 |  | | Matepuru | |
Soovite musta, rohelist, punast või kollast teed? Poelettidelt leiab neid kõiki, ka üha enam populaarsust võitvat matet.
Matet valmistatakse igihalja paraguai astelpõõsa ehk iileksi nahkjatest lehtedest. Taimel on mitmeid ladinakeelseid sünonüümnimetusi: Ilex paraguensis, I. paraguariensis, I. mate, I. Domestica jne. Meie jaoks tegemist küllaltki kauge külalisega Ladina-Ameerikast.
Looduslikes tingimustes võib taim sirguda korralikumat mõõtu puuks (kõrgus maksimaalselt kuni 20 meetrit), istandikes aga eelistatakse praktilistest vajadustest lähtuvalt madala tüvega taimi, millel lubatakse kõrgusse kasvada vaid mõned meetrid.
Kui ammustel aegadel koguti enamus matetee materjalist looduses kasvavatelt puudelt, siis nüüdisajal tuleb mate põhisaak istandustest. Samas on just looduses kasvavatelt puudelt saadud teematerjal haruldasem, hinnalisem ja väidetavalt ka parema maitsega.
Nii töötavadki peamiselt Brasiilias ja Paraguays metsikult kasvavatelt puudelt matelehtede kogujad, keda kutsutakse kas farrafeiros või yerbateros. Vaatamata rasketele töötingimustele (niiskus) ja piiratud korjeajale (maist oktoobrini), võib suurelt puult saada kuni 40 kilo kuivatatud teepoolist. Saagikoristust hõlbustab fakt, et iileksi oksad on küllaltki tihedalt lehtinud.
Oksad koos lehtedega kuivatatakse suhteliselt kiiresti lahtise tule kohal või kuuma õhu vooluses pööratavates trumlites. Just lahtise tule kohal kuivatamine annab teele hilisema hõrgu suitsuaroomi.
Teine töötlemisviis algab oksakeste ja lehtede ülevalamisega kuuma veega. Ka sellele järgneb materjali hilisem kuivatamine kuuma õhuga.
Kuumtöötlus täidab kahte eesmärki: nii inaktiveeritakse ensüümid ning pehmendatakse lehtede biostruktuure. Teelehtede järelkääritamist mate puhul ei toimu. Pärast kuivatamist sorteeritakse jämedamad oksakesed välja, kuivatatud lehed peenestatakse ja pakitakse.
Jesuiitide tee. Matet juuaksegi kõige rohkem Paraguayis, Argentinas, Uruguays, Brasiilias ja Tshiilis, piirkonniti jätab mate tahaplaanile isegi kohvi. Suurimad tarbijad ühe elaniku kohta on uruguailased.
Nimetus mate tuleneb indiaani dialektist, sõnast mati, mis tähendab pudelkõrvitsat. Just metallribaga ääristatud pudelkõrvitsast tehtud kalebassil on Ladina-Ameerikas auväärne koht nii joogi valmistamises, transportimises, säilitamises kui ka manustamises. Teine tähtis atribuut matejoomiskultuuris on metallist kõrs bombilla, millega jooki imetakse.
Lisaks matele on kõnealuse joogi sünonüümideks ka paraguai tee, paraguai rohi, St. Bartholomew’ tee, jesuiitide ja isegi misjonäride tee. Viimased kaks nimetust tulenevad kunagiste Euroopa misjonäride panusest matepuude kasvatamisse. Mate aitas misjonäridel säilitada erksust ja töövõimet eurooplastele harjumatus kliimas.
Juba ammustel aegadel tundsid guaranii hõimu indiaanlased mate virgutavaid omadusi, mis andsid väsinutele jõudu ja vaigistasid kurnatute näljanäpistust.
Mate virgutav toime põhineb alkaloididel. Nimelt on mates arvestataval hulgal (keskmiselt kuni 1,5 protsenti) kofeiini, mida mõnikord ka peenutsevalt mateiiniks nimetatakse.
Oluliselt vähem leidub teisi alkaloide – teobromiini ja teofülliini. Erinevalt mitmetest teistest kofeiinirikastest jookidest mõjub mate tunduvalt pikema aja jooksul. Põhjus peitub paraguai teelehtede parkainete külluses. Viimaste arvele langeb lausa 7–14 protsenti lehtede kaalust.
Just parkainete hulka kuuluvad tanniinid seovad kofeiini ja ei lase sellel kiiretoimeliselt organismile mõjuda. Indiaanlased kasutasid värsketest matelehtedest tehtud parkainerikkaid hautisi ka välispidiselt, näiteks krooniliselt veritsevate nahahaavandite ravis. Parkained hävitasid otseselt baktereid ning reageerides valkudega moodustasid haavapinnale paranemist soodustava kileja kihi.
Topsist piisab päevaks. Lisaks parkainetele sõltub kofeiini hulk ka vee ja teepuru vahekorrast ning tõmbamisajast. Lühikene valmimisaeg (alla viie minuti) soodustab eeskätt kofeiini vabanemist, vee ja teepuru kauaaegne kontakt aga lubab tasapisi jooki lahustuda ka erinevatel parkainetel, mis leevendavad, ent samas ka pikendavad kofeiini toimet. Ladina-Ameerika matekultuuris juuakse teepaksul olevat vedelikku vähestes kogustes pea päev läbi – selles peitubki võti mate ergutavate omaduste mõistmiseks.
Joogis leiduvad alkaloidid stimuleerivad ka seedenäärmete talitlust ning mõjutavad teatud silelihaste gruppe. Viimasega seletub mate kergelt valuvaigistav toime.
Viimasel ajal levib meil üha rohkem uskumus, et sage mate joomine koos kasina toitumisega aitab kehakaalu alandada. Tõesti, mõningane kaalulangus tekib tänu keha regulaarsele vedelikukaotusele ja eeskätt süsivesikulise varuaine (glükogeeni) kiirele eelistarbimisele. Samuti kiirendab suurte kofeiinikoguste viimine organismi varurasvade ainevahetust.
Kahjuks pole selline kaalulangetus ei tervislik ega ka püsiv, sest tavaliste toitumisharjumuste juurde tagasi pöördudes taastub kehakaal kiiresti.
Bioaktiivse mõjuga ühenditest peab kindlasti mainima ka mate saponiine. Saponiinid on sapiteket ja uriinieritust soodustavad ühendid, millel on kergelt ärritav toime limaskestadele.
Matetoodete tarbimisega peaksid ettevaatlikud olema maohaavandite käes vaevlejad ning südame talitlushäirete all kannatavad isikud.
Kuidas juua? Matet saab teha nii kuuma kui ka külma veega.
Parema tulemuse saavutamiseks soovitatakse teelehtedele valada eelnevalt keematõusnud vett, mis jahtunud 70–80 kraadini.
Tee maitse avaldub kõige paremini lisanditeta joogis. Et matelehtedes on arvestatavalt sahharoosi ja rikkalikult lenduvaid ühendeid (ligi 200), siis pakub naturaalne, maitsestamata tee elamust nii lõhna- kui ka maitsmismeelele.
Matejooki maitsestatakse mee, pruuni suhkru, sidruni, apelsini, sidrunheina jt lisanditega.
Lisaks mate teematerjalile lähevad nüüdisajal hästi kaubaks ka biokeemiliselt kindla koostisega mateekstraktid.
|
