4/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Loomaaia pashad elavad alpinaariumis

“Vanal territooriumil kiirustasid inimesed kitsedest mööda: igav! Lähme parem kiskjate juurde!” jutustab nooruke loomaaia giid Aleksander. “Uues alpinaariumis õhatakse teise tooniga: siin on kitsed!”

Aprilli lõpus avatud ligi 7-hektarilises alpinaariumis on sõralistel võrreldes vana territooriumiga võrratud tingimused. Kitsa aediku asemel laiub maastik – künklik, puudeta ja kiviklibune, nagu alpiinse vööndi loomad harjunud on. Loomadel on, kuhu ronida või jalutada. Vanasti ebahuvitavana tundunud kitslased näivad äkki fantastilised: nüüd märkad, kui erinevad nad kõik on. Lühikesi jämedaid “õllesarvi” kandvad lakklambad ja suure laevakruvi taoliste sarvedega keerdsarvkitsed, teisal jälle habekitsed, kelle kohev lõua­habe on nagu jõuluvanal, ainult halli värvi.

Kui isane Tshehh kiviklibuse künka otsa ronib ja oma keerdsarved taevasse suunab, poseerides igasse ilmakaarde, on uhke pilt küll. “Igal hommikul ronib President künkale, näitab sarvi, et vaadake, ma olen elus, näitab karjale ja võimalikele konkurentidele, et ma olen olemas, mina olen ka täna juht ja kõik,” selgitab Aleksander looma käitumist.

Kitsede elu klaasseina taga. Täna on tuuline ilm, hea on istuda klaasseina ees pingil ja imetleda vaid meetri kaugusel kevadel sündinud kitsekesi. Üks bämbi ronib jalgupidi toidukünasse, teine üritab teda sealt välja puksida. Aga juba hilja – esimene bämbi teeb otse toidumolli oma häda! Sa põrsas! Vana habemega isane lamab aga rahulikult sagina keskel, ei tee teist nägugi. “Ega kitslased vaata, kuhu nad mustust teevad,” naerab Aleksander. “Neil ükskõik. Vot laama teeb alati ühte kohta, on “viisakas”. Aga kitsede “metsapähkleid shokolaadis” võib leida ka toidu hulgast.”

Astin – võimas dagestani tuur kõigutab oma meetripikkusi sarvi siinsamas klaasseina taga. Kui paks see klaas on, mõtlen. “Siin ei juhtu midagi ilma “presidentide” loata,” julgustab Aleksander. “Nad valitsevad karja. Isegi kui keegi karjast mängib millegagi – mõni puutükk on aedikus – siis juht tuleb ja viib selle “õigesse” kohta, kus see tema arust peab olema,” seletab Aleksander. Isased oma jõudu loomaaias näitama ei hakka – pole võimalik kellegagi rammu katsuda. “Igas karjas on vaid üks isane, ülejäänud on emased või juhtisase pojad,” kommenteerib Aleksander.
Küll mitte isaste võitlust, aga sama põnevaid seiku kitslaste elust näeb klaasseina taga küll: “Kevadel poegis üks kits otse klaasakna ees,” meenutab Aleksander. “Mõni külastaja pidas seda ebameeldivaks, teised olid vaimustuses.”

“Väga tore, kui sünnib emane.”

Kui inimeste maailmas kipub poja sünd perre oodatud sündmus olemas, siis loomaaias on vastupidi. “Loomaaias öeldakse nii, et tore, kui sünnib isane, aga väga tore, kui sünnib emane,” räägib Aleksander. Miks? “Emase puhul on kõik selge, ta jääb siia, kari suureneb. Isase puhul on keerulisem – tema peab tavaliselt vahetama mõne teise looma vastu muus loomaaias, karja juurde ta jääda ei saa. Isased hakkavad omavahel ju rivaalitsema.”

Kuna isased on üksi, paistavad nad oma mitmekümnepealise naiste-laste- karja keskel juba kaugelt silma. Suured uhked sarved, mõnel lausa meeter pikad, on muidugi mõista mõeldud teiste isastega jõukatsumiseks. Siiski, sarvedel on ka muu ülesanne. Sarved hoolitsevad selle eest, et loom kõrgelt kaljukarniisilt kukkudes viga ei saaks.

Kõigil isastel kitslastel siin alpi­naariumis on toredad nimed: Benjamin, Vla­dimir, Astin. Eristada tu­leb ju paljusid, Tallinna Loo­maaial on suuruselt teine mägilammaste ja kaljukitsede esindatus maailmas. Enne alpinaariumi ei paistnud lihtsalt rikkus välja.



Alpinaariumis varjul ohustatud liigid.
Praegu alpinaariumi asustavast 11 kitslaste liigist on enamus pärit Aasiast ning 9 neist kuulub ohustatud liikide nimekirja. Kunagi asustasid kaljukitsed Põhja-Ameerika, Euraasia ja Põhja-Aafrika suuri mägiseid alasid, tänaseks on järel vaid saarekesed endisest levilast. Kõige uhkem ja suurem aedik – 5400 ruutmeetrit koos uhke mägiojaga kuulub dagestani tuurile. Looduses on tal aga üks nadimaid elupaiku – ta elab sõjakoldes. “Dagestani tuuri puhul ei saa kindlalt keegi öelda, kui palju seda liiki järel on,” räägib loomaaia loodushariduse ja avalike suhete teenistuse juhataja Üllar Rammul. Tuur elab Tshetsheenia, Ingushshia, Gruusia territooriumil – paigas, kus teadlastel uurimisretkel käia pole just kõige ohutum. Arvatakse, et seda uhket looma on ehk üle kümne tuhande, sõja-aastatel on arvukus langenud oma neli korda.

Praktiliselt hääbumas on ka kreeta habekitse asurkond – kõigest 600 isendit leidub veel looduses. “Ta elab ainult Kreetal ja Theodoru saarel. Suureks ohuks kitsele on turistid – need toovad endaga kaasa teedeehituse, hotellid, ning kitsede elupaigad aina vähenevad,” teab Aleksander. Inimene lihtsalt sööb oma tegevusega põlised liigid välja.

Tagakaukaasia mägilamba olukorrast on kole rääkidagi – Aleksander jutustab, et seal, kus kitse looduslik elupaik on, peavad kohalikud inimesed millegipärast uhkuse asjaks oma aed ehitada kitse kolpadest. “Kujutage ette, kui palju kolpasid on vaja aia tegemiseks,” ei jõua Aleksander inimeste ahnust ära imestada.

Alpinaariumis elab ainult üks liik, kes pole looduses ohustatud – siberi kaljukits. “Veel on neid järel suhteliselt palju. Aga kauaks?” küsib Aleksander. Peaaegu kõik alpinaariumi kitslased kuuluvad IUCN-i ehk maailma looduskaitse liidu punasesse nimistusse.



Alpinaarium on luksus.
Alpinaarium läks loomaaiale maksma ligi 30 miljonit krooni, see on seni loomaaia projektidest kalleim. Ent uuendada tuleb veel palju. Kunagi vanadesse sõjaväeladudesse asustatud loomadest elavad paljud veel kitsastes tingimustes. Äsja võttis valitsus vastu loomaaialoomade elutingimuste nõuete määruse, mis peaks garanteerima igale liigile sobiva keskkonna. Loodetavasti saavad ka kõik teised loomad tulevikus lahedama elamise, nagu alpinaariumi kitsedki. Küllap aitab riik ka vastuvõetud määrust ellu viia. Ikka loomade heaks.

Mis on alpinaarium?
Alpinaariumis elavad loomad, kes oma looduslikus keskkonnas mingi osa aastast veedavad alpiinses vööndis. Praegu elavad loomaaia alpinaariumis ainult kitslased, ent alpiinses vööndis leidub veel palju toredaid loomi: näiteks ameerika ja osa aasia viiksjänesed. Eestiski armastatud koduloomad tšintšiljad ja vikunjad elavad Andide kõrgmägedes. Tallinna alpinaariumisse on plaanis elama tuua lumeleopard ja habekotkas.
Mägedes läheb iga meeter ülespoole külmemaks, teatud kõrgusel puud enam kasvada ei saa. Erinevates mägedes algab alpiinne vöönd ise kõrgustel. Põhja pool, Alpides, hakkab see juba 2000 meetri pealt, Aafrikas Keenias aga alles 3500 meetri pealt.
Puude piirist kõrgemal asubki alpiinne vöönd, kus laiuvad alpiniidud rohttaimede ja puhmastikega, samuti külma selge veega järved ja soised alad. Kui talvel tuleb paks lumi, siis suuremad rohusööjad rändavad allapoole, väiksed loomad kas jäävad talveunne (ümisejad) või toituvad varudest (viiksjänesed).
Loomade vajadusi silmas pidades on alpinaariumis mõnusad kiviklibused künkad kitslastele kokku kuhjatud, mille peal kasvab hõre taimestik. Ka turnimisvõimalused loomadele on olemas. Eriti meeldib kaljukitsedele puust puki peale hüpata, mille juurde süüa tuuakse.








Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet