõikasid, kas see on nõia koht ja nõia maja. “Me tulime lastele seda nõida näitama.” Ma tulin siis nuka tagant välja ja ütlesin, et niiviisi, palun väga, ütelge, milline too nõid peab olema? Mul küll sarvi peas ega saba taga ei ole. Siis ma tegin neile selgeks, et mul võivad olla jah sarved peas ja saba taga – ma olen Sõnni tähtkuju all sündinud ja Kassi aastal, muidugi mul on sarved ja saba taga. Siis hakkasid naerma, vabandasid ja läksid minema. Me tahtsime lastele nõida näidata…



Kas see, mida tänapäeval astroloogiaks nimetatakse, mida paljud inimesed usuvad, horoskoope, kas sellel mingit tähendust on?


Jah, ma vaatan isegi kuu faaside pealt. Paljud ei saa enam peale kuuvarjutust magada. Telefon röökis kogu aeg – mispärast ma ei saa magada? Ma ütlesin, et vaadake palun taevast. Need päikeseplahvatused mõjusid mulle endale kah väga halvasti. Kui need magnettormid olid, oi jah, armas aeg, siis ma ei saanudki muud teha, ainult kuula telefonijutte. Ja vasta neile.



Kas nüüd käib inimesi siin natuke vähem?


Ainult laupäeviti võtan veel vastu.



Mille vastu inimesed tänapäeval kõige rohkem eksivad?


Nad ei usu, ei looduse ega teise inimese sisse. Ma pean teise inimese juttu uskuma ja selle välja lahendama, et kas ta on nüüd nii või kas ta ei ole. Kõik peab ju läbi laskma. Kes eksib, see eksib, see ongi eluaeg eksituse tee pääl.



Aga ega sellist ei saa ka prügikasti visata.


Inimesi on loodud mitut liiki. Ma näen, kes on ristimata ja kes on lapsena ristitud, viimastel kõik särab mulle vastu, nagu taevatäht. Ristimine on ikka väga tähtis küll inimesele. Ma olen neile kõigile toda rääkinud. Isegi on selliseid haigusi, millest ristimata inimesi ei saa ravidagi. Nagu näiteks ekseemid ja langetõved. Üldse ei võtagi minu ravi vastu. Kohe nagu tõrjutakse ära, et vot ära jända. Igale inimesele on ikka oma anne antud. Minust ju rätsepat ei saanud.


Aitüma.

Palun-palun.


Autor tänab Laine Rohti ja Üllar Salumetsa.



Kaupo Padar
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet