4/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Säästev eluviis
Veega peldik raiskab kõige rohkem

Tuttav Vormsilt rääkis loo, kuidas hädaga hädasse jäänud untsantsakas sõitis saarelt praamiga mandrile, et sadamas veega tsees asjad ära ajada. Looduse kutse olnud küll valus, aga “organism ei andnud oma kätte”, mis sa tahad ära teha! Asjaline polnud harjunud istuma mustendava augu kohal, polnud harjunud, et see, mis ihust tuleb, enne potsatust ehk mitu meetrit kukub.

Klosett, kus häda järeldusele saab vee peale tõmmata, oli sellele inimesele nii harjumuspärane, et muu võimalus oma intiimset toimingut talitada ei tulnud kõne allagi. Nõnda suur on harjumuse jõud.

Veepeldik sündis mõni põlvkond tagasi. Ometi kukub peldiku – spetsiaalse maja, kus vanast leivast vabanetakse – laialdane kasutuselevõtt vabariigi sünniaastasse. Ker­gen­dus­tuba, kus tekitatud mustus veega to­rus­tikku suunatakse, on veel hilisem nähtus.

“See on ikka üks suur totrus – sita allalopu­tamiseks joogivett kasutada,” resümeerib keskkonnaspetsialist Aleksei Lotman naabrimehega peetud käimlateemalist keskustelu.

Samas – vaevalt suurlinnade korrusmajades fekaalidest muud moodi kui vesikanalisatsiooni vahendusel viisakalt ja hügieeniliselt lahti saab. Kuid äärelinnade eramutesse annab keskkonnasõbralikke kuivkäimlaid kavandada küll. Peldik on tegelikult imelihtne.


Kepp ja labidas.
Hädapärase, aga üsna keskkonnasõbraliku peldiku saab teadupärast valmistada labida ja kahe kepiga. Labidaga kaevad augu, kuhu pätsike poetada, ühe kepi lööd augu ette püsti, et sellest kükitades kinni hoida, teisega ajad hunte eemale... vana nali, vabandust. Aga umbes niimoodi on näiteks erinevates armeedes keha kergendatud sajandeid. Sest pole ju vaja, et lisaks väljastpoolt ründavale vaenlasele elementaarse hügieeni eiramise tulemusel ka sõduri sisikonnas sõjaks läheb.

Teine laialdasema peldikupruugi algaastail kasutatud hädavariant on: auk või madalam kraavike maasse, lauad, mille peale jalgadega astuda, üle lohukese/kaeviku ja – valmis. Või siis kartulivaka põhjast paar lauda välja, vakk kummuli augu kohale keerata ning kükitamisvaev langeb ära. Võõra pilgu eest peitu tahtjad võivad arhitektuurilis-hügieenilisele imele ka näiteks õlevihkudest seinad ümber konstrueerida, katus pole sellise lõikega asutuse juures peaasi.
Ninakirtsutajale tuletame meelde, et eespoolkirjeldatud üliprimitiivne peldikumood oli Eestis laialt pruugis veel eelmise sajandi kahekümnendail ehk siis vähem kui sada aastat tagasi.


Kuivkäimla kolm tala.
Traditsioonilise (väli)peldiku, mis näeb tavaliselt välja nagu väike ebaproportsionaalselt püstloodi venitatud majake, südamekujuline aknaava ukse sisse lõigatud, teeb korralikuks väljakäigukohaks kolm asja.

Esiteks on vaja hädamajakese keldrisse ehk lampkasti ventilatsiooni. Teisisõnu – kõik see lehk, mis väljaheidetest kerkib, peab lampkastist väljuma mõnest muust avast, kui see, mille kaudu ta lampkasti satub. Ehk siis – väike korsten tuleb tuluks.

Teiseks on kasulik kehast irdunud pätsikesele nutikas järele visata näiteks kühvlitäis kaks-kolm turvast või saepuru. Selle viimase kohta käivad veel jutud, et eelistada tuleks lehtpuusaepuru, asja ajab aga ära ka vaigusem okaspuuhekseldis.

Kui käsil tõsisem kompostitegemine, võib peldiku ehitada/osta ka sellise, et paksem ja vedelam produkt juba eos lahutatud saavad. Soomemaal on taolised käimlapotid juba laiemalt levinud, ainus õnnetus on selles, et esmakasutaja vajab põhjalikku instruktsiooni, mis häda millises etapis missuguse kangikese peale vajutada – et mitte kõike segi ajada. Väljaheidete voolavama osa on võimalik ka juba lampkastis muust mäest lahutada ja näiteks spetsiaalsesse kanistrisse suunata. See eeldab, et peldikul on mitmekorruseline lampkast – millest välja nõrguv osa allpool eraldi sektsiooni koguneb. Arvestama peab, et vedelakogumise pulle peab asuma allpool kui paksu kuhjamise kast.

Kolmandaks on mõistlik ajapikku auku kogunenud kraamiga – mis on turba-saepuruga viksilt kogutud, mäletate, jah – midagi mõistlikku ette võtta ehk siis kompostida. Kui paksu segumasinalaadses agregaadis sageli segada, pudrule bioaktivaatoreid ja vihmausse lisada, saab viisakalt ladustatud kraami kätte juba mõne nädalaga. Kui taoliseks kiirmenetluseks pole vahendeid ega vajadust, siis tavapäraselt menetledes saab kehast kadunud hunnik põlluküpseks mõne aastaga, mittehaisvaks produktiks aga juba paari kuuga. Kui vedelat eraldi koguda, siis tema pH-taseme taandumiseks ja bakterisisalduse vähendamiseks kulub aastakest pool.
Kuidas majapidamises kompostimist kõige nutikamalt korraldada (no näiteks, mis temperatuuril kobrutades mittevajalikest bakteritest lahti saada ja millise nipiga see temperatuur hunniku keskele organiseerida), on tegelikult hoopis teine ja palju pikem operett. Igatahes on hea toitainerikka väetisega kas või marjapõõsaid-viljapuid väärtustada. Aiaga tavamajapidamises leiab heale väetisele ikka rakenduse.

Rohelise mõttelaadi jutlustajal Peep Tobrelutsul on väärt idee välja käia ka turismitaludele, mille hektarite peale tuhandetest külastajatest ladustunud väetis lihtsalt ei mahu.
“Kompostitud väljaheited võiks paari aasta pärast nendele samadele turistidele maha müüa – et nad saaksid viia linna oma lilledele väetist.”


Tuhat võimalust – kui on nutti.
Vilunud mõtleja leiab vaevata müriaadi ideid, mismoodi oma majapidamise juurde omanäoline ja mugav peldik püsti raiuda. Rahakas võib soetada ka valmisvariandi. Kokkupandava peldiku saab ka poest. Näiteks suurt lego meenutava laudadest kokkulaotava käimla. Või ufosõiduki nägu poti, mis produkti justkui iseenesest väetiseks teeb (aga mille kasutamine vajab spetsiaalset väljaõpet). Tõsi, jah, raha tuleb selle rõõmu eest välja käia pruugitud auto jagu. Aga mis asi see odav on!

Kõikvõimalikke kasulikke ja asjakohaseid nippe, kas või seda, et istudes sääremarjade taha jääv sein on mõttekas seestpoolt kilega üle lüüa, kuidas kuivkäimlapotti paigaldada ja mismoodi lõhna lukustada, saab ammutada teiste peldikuehitajate käest. Mõnda vajalikku teadmist pole vaja küsidagi. Need tulevad ise. Näiteks tõde, et tavapärase lampkastiga peldikus tasub pikemat ritva käeulatuses hoida. Mitte huntide tõrjumiseks, kus seal s…majas see susi! Aga: paksul on talvel komme mäge moodustada – nagu kuhjuvad tetrises isekujulised klotsid üksteise otsa, kui sa pole nobe neid ruumihoidlikult ära paigutama. Ja vaat selle mäe silumiseks on kaigas oi kui hea. Muideks, “mäge” ei teki ja kaikavajadus kaob, kui väljaheite vahele turvast riputada.

Keskkonnahoidlik kodanik tõstab aga valju kisa uuseramurajoonide planeerimist jälgides ja käib omavalitsusele kraesse nagu parm kuumal suvepäeval: aga äkki teeme siia linnaosa, kust juhime minema vaid halli vee, muu mustuse kompostime!



Rainer Kerge, SL Õhtuleht
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet