5/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
Pearollis - rähnid

Kuigi kõik liigid, samblikest kuni imetajateni, aitavad kaasa oma elupaiga funktsioneerimisele ja terviklikkusele, on mõnedel liikidel täita suurem roll. Nii nagu filmis või teatris, kus on eraldi peaosalised ja kõrvalosalised, ei saa ka loodus ilma rollijaotuseta hakkama. Looduses nimetatakse peategelasi tugiliikideks. Need on taimed, loomad, linnud või putukad, kes oma tegevusega aitavad kaasa teiste liikide säilimisele, tagades sellega loodusliku mitmekesisuse. Meil elavatest lindudest on olulised tugiliigid rähnid.

Eestis elab seitse rähniliiki: musträhn, valgeselg-kirjurähn, suur-kirjurähn, väike-kirjurähn, kolmvarvas rähn, roherähn ja hallpea-rähn. Kõik Eestis elutsevad rähnid on õõnespesitsejad, kes mõnikord kasutavad looduslikult tekkinud puuõõnsusi – murdunud oksast jäänud õõnsusi või pragusid, kuid peamiselt pesitsevad nad enda raiutud pesaaukudes. Rähnid loovad oma tegevusega tingimusi paljude teiste linnu- ja loomaliikide eluks: nende roll tugiliigina seisneb põhiliselt nende pesaehituse omapäral. Ükski teine õõnespesitseja, imetaja või lind, ei raiu puutüvesse auku, vaid kasutab loodusjõudude poolt tekitatud õõnsusi, sagedamini aga rähnide mahajäetud pesakoopaid. Kuna looduslikud õõnsused ja urked ei taga kõikide õõnespesitsejate elupaiga vajadusi, siis asustatakse ca 90% vanadest rähnide pesaaukudest. Sinna seavad end sisse värbkakud, karvasjalg-kakud, sõtkad, pardid. Sealhulgas sõltuvad värbkakud otseselt kolmvarvas-rähni tegutsemisest vanades kuusikutes. Väiksemaid rähnipesi asustavad aga metsvindid, tihased, kärbsenäpid ja ka kuldnokad; ega siis kõik mahu aedadesse pesakastidesse elama. Peale lindude kasutavad rähnide ehitatud “hotelle” ka mesilased, herilased, vapsikud ja ka väiksemad imetajad: nahkhiired, oravad, metsnugised jt.

Pesapaigaks sobivad surnud puud. Paljud rähnid armastavad oma pesaauke raiuda lehtpuudesse, milledest eelistatakse haaba ja kaske. Tõsi, musträhn ja kolmvarvas-rähn elavad meelsasti ka männi- või kuusetüvesse raiutud pesas. Huvitav on asjaolu, et rähnidel on erinev pesitsemis- ja toitumisterritoorium –pesitsevad lehtpuudes ja toituvad okaspuudel. Mõlemal juhul on aga oluline vanade ja surnud puude olemasolu, millel murdunud latv, lõhenenud koor või osaliselt kõdunenud tüvi. Meie mõistes haigete ja vigaste puude olemasolu tagab nii rähnidele kui ka teistele lindudele ja loomadele head võimalused pesitsemiseks ja toitumiseks. Terveid ja noori puid rähnid pesaehituseks ja ka toitumiseks reeglina ei kasuta. Erandiks siinjuures on kolmvarvas-rähn, kes mõnikord mulgustab puukoort, et seal leiduvat mahla kätte saada. Vahel võib noorte lehtpuude tüvedel näha pisikesi, sakiliselt või ringjalt paiknevaid augukesi, kust kolmvarvas-rähn on mahla laskmas käinud.

Parandavad metsa tervist. Peale selle, et rähnid loovad pesitsemistingimusi paljudele metsaelanikele, on nad olulised ka oma toitumisharjumuste poolest. Peamiselt mardikate ja liblikate vastsetest toitudes, ning eriti kooreüraskite vastsete hävitamisega, toovad nad suurt kasu metsa tervislikule seisundile. Suurkirjurähn toitub talveperioodil kuuse- ja männikäbidest. Neid toksides pudeneb osa seemneid maha. Nõnda aitavad nad kaasa okaspuude paljunemisele. Nii mahapudenenud kui ka seedetrakti läbinud seedimata seemned hakkavad kevadel idanema, millest omakorda kasvavad uued kuused ja männid. Üldiselt on meie rähnid putuktoidulised, kuid mõnikord võib suur-kirjurähn ka linnupesadest mune ja poegi süüa. Seda siiski ainult sel juhul, kui puuoksal, millel rähn tegutseb, mõni linnupesa ette jääb. Otseselt nad aga linnupesi ei ründa. Sipelgad on paljude rähnide lemmiktoiduks. Näiteks armastab musträhn maiustada puidus elavate hobusipelgatega, ka hallpea-rähn korraldab vahelduseks sipelgapesadesse toidureide. Roherähn on aga suveperioodil spetsialiseerunud ainult sipelgate söömisele. Rähnide toitumisharjumused tagavad ka teistele metsaelanikele, kes armastavad puumahla või putukate vastseid, toidu juurde parema ligipääsu. Puukoore alt putukaid otsides, raiuvad rähnid lahti palju kooretükke, millest nad kõiki putukavastseid ära ei söö. Üpris sageli võib rähniga samaaegselt ühel puutüvel olla porr, puukoristaja ja tihane, kes tema ülejääkide kallal maiustavad. Allakirjutanu on mitmeid kordi näinud, kuidas valgeselg-kirjurähni saadab tihaseparv, kellega on liitunud ka porrid ja puukoristajad.

Rähne ohustavad sanitaarraided. Rähnid on tundlikud meie metsades toimuvatele muutustele. Nende reaktsioon metsas aset leidva majandustegevuse suhtes on eriti oluline kogu elupaigale, sest rähnide lahkumisega kaovad ka teised elupaika asustanud looma- ning linnuliigid. Kulub palju aega, enne kui raielangid või sanitaarraide üle elanud metsad uuesti ellu ärkavad. Istutatud metsaaladel on puud ühesuguse vanuse ja ka suurusega, need rähnide elupaigaks ei sobi. Rähnide seisukohalt on oluline just vanade ja surnud puude olemasolu, kuhu paljud neist pesaõõnsusi teha armastavad ning kust saadakse suurem osa toidust. Oluline on säilitada puude liigirohkus, sest lepavõsas pole rähnidel midagi peale hakata.
Mets, kus kasvavad okas- ja lehtpuud ning mis on kevadeti üle ujutatud, on paljude rähnide, sealhulgas ka vähelevinud valgeselgkirjurähni, elupaigaks. Kevadine suurvesi paneb nii mõnegi puu põdema, mistõttu see hakkab mädanema. Niisketes metsades leidub palju kõdunevaid ja haigeid puid, mis on õudusunenäoks metsamehele, kuid paradiisiks paljudele rähniliikidele. Selliseid metsaalasid jääb aga järjest vähemaks, mistõttu mõnekümne aasta pärast võib tekkida olukord, kus seitsmest Eestis elutsevast rähniliigist on järel vaid suur-kirjurähn ja musträhn. Koos nendega kaovad ka paljud teised elusolendid, kelle elukeskkond sõltub otseselt rähnide tegevusest.
Veel saame Euroopa ees uhkustada oma puutumatu loodusega, kuid meie metsades ringi liikudes võib juba praegu täheldada, et ega need enam nii puutumatud olegi. Peaaegu kõik suuremad metsad on killustatud raielankidega, mis kaetud lepavõsaga ning kus linnulaulu asemel võime kuulda vaid tuule ulgumist.



Jaanus Järva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet