5/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Õpetaja Helgi Muoni viib lapsed kivilinnast välja

Helgi Muoni
Tartu Kivilinna gümnaasiumi keemiaõpetaja Helgi Muoni veab oma kooli keskkonnasuunda nagu auruvedur, õpilased kui vagunid järel – kes vähegi huvi üles näitab, see haaratakse kaasa järjekordsesse loodusprojekti.

Kuidas sai alguse Kivilinna gümnaasiumi keskkonnasuund?

See sai alguse siis, kui 1993. aastal Kivilinna tööle tulin. Asutasin keskkonnaringi Skarabeus ja vean seda siiamaani (skarabeus on sõnnikumardikas – toim).
Skarabeuse liikmed teevad uurimistöid, ettekandeid ja väljasõite. Üheks esimeseks ühiseks tegevuseks oli viirpuuheki ja kaskede istutamine koolimaja kõrvale.

2002. andis kool võimaluse õpetada keskkonnaõpetust valikainena. Tartu linnavalitsus käis meid siis uurimas ja leidis, et eeltöö on tehtud, et avada vastav suund. Nüüd töötab gümnaasiumiastmes juba teist aastat keskkonna ja tehnoloogia õppesuunaga klass.

Mida loodussuuna lapsed süvendatult õpivad?

Nad õpivad keskkonnakeemiat, -bioloogiat, -geograafiat, keskkonnatehnoloogiat ning keskkonnakaitset. Oluline osa on ka igasugustel projektidel, mida nad teevad. Samuti õppeekskursioonidel, looduslaagritel, suvepraktikatel. Kõik see toimub keskkonnateadlikkuse edendamise tähe all.


Loodussuuna õpilased teevad juba koolis teadusemaigulisi projekte?


Oh, neid projekte on hästi palju. Üks huvitav töö on tulemas selle kohta, kuidas mõjutab talvel linna äärtesse veetav lumi sealset taimestikku ja loomastikku. See lumi on ju soolane.

Kaks noormeest mõõdavad praegu tahma sisaldust Annelinna õhus. Koolimaja aknaraami puuriti auk ja tagurpidi tööle pandud akvaariumipumbaga imetakse õhku sisse. Siis kindla aja tagant mõõdavad nad filtrile kogunevat tahma.

2001. aastal osalesid kolm minu õpilast Stockholmi veesümpoosioni noortesektsioonis teemaga “Raadi järve minevik, olevik ja tulevik”. Kõigepealt oli Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuses Eesti eelvoor. Ära võitsid! Hiljem käisime poistega tööd Stockholmis esitlemas. Kohal olid 18 riigi noored. Võitsid kolm Rootsi poissi, kes uurisid reovee puhastamist looduslike vahenditega, männi- ja kuusekoorega. Ainult esimene koht määratigi, teised osavõtjad said kõik diplomi. See oli suur hetk, kui meie noormehed seisid Eesti lipu all nii esinduslikus seltskonnas.

BSP (Baltic Sea Project) raames käime sügiseti ja kevaditi mõõtmas Emajõe vee seisundit rannikuvaatluste projekti raames. Õpilased mõõdavad lisaks jõele ka Anne kanali seisundit ja võrdlevad eri aastate tulemusi. Mõõdavad nitraate, pH-d, elektrijuhtivust, nitriteid, fosfaate, üldkaredust, hapnikku, rauda jne. Koolil on tasemel mõõtur Hach 2400, millega saab mõõta 22 vee parameetrit.

Suur tegevusväli on GLOBE-programm. See on 1994. aastal USA-s alanud noortele mõeldud keskkonnavaatluste programm, millega Eesti liitus 1996.

Kuidas viia keskkonnaalast mõtlemist õpilasteni? Nagu nimigi ütleb, asub Kivilinna gümnaasium sõna otseses mõttes keset kivilinna, Annelinnas?

Lapsi saab kaasa tõmmata, kui ülesannetesse loominguliselt suhtuda. Üks noormees näiteks kurtis, et ei saa keskkonnanädalal osaleda, sest peab minema Oslosse. Ma ütlesin talle, et milles probleem? Võrdled Oslot ja Tartut. Fantastilise töö tegi. Võrdles Oslo ja Tartu raekoda, Oslo ja Tartu vanimat maja.

Meie koolis toimuvad keskkonnanädalad, millest võtavad osa õpilased esimesest kuni 12. klassini. Eelmise keskkonnanädala teema oli “Linn kui elukeskkond”. Iga klass sai kindla ülesande, näiteks linnalinnud. Siis nad vaatlesid linde ja loendasid neid, pildistasid ja joonistasid.

Üle-eelmise keskkonnanädala teemaks oli “Vesi”, enne seda “Piim”.
Piimanädalal käisime Eesti Põllu­majan­dus­ülikooli piimalaboris, kus näidati analüüside tegemist. Käisime Vorbuse karjafarmis, Võru juustutehases, Põlva piimakombinaadis, jäätisetehases.

Keskkonnanädalad lõpevad tavaliselt õpilaskonverentsiga.
Minul pole veel olnud juhust, et õpilased ei taha kaasa tulla. Õpilased tahavad väljas liikuda.

Outdoor teaching – õppimine klassiruumist väljas – on ju praegu moes. Kõik õpetajad peaksid õpilasi koolimajast välja viima.

Matemaatikaõpetajal ei ole vist nii lihtne lapsi loodusesse õppima viia kui keskkonnaõpetajal?

Kui tahta, saab kõike. Looduses on ju lugematul hulgal kujundeid, mida mõõta, näiteks pindala või ruumala või mida iganes.

Lapsed õpivad looduselt tuge saama ning mõistma, kui tihedalt ollakse loodusega seotud. Selle mõistmine on oluline ja hilisemaks eluks määrava tähtsusega.
Miks kõik õpetajad oma õpilastega ringi ei sõida?

Ju jääb entusiasmist puudu. See sõltub isiksusest: mõni jändab lastega rohkem, mõni vähem.

Minu hing ei luba mul elada nii, et tulen kell kaheksa hommikul tööle, lähen kell viis õhtul koju, parandan kontrolltöid, valmistan tunde ette ja alustan järgmisel päeval sama ringi. Ja nii päevast päeva, aastast aastasse.

Ma ei ole noortega ringi liikudes midagi kaotanud, ikka võitnud, näinud õpilasi teistes oludes.

Ühel laupäevasel päeval sõitsime lastega näiteks Kohtla kaevandusse. Seda retke alustasime Peipsi vee mõõtmisega, siis mõõtsime Rannapungerja jõge, kaevandusvett ja lõpetasime Kuremäe kloostri püha allika vee mõõtmisega.

Muuseas, püha allika vesi oli väga huvitav: pH oli seitse, nagu destilleeritud veel. Ioone Pühtitsa vees leidub, sest elektrijuhtivus on suhteliselt kõrge. See vesi on tõesti väga puhas, püsib pudelis muutumatuna väga kaua. Võib-olla on sinna kuskile hõbeda-aare maetud, mis vee nii puhtaks teeb? Ei tea.

Mis Teid ennast motiveerib kõiki neid keskkonnanädalaid ja väljasõite tegema?

Õpilaste rahulolu. See, et ma näen, kuidas õpilastes tekib soov midagi teha. Teine väljund on see, kui mõni mu õpilastest läheb ülikooli keskkonnaga seotud erialasid edasi õppima.
Iga kord, kui me lastega kuskil käime, korjame loodusest prahti kokku. Emajõe ääres puhastasime 500 meetrit kallast: osa käib suurte mustade kilekottidega, teised korjavad sinna prahti, kolmandad märgivad üles, millist rämpsu vedeleb.

Kahepäevasel laagril Ninakülas tegi­me kogu laagri ümbruse puhtaks. Samuti Piirissaares ja mujal, kus laagrid toimuvad. Tavaliselt teeme võistluse: meeskond, kes kõige enam prügi korjab, saab auhinna. Kommi näiteks. See on hämmastav, millise entusiasmiga 11. klassi õpilased, 17 aastat vanad, prügikorjamises võistlevad, sest pärast on puhast ümbrust hoopis kenam vaadata.


Kui lapsed käivad prahti korjamas, kas nad siis õpivad ka kivilinnas loodussõbralikult elama?


Igatahes prügi nad kindlasti enam maha ei viska. Üks tüdruk kirjutas essees, et pärast keskkonnaalast harimist ei viska ta enam ühtegi koni Emajõkke. (Naerab) Šokk!

Prahi mahaviskamisest loobumine ei ole veel ju kogu keskkonnateadlikkus?
Andsin lastele ülesande hoida ühel nädalal kokku vett ja elektrit. Nad mõõtsid vee- ja elektrikulu n-ö tavalisel nädalal ja kokkuhoiunädalal. Käisid kodustele närvidele, et pole vaja kahel telekal lasta korraga mängida, et pole vaja WC-s tuld põlema jätta jne.
Lõpuks panid vanemad fakti ette, et näiteks sada krooni on kokku hoitud. Lapsel on hea vanematele öelda, et andke see nüüd mulle taskurahaks.

Ütlesite, et õpilaste haritus on üks teie eesmärkidest. Mis on haritus?

Haritus ei ole raamatute pähe ajamine. Tõelise harituseni, tervikteadmisteni jõuab ainetevahelisi barjääre ületades. Sünteesivalt ja loovalt mõeldes, eluliste näidete abil.
Kui jõuan keemiatunnis teemani, kus peaks jätkama bioloog või füüsik, oleks ideaalne, kui õpetajad teeksid meeskonnatööd.

Üks õpilane kirjutas essee rasvade teemal. Kirjutas, et kui head ja vajalikud on rasvad ning kuidas on lood kolesterooliga. Essee lõpus õhkas: kui rasva ei oleks, ei saaks ma pannkooke küpsetada! Ma ütlesin talle, et kullake! – meil on ju teflonpannid. Aga see on juba füüsika, vastas õpilane.

Eesmärk on ju ikka maailmast tervikpildi kokkupanemine. Kui ma keemiatunnis kallasin tilga hapet kraanikausist alla, siis arvas osa õpilasi, et ma poleks tohtinud niimoodi toimida. Aga mida selle happega siis teha? Kokku koguda ja kosmosesse saata? Läbi kanalisatsiooni satub hape ju lõpuks veekogudesse lahjendatult. Ütlesin lastele, et nad mõtleksid, milline kogus Domestost laupäeviti kodudes kraanikaussidest alla lastakse. Veepuhastusjaam oigab nädalavahetuse puhastusvahendite käes!

Õpetaja Helgi Muoni suured teod


• Tartu Kivilinna gümnaasiumi
territooriumi haljastamine.

• Kivilinna gümnaasiumi
keemialaboratooriumi
sisustamine.

• Tema õpilaste uurimistöö ja film
piimast on Pariisi
loodusmuuseumis.

• Rahvusvaheliste keskkonna-
konverentside korraldamine
aastatel 1996 ja 2000.

• Osavõtt 2001. aastal Stockholmis
toimunud noorte veesümpoo-
sionist.

• Lauamäng Võrtsjärv-Emajõgi-
Peipsi.

• Paljud Kivilinna gümnaasiumi
lõpetajad valivad keskkonnaeriala
kõrgkoolis edasiõppimiseks.


Helgi Muoni seitse nõuannet noorele õpetajale

• Ole ise alati positiivne, tee kõik
kaasa, huvitu kõigest, ole
eeskujuks.

• Motiveeri, põhjenda, häälesta,
erguta kõiki, premeeri võimalusel.

• Anna võimalus ja õigus kõikidel
kaasa rääkida projektide etteval-
mistamisel ja realiseerimisel.

• Näita õpilastele, et looduses on
võimalik endal midagi ära teha,
olla osaline ümbritseva keskkon-
na muutmisel paremaks (metsa-
istutamine, koristustalgud jms).

• Korralda õppekäike ja ekskur-
sioone nn keskkonnatundlikesse
paikadesse (näiteks Ignalina AEJ,
Kohtla kaevandus, Tartu
veevärk jmt).

• Kutsu õpilasi üles tegema jõu-
kohast uurimistööd, tegema sel-
leks vajalikke mõõtmisi ning
juhenda neid tööde vormistamisel.

• Korralda üllatusmomente pakku-
vaid üritusi (näiteks jõuluõhtu
Tartu Ülikooli botaanikaaia
palmihoones või Emajõe
Suursoos).



Herki Köbas
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet