Ajakirjanik Indrek Mustimets käis Matsalu loodusfilmifestivalil, vaatas Mare Albri linateost hõbekajakatest ning ütleb, et film on kajakate jaoks liiga kitsas.
Istun üsna sageli Tallinnas sellel kail, millelt on hea näha Rootsi laevade väljumist ning mis on koduks ka sadadele hõbekajakatele. Mare Albri filmis on hõbekajakate koduks Kumbli saar. Mina aga näen neid samu kajakaid ja “väikest sissevaadet nende ellu” pealinna meresadamas.

Ütlen seda seepärast, et film ei suutnud öelda, miks on neid argilinde mindud filmima laiule. Kumbli saar jäi filmis täiesti tähelepanuta, rääkimata sealsest üksikust männist, mis vilksamisi ekraanil käinuna tundus vägagi jõulise ja kõnekana.
Sellest puudusest mööda minduna leiab Mare Albri loodusfilmist ausaid ja väga kauneid linnuelu- ja looduskaadreid - merevesi hingamas ühes rannakivide- ja liivaga, segamatud kajakad, teised merelinnud. Rahu ja looduse jõud.

Laiud ja linnud on oma olemuselt avatud ning vabad. Vabad maailmale, loodusele ja avarusele. “Kevad hõbekajaka maal” pani filmilindiga aga lindudele raamid ja lennukõrguse. Tundsin isegi, et näen kärbitud sulgedega linde, kellele inimene on andnud oma “lennukoridori”. Linnud justkui tahtsid ekraanilt välja pääseda.
Loodusfilmi ja tema autori võimalus on midagi või kedagi filmikaameraga jälgida ja seda jäädvustada – teha seda rahus ja austusega loodusesse. Mare Albri filmis oli see kõik olemas, vaatajani on toodud hea loodusfilm.

Ehk isegi aegumatu dokument. Ja selles tähenduses on see väärt film. Plusspunktid ka originaalmuusika ja esituse eest.