Kas olete käinud viimasel ajal Hiiumaal Kõpu tuletorni juures? Sinna viiva tee ääres on kirjad: Vivian+Reimo, Üllar+Katre, Latvija, Juhatus, Jawa, KGB ja Juhan Parts.

Vivian ja Reimo on armunud. Nii nagu ei kunagi enne. Või vähemalt arvavad nad sel hetkel ise nii. Päev Kõpu ja Ristna tuulte, lainete, karikakarde ja männimetsa keskel pööritab peas, jalad ja keha on küll rampväsinud, aga magusas uimas. Tagasiteel otsustavad nad teeäärsesse liiva suruda kividest oma nimed ja laduda nende ümber südame. Mälestuseks. Tunnete kinnituseks. Päeva sümboliks. Kui süda saab valmis, nad suudlevad.

Üllari ja Katrega juhtub mõni päev hiljem Kõpus ja Ristnas täpselt sama. Nad näevad tagasiteel eelmise paari südant ja suruvad liiva ka enda nimed.

Tegelikult on nende noorpaaride nimed välja mõeldud, sest kes olid alustajad, seda enam täpselt keegi ei tea. Aga on sündinud uus turismiobjekt. Ja selleks läheb vaja vaid ühte hullult armunud paari. Ning juhust – oleksid nad Kõpust lahkumiseks valinud Emmaste suuna asemel Kärdla tee, oleks nende teele jäänud Ristimägi, kus armunud metsa alla looduslikust materjalist ristikesi panna tohivad.

Seal on armunute meisterdatud tihe ristiräbu, tähendusega ja armas. Ühiselt pandud riste käiakse metsast üles otsimas ja nende juures musutamas veel aastaid.
Üldiselt on enamik meist ju nõus armunutele palju andeks andma. On ju? Aga nende eeskujust said seal teeservas innustust rühm teismelisi piigasid, paar bussitäit lätlasi ja kohalikud naljamehed. Kuidas muidu lahti seletada tekste: Juhan Parts, Juhatus, KGB(!).

Mina olin siin. Paar aastat tagasi alanud nähtus on levinud teeveeres mitme kilomeetri pikkusele alale, tehes laiguti pause ja alates siis uuesti. See on graffiti looduses. Kes pole ihusilmaga näinud, võib meenutada tunnet, mis tekib Taevaskojas, kui oled just näinud mööda vuhisemas jäälindu ja seisad siis vaikuses silmitsi liiva kraabitud tekstiga “Mina olin siin”.

“Mulle on turistid öelnud, et see on teil siin nii kena võimalus,” rääkis Kõpu tuletorni lähedal turismitalu pidav Anu-Maie Jõgi, kui me kord koos kibuvitsal käisime. Tal oli see teema hingel. “Äkki nad ei saa lihtsalt aru, et nii pole ilus,” arvame koos.


Ehk tuleks panna silt?
Hiiumaa keskkonnateenistuse looduskaitsespetsialist Meeli Kesküla sõnul pole neil keelava sildi panek kaalumisel. Alul plaaniti nähtus hoopis laiali ajada, kuid see muutus enne kiiresti massiliseks – piisab ju selleks vaid mõnest bussitäiest turistidest.
“Et nimede kirjutamisest lahti saada, oleksime pidanud lisaks nimede lahti võtmisele ka kivid lähedusest ära vedama,” ütleb Keskküla. Looduskaitse all see teeäär pole. “Kivide paneku võimalus tekkis 4–5 aastat tagasi, kui seal asfalteeriti ja tee äärtes liiv värskelt paljandus. Loodame, et ala taimestumine toob lahenduse.”

Tõsi ta on, mõnes kohas on juba varasemaid tekste raske välja lugeda.

Kuigi Saaremaa ja Hiiumaa rahvas viskab alatihti ühtemoodi head ja terast nalja, mis justkui mõlema saare erinevusi välja toob, on neil vähemalt turistide loodud kiviste atraktsioonide osas läinud üsna samamoodi. Nimelt on rändajad oma jälje jätnud Saaremaalegi – Ohesaare pangale viiva tee äärde rajatud kividest laotud tornide ja tornikestega “linna”.

Tundlik õnnekivihunnik. Käsmus on merekaldal õnnekivihunnik. Otse selle kõrval on neli maha vajunud sihvakat rannamändi. Loomulikult räsib kallast ka loodus ise, aga oma osa on samuti kas siis hunniku või õnne suurendamiseks kaldast lahti kangutatud kivimürakatel.

Suvel kavatses rühm noori ja nende pedagoog hunnikut õgvendada põhjendusega, et see pole looduslik ja kivid tuleb panna sinna, kuhu need kuuluvad. Kui juba osa kive oli kuhilast eemale lennutatud, peatas noored kohalike pahameel ning kohale toodud politsei.
See kivihunnik ei saanud alguse juhuslikust turistist. Sel on külale oma tähendus. Selles on trotsi. Nimelt asus enne sõda õnnekivihunnik Palganeemel. Meresõidult naastes mindi sinna ja pandi kivi märgiks, et üks merereis on jälle õnnelikult seljataga. Kivile kirjutati ka oma nimi ja aastaarv – see oli omamoodi Käsmu meresõitude kroonika.

Nõukogude piirivalve sulges pääsu Palganeemele ja kasutas kivid oma ehitises ära. Rahvas seda asja nii ei jätnud ja lõi Käsmu küla külje alla uue kivihunniku.

Käsmu kapteni proua ja ühtlasi ämmaemand, kes mu siia ilma aitas, tegi igal aastal minu ja emaga Käsmus kaasa ühe jalutuskäigu. Teekonna valis tema. Tavaliselt käisime tema armastatud vaiksel rannal või jalutasime metsas Matsikivi lähedal. Kord viis ta meid õnnekivide juurde.

Ma ei saa seda enam kapteniproualt üle küsida, aga tundsin, et sel oli tema jaoks toona tähendus. Kuigi olin laps, mäletan tema lauseid selle taassünni loost, ju oli neis kaalu, mis meelde jäi.

Hiljem kujunes nii, et hunnikusse hakkasid kive viskama turistid, kes siis selle toimingu hetkel mõttes ühe soovi ütlesid. Õnnekivihunniku algset tähendust enamik ilmselt ei teadnud. Kuigi kivihunnikust sai turismiobjekt, on kohalikel inimestel selles oma lugu.

Pehmed lahendused veel võimalikud. Ka mina olen sinna kive pannud. Tuleb tunnistada, et veepiirilt kivikest võttes ei mõelnud varem erosioonile. Suurte kivide kaldast kangutamine on tekitanud aga nüüdseks juba ohu, et ka hunnik vajub üht otsa pidi merre.

“See kivihunnik näitab mõneti aegade muutumist. Nüüd peavad olema suured nii majad, autod kui ka õnnekivid,” ütleb Lahemaa Rahvuspargi looduskaitse peaspetsialist Lauri-Indrek Tummeleht. “Väike algus kasvas suureks. Mina tahaksin looduses inimestest puhata, mitte sinna jälgi maha jätta,” nendib ta.
Virumaa ajalehe netiküljel reageeriti teemale elavalt. Lammutamistööd võrreldi koguni Lihula ausamba juhtumiga. Pehmete lahendustena pakuti välja spetsiaalselt kohale toodud kasti viskamiskivikestega või siis selgitavat silti.

“Üks võimalus on selgitustöö. Oleme kaalunud variantidest tugevalt ka sellise infotahvli panekut, mis räägib õnnekivihunniku minevikust ja praegusest mõjust loodusele. Kivikasti idee on iseenesest ka ju loodushoidlik. Oleme praegu võimalusi kaalumas,” ütleb Tummeleht.

Altja õnnekivid koera mälestuseks.Õnnekivikunnik tekkis 1970-ndate paiku ka Altjasse. Selle sünnist on erinevaid versioone. Virumaa Teatajas sõna võtnud Anne Kurepalu sõnul sündis see EÜE rühma lõpupeo ajal. Koht valiti selle järgi, et paadikuuride juures oli juba enne väike kivihunnik ees. Peeti kõnesid, loeti luuletusi ja lauldi. Hiljem jätkasid kommet turistid, kes ka laususid mõned sõnad või lugesid luuletuse.

Kord tuli aga Anne Kurepalu juurde Neemela perenaine, kes ütles, et kaua need turistid tema koera hauale kive panevad. Nimelt olid lapsed matnud sinna koer Jaska. Muide, Jaska oli olnud hea koer.

Minu emal on kivihunnikust õhkõrn oma versioon. Ma olevat lapsena nimelt Altja paadikuuride juures mängides ladunud kividest kokku väikse hunniku, ehk isegi Käsmu mõjutustel.

Ise ma sellesse versiooni väga ei pa­nustaks, arvestades mu toonast iga, rammu ja püsimatust, ei saanud see hunnik olla üle 15 kivikese. Ilmselt oli samas kõrval lihtsalt suurem juba olemas, aga ei paistnud veel hästi välja.

Paar nädalat tagasi Lahemaal jalgatta­matkal käies põikasin Altja paadikuuride juurde – selg vastu sooja kuuriseina istudes on parim võimalus sügist pärastlõunapäikest püüda. Läksin ka hunnikut vaatama. Seda seal ei olnud!

Oli lihtsalt sile, tihe kivipind. Kes õnnehunnikust midagi ei tea, ei aimagi selle kunagist olemasolu.

Mulle teel vastu tulnud kohaliku proua sõnul tasandas ranna jaanuaritorm, hunniku külge oli meri kaksamas käinud ka varem.

“Eks selle õnnega nii ole, et ükskord on hunnikus ja siis jälle laiali,” teatas proua ning mainis siiski igaks juhuks, et parem kui komme uuesti ei taastuks – sööb kallast.
Kui ma rannas hoolikamalt otsisin, leidsingi väikese kivikuhila. Uue kivihunniku sünd?