2/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Veski – tuletorn minevikust

Tõnu Ling, Saaremaa muuseumi arhiiv
Tuuleveski toob meelde don Quijote, kes nendega võidelda üritas. Killuks kirjanduse maailmas on tuulik muutumaski – mõte veskitest kui meie esivanemate tähtsatest abilistest on jäänud kaugeks. Ja pole ka ime, sest leiva muretsemiseks ei ole vaja muud, kui autoga lähemasse supermarketisse vurada ning kümnete sortide seast oma valik teha.

Tähtis elatusvahend. Mölder, põline muhulane Jüri Ling, klopib oma leivalabidasuurused käed puhtaks, aevastab jahutolmust ning tervitab külalisi. See mees on 24 aastat pidanud möldriametit, ametit, mis peagi tõenäoliselt aegade hämarusse vajub.

Tõnu Ling, Saaremaa muuseumi arhiiv
Veskis võtab mölder jahukotisuu toru otsast lahti ning laseb meil alla varisevat jahu peoga kinni püüda. “Käega proovitakse alla langevat jahu, kogenud mees saab kohe aru, kas see on leivaküpsetamiseks paras,” selgitab veskimees.
Oskused jahu jahvatada on välja suremas. Ent mitte ammu olid asjad teisiti. Praeguse Saare maakonna territooriumil võis Saaremaa Muuseumi andmetel eelmise sajandi algul kokku lugeda umbes 800 tuulikut. Igal talul oma tuulikut polnudki, teinekord kuulus see mitmele talule. Hooldustööd jagati vastavalt perede suurusele.
“Tuulik ja oskus seda ehitada ning hooldada oli omal ajal ikka väga tähtis,” räägib veskimees. “Mäletan sellist juttu, et kui perepoeg tahtis naist võtta, siis pandi tulevase naise peres tema oskused proovile. Kirves pisteti pihku ja lasti puuhalust tuuleveski suur-ratta hammas välja tahuda. Kui ta sellega jänni jäi, oligi naisevõtt katki. Mõelge ise – terve pere võib nälga jääda, kui ei oska veskile hädavajalikku osa meisterdada. Ja kus selle häbi ots, kui pead minema külast jahu kerjama, endal tuulik põllul olemas.”
Mõtlen, et kui jääksime praegu mingil põhjusel ilma elektrita, siis ilmselt oleksime varsti kõhu pilli lüües lähema tuuliku varemete juures nuputamas, kuidas see riistapuu üles ehitada, käivitada ning kuidas sellega leiva- ja pudrujahu jahvatada.

Kuhu kadusid tuulikud? Kui praegu Saare- ja Muhumaal ringi sõita, võib näha vaid mõningaid tuulikuid, enamik on lagunenud ja ümber vajunud, osa taastatud ning ainult üks tänini täies töökorras. Elu muutus, kui tulid kolhoosid. Nõukogude ajal lihtsalt keelati tuulikuid kasutada ning osal veskitel kästi isegi kaks tiiba maha võtta. Nii ei olnud kärbitud tiibadega tuulemasin enam see mis enne. Jahvatada küll sai, aga ainult kõva tuulega. Ja ei tohtinud ju rukistki enam ise kasvatada. Vilja külvati nüüd ühiselt, lõigati ühiselt ja jahvatati ühiselt kolhoosis. Väärikad töövahendid jäid unustusse. Varsti kadusid needki, kes neid kasutada ja hooldada oskasid. Aeg tegi oma töö ning enamik tuulikuid lihtsalt lagunes. Veskikivid tassiti koduaia kaunistuseks, mõned leidsid koha kõnniteedes, mõnedest said aeda lauad. Tiibade võllidest said väravapostid. Põllule või künkale jäid mälestuseks veski emapuu ümber laotud kivihunnikud. Leib ja jahu tulid poeriiulilt. Aeg oli muutunud.

“See jahu on ju liiga peenike.” Mölder näitab, kuidas jahu jämedust saab timmida: kõigepealt viitab ta pöörlevale võllile, mis läbi ülemise korruse põranda alla tuleb, nimetades seda pilliks, ning lisab: “Pilli otsa alla tuleb ka määret panna. Ja kui tahad jahu jämedust sättida, siis lööd, näed, siia kiilu pihta. Kiil kergitab pillpakku, pill omakorda kergitab pealmist kivi – jahu tuleb jämedam. Lööd kiilu välja, kivi langeb, jahu läheb peenemaks.” Möldrile meenub üks vana Saaremaa mees, kes siit tuuliku juurest mitte kaugel üle Väikese väina elas. “Kord jahvatasin jahu – olin tookord veel algaja mölder – ning vaatasin, et vanataat Reina Seia keerab jalgrattaga veskiõuele ning tuleb kaema, kuidas mul läheb. Ta võttis kotist peoga jahu ning kulm tõmbus tal kortsu. Siis ütles, et mida sa mees teed, see jahu on ju liiga peenike. Seejärel seletas mulle pikalt, milline on õige leiva- ja pudrujahu jämedus. Veel ütles ta, et vaata, Jüri, kui paned terve viljatera maha, hakkab idanema, teed tera pooleks, tuleb ka veel mingi idu. Kui sa aga tera nii peeneks jahvatad, siis on tal eluvaim seest läind. See on surnud jahu ja sellest head leiba ega putru ei saa!”



Veskimees Muhust.
Veel üks kaduv oskus on Jüri Lingi kätes tallel: aastal 1980, mil Tallinn uhkeldas olümpiaregatiga, ilutses Muhu saarel üle hulga aja töötav tuulik, Jüri Lingi kätetöö. Kust siis Eemu veskimehele üldse tuli mõte ehitada tuuleveski? “Meie perel oli ka tuulik. Väikse poisina olin ikka roninud selle tiibadel. Kui suuremaks kasvasin, oli juba kolhoosiaeg ning veski seisis pikemat aega elutult. Isa oli Siberis surnud ning kellelgi ei tulnud mõttesse tuulikule elu sisse puhuda. Aeg oli ka hästi vaene, kohe nii vaene, et polnud võimalik tuulikut parandada ega säilitada. Kui olin umbes 18-aastane, siis tuli ei tea kust rumal mõte ning kiskusin oma kätega kodutalu veski maha. Eks süda hakkas aastate pärast vaevama küll. Niisiis tuli kindel otsus see võlg esivanemate ees heastada. Sobilik koht sai kakskümmend aastat hiljem valitud Eemu talu tuuliku kohale. Ja see veski on nüüd päris algusest peale oma pere jõududega üles ehitatud. Kasutasin teiste tuulikute hästisäilinud tammeosasid. Poldid-mutrid sepistasin ise, pojad olid ka jõukohaste töödega abiks, ning nii ta lõpuks valmis saigi.”
Pärast Eemu veskit on Muhu veskimees ehitanud ühe Saaremaa pukktuuliku Soome ning teist käinud seal taastamas.
Nõu ja abi on saanud teisedki huvilised, kuid mölder lisab, et vanus annab juba tunda ning praegu enam nii suuri asju ette ei võta.

Euronõuded panid veski seisma. Sellest teistmoodi jämedusega jahust saab väga maitsva pudru valmistada. Nii maitsva, et kui euronõuete pärast Lingil keelati oma jahude müümine, oli Eemu jahust valmistatud pudrusõltlastel masendav aeg. Samuti möldril, kes küsijatele pidi terve suve vastama “jahu ei ole”. Kui mölder toidukäitlemise euronõuetega vastavusse viib, saab jahu taas osta, rõõmuks nii turistidele kui ka kohalikele. “See veski jahvatab ainult tõelist kõrgema sordi jahu, kus kõik see hea, mis loodus terasse talletanud, on jahus alles,” selgitab meister. Ühesõnaga, rohkem vitamiine ja mineraalaineid.

Kaelas nagu veskikivi. Veski jahvatab kõike: rukist, nisu, otra, kaera, herneid. Kõik nad käivad veskikivide vahelt läbi. Ehkki kivid, pole noodki igavesed – neidki tuleb aeg-ajalt vahetada. Vanasti hinnati veskikivide meistrit kõrgelt. “Muhus elas kord üks mees, Keskküla-Reiu. Kui ta pärast mihklipäeva mandrilt töölt koju tuli, tegi ta samal sügisel veel valmis ühe paari veskikive. Põllukividest neid raiuti ja tema siis oskas ja tahtis ja tegi. Aga palk oli ka vääriline – paari kivide eest anti nii palju vilja, et sellest sai terve tema neljaliikmeline pere aasta läbi putru, sepikut ja leiba süüa. Nii kõrgelt hinnati veskimeistrite tööd,” on meister rahul.
Kui küsime, kuidas veskikivisid vahetatakse – kuidas nad tuulikusse sisse saab, vastab mölder talle omase huumoriga: “Ühe kivi võtan ühe ja teise teise kaenla alla, siis on trepist parem käia, muidu hakkab kangesti kiskuma.” Seda nüüd ei taha uudistajad eriti uskuda, kaaluvad ju kivid kokku oma 800 kilo. Seepärast lisab veskimees: “Tegelikult oli niimoodi, et kui kivid vahetusse läksid, siis võeti veskil ühe külje pealt voodrilauad ära. Kivi kinnitati köiega tiibade võlli külge. Võlli aeti tiibadest ringi, kuni kivi oli üles tõstetud. Ei olnud kraanat vaja – vanad mehed olid nupukad ja raudsete musklitega. Me oleme nendega võrreldes ikka parajad püksitagumiku kõigutajad küll,” lisab mölder.
Täname möldrit selgituste eest ning lubame jälle tagasi tulla. “Kui teil seal linnas elekter ära kaob ja elu kibedaks läheb, siis tulge siia, leiva- ja pudrujahu peaks ikka saama. Sest nii kaua kuni paistab päike, puhub ka tuul ja töötavad tuuleveskid,” arvab vana mölder.
Jääme koduteel mõttesse, et imelikku rada pidi käib see praegusaja inimese mõte. Selleks, et leivajahu saada, on tal tänapäeval vaja ehitada elektriline jahuveski. Elektri saamiseks aga kilomeetreid elektriliine, trafosid ja muud vajalikku. Ning energia tootmiseks kõrged terasest-plastist tuuleturbiinid. Esiisad aga kasutasid tuult otse. Ka terve tuulik ise oli viimse pulgani loodussõbralikest materjalidest ehitatud, nii et isegi pääsukestele meeldis sisse pesa teha. Oi seda elukest küll! Ega päris hästi vaarisade toimetamist enam ette kujutagi, võime ainult aimata. Ja kui veidi kauem mõelda, siis tulevad külmajudinad ihule – nii erinev oli nende elu praegusest.
Nii et kui Saare- või Muhumaale satud ja tuuleveskit näed, siis mõtle sellele rahulikule ja looduslähedasele elule, mida meie esivanemad elasid, ning nende tarkusele kasutada loodusjõude ilma loodusele endale kahju tegemata. Huvitav, kas nad olid ka õnnelikumad kui meie?



Tõnu Ling
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet