2/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Ilusad külalised muutusid kurjaks

Sosnovski ja hiidkaruputke Eestisse tuleku lugu sarnaneb õudusfilmi stsenaariumiga. Aastakümneid tagasi olid iluaiapidajad nõus kas või naabri tagant natuke näppama, et ühtki vägevat taime oma lapikesele saada. Nüüd peetakse neid putki ebameeldivateks võõrasteks – kiiresti levivad taimed on ohtlikud ka inimesele. Enam ei piisa vaid aiapidajate võitlusest, putkede hävitamisel hakkab abi pakkuma ka riik.

Eelmisel aastal kaardistati karuputke võõrliikide kasvukohad ja registreeriti kolooniate suurused. See asjade seis, mis on, pole kiita ning kui midagi ette ei võetaks, muutuks aga üha hullemaks,” ütleb keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist Lilika Käis. “Sel aastal veel eelarves nende putkede hävitamiseks eraldi raha pole, kuid tulevaks kevadeks loodame eelarvesse vastavad summad planeerida.”
Proovitõrjet on tehtud juba Tartu- ja Viljandimaal, sel aastal võetakse ette ka tükike Põlvamaad. Putked on praegu kõige enam levinud Lääne- ja Lõuna-Eestis. Käisi sõnul tuleb esmalt käsile võtta kriitilised alad, kus putked on väga võimsalt levinud.

Moodne taim.
Algselt kasvasid tülikad karuputked vaid Kaukaasia jõgede ääres ja metsalagendikel. 1950-ndatel läksid need aga Nõukogude Liidus moodi kui silotaimed ning neid kasvatati kolhooside-sovhooside põldudel Karjalast Sahhalini oblastini. Sosnovski karuputke kui head silotaime näidati 1960. aastal uhkelt ka Karjalas komandeeringus olnud Eesti botaanikutele. Veidi hiljem said Tartu botaanikud postiga kingituseks juba paki seemneid. Need pandi maha katseaeda; esialgsest kavast viia see uhke taim kasvama Pedja jõe luhale, õnneks siiski loobuti. Katseks tellisid putkede seemneid ka mitmete majandite agronoomid. See oli otsustav avalöök.
Tasapisi toodi karuputke võõrliike sisse ka dekoratiivtaimena – üle 3 meetri kõrge, laiade lehtede ja jämeda varrega taimed näevad ju igavesti uhked välja. Nii meenutab üks Muhu mees, kuidas ta Krimmist karuputke seemned kaasa tõi ja maha pani. Mõne aja pärast küsis eksootilise välimusega taime endale juba ka naaber, kes saadud seemned söötis põllule puistas. Seda põldu praegu kasutada ei saa – muud peale putke sinna kasvama ei mahu. Võimas putk tõrjub teised liigid enda kasvualalt välja. Isegi võsa ei suuda vahele sekkuda.
Valusad armid kehal. Praegu kohtab neid taimi paraku pea kõikjal Eestis jõgede ja ojade kallastel, maantee- ja raudteeservades, asulate äärtes ja prügipaikades. Kuigi tulnukatest karuputked on siin olnud juba aastakümneid, jõudis oht tavakodanike teadvusse mõned aastad tagasi – plahvatuslik levik hakkas kaasa tooma rohkelt ohvreid. Meedias ilmusid šokeerivad fotod kuumal suvepäeval palja ülakehaga Sosnovski putke niitma läinud meestest, kes sellele tööle ka lapsed kaasa kutsusid. Samal ajal, kui isad niitsid, otsustasid poisid jämedast varrest nn süljepritse teha. Ilus suvepäev lõppes piinadega.
Kõrvetada võib saada igaüks, kes taimest mööda jalutab – karuputk võib seda teha ka läbi riiete. Kokkupuude taime mahlaga võib inimesel esile kutsuda aga tugeva ekseemilaadse lööbe, mis sarnaneb suurte põletusvillidega. Villid kipuvad mädanema ja nendest jäävad pikaks ajaks inetud pigmenteerunud armid. Päikesepaiste võimendab lööbe ägedust veelgi. Kui taimemahla on sattunud nahale, tuleb seda kohta kiiresti vee ja seebiga pesta ning hoida päikese eest.

Praegu tõrjeks õige aeg. Pärandkoosluste Kaitse Ühinguga mullu suvel putki hävitamas käinud Bert Holmi hinnangul on maaomanikud nende taimede ohtlikkusest ja hävitamise vajadusest juba üsna teadlikud. Möödudes tuldi juttu tegema ja ühingu liikmete ettevõtmist kiitma. “Me kasutasime juurte läbilõikamise meetodit. Väikse ja kergesti ligipääsetava koloonia puhul soovitan seda parimana ka maalapikese omanikule. Sel suvel tegeleme tõrjetööga uuesti, vaid aastast poleks kasu.”
Kõige õigem aeg putkede hävitamiseks on just kevade algus, sest siis on taimed väikesed ja õrnad, seetõttu on ka nende tõrje kergem. Putkest ei saa enamasti ühe ropsuga lahti – võõra välja ajamisega tuleb tegelda mitu aastat järjest. Kui taimi on vähe, ei pruugi nendega võitlemine olla väga suur töö. Ent kui see jääb tegemata, on mõne aasta pärast märksa keerukam. Enamasti on kõige töömahukam esimene aasta, edasi on järk-järgult lihtsam. Tõrje on tõhus, kui seda korrata 2–3 korda suve jooksul. Kindlasti tuleb meeles pidada, et putke vastu võitlusse minnes kanda kindaid ja veekindlaid kaitseriideid ning kaitsta nahka ja silmi.
Lilika Käisi sõnul saab tõrjealast nõu küsida kohalikust keskkonnateenistusest või valla keskkonnaspetsialistide käest. Teenistustes peaksid olema ka infovoldikud, mis putke hävitama õpetavad. Infovoldikut saab lugeda ka netist aadressilt www.envir.ee/looduskaitse/karuputk.html.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet