Jaan Eilartile kui ärateelisele mõeldes, talle midagi kaasa öelda tahtnuna, ja seejuures tema mõjuvälja kirjeldada püüdes, on tunne nagu uhke põlistammega silmitsi seistes.

	Jaan Eilaer ja loo autor Märt Karmo

Hoomad alt üles vaadates aukartusega tema kõrgust, võra võimsust ja siruulatust, tema ümbermõõtu, kuid suudad üksnes aimata teda toitva juurestiku haaret! Hiiglast tervikuna aga lihtsalt ei suuda hõlmata, selleks tundub tavainimese meeltest otsekui vajaka jäävat. Vaat selline tunne oli Loodusemeest ära saates.

Temast on meelde sööbinud palju eredaid mälestusi, mis omakorda annavad toitu paljudele ergastavatele mõtetele ja subjektiivsetele mõttekatketele temast. Need ei saagi pürgida terviklikule paraadpildile või sellele kõige õigemale ja lõplikumale kokkuvõttele temast. Samas kripeldab hinges vaistlikult mure – kuidas leida sama ehedaid, mõjusaid ja südamesseminevaid sõnu, nagu Jaan Eilart alati suutis...
Ikka ja alati olen talle mõelnud kui õpetajale. Meil on ju kõigil olnud elus palju neid, kes on meile õpetust jaganud, kuid väheseid peame oma ÕPETAJAKS. Tema oli seda.
Õpetajaks olek tähendas tema puhul nii entsüklopedisti, rahvavalgustajat, äratajat kui ka silmade avajat.
Kuidas ta õpetas? Vähem kindlasti loengusaalis. Tema auditoorium oli pigem peatuskoht mõne põlispuu, endeemi, rahnu ja taluaseme ees või nõmme roheluses. Seal, kaasavõetud raamatust peatuspaiga miljöö ja taustaga haakuva lõigu ettelugemine ning selle kommenteerimine. Või siis lõkke ääres mõnusalt ning emotsionaalselt meeldejäävate loodus- ja kultuurilooliste ekskursside pajatamine.
Alati harivad olid ta artiklid – eilartlikult sõnaleidlikud, ootamatute seoste ning vähetuntud ja üllatavate tõsiasjadega rikastatud kirjutised.
Ta õpetas ka usaldusega. Tajusid sõnulseletamatut ühtekuuluvustunnet, kui said õpetajalt kuidagi loomulikult ja enesestmõistetavalt lugeda mõne keelatud raamatuharulduse, mida teadsid olevat raamatukogus peidus seitsme luku taga nn erifondis.
Õpetlik ja kasvatav oli ka tema suhtumine tudengisse kui võrdsesse, täiskasvanud inimesse, kelle mõtteloidust või laiskust tasus ergutada mitte manitsustega, vaid pigem avansseerida sooja sõna, taktitundelise ergutuse või omakäelise pühendusega väärtustatud üllitisega. Ja see pani sind tõesti paremaks saama. Võlatunne sundis avansiks saadut tasuma.
Mida ta õpetas? Ta õpetas lugema. Mitte üksnes keelatud raamatuid, vaid ka, nagu ta ise tavatses öelda – raamatute raamatut – loodust. Ja kindlasti kultuuri, kogu selle mitmekesisuses. Kokkuvõttes õpetas ta armastama Eestit.
Jaan Eilart õpetas inimeseks, ausaks kodanikuks ja isamaalaseks saamisejäämise ainet. Õpetas tõde, et nii loodus kui ka kultuur – kunst, raamatud ja muusika – moodustavad terviku ning see tervik on kodumaa.
Eilarti missioon okupatsiooni paine all oli teha kodumaad kui eestluse areaali äratuntavaks, seda ka erisuguste mälestuskividega märgistades.
Tema väike kabinet Vanemuise tänava õppehoones oli vaimujõult ja -väljalt kindlasti suhteliselt suurem kui selle toa kohal paiknev Suur auditoorium. See pisike toake oli vabade mõtete oaas.
Tuleb nõutult küsida – kas meie sajand üldse annab enam selliseid entsüklopediste, kellel on säärast haaret. Näiteks olla kõige muu hulgas ka meie oma raha kujundusideoloogiks.
Ta oli õpetaja, kelle koolkonnaks on vaat et pool eesti rahvast. Meenutagem vaid neid pikki killavoore, mis Looduskaitse Seltsi kokkutulekutel läbi Eestimaa liikusid. Need olid tõelised looduse ja eestluse laulupeod! Need olid laulupeod, vaid selle vahega, et seal ei lauldud kunagi nn sundrepertuaari.
Jaan Eilart on ise öelnud, et õpetajas on järjepidevus, ning just järjepidevust tunnetades tunnistatakse end õpilaseks. Seda on tunnetanud paljud ja paljud tema mõjuväljast osasaanud. Usun kindlalt – tal on õpilased.
Koguja ütleb: “Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub. Kas see või teine, või tulevad mõlemad head!”

Eilarti "Looduskaitse alused" oli väikese mahuga suur kursus.
Olen üks kuuekümnendate-seitsmekümnendate aastate Tartu tudengitest, kellel Jaan Eilart n-ö silmi avas ja nägijaks aitas saada. Juhtus nii, et mul kujunes temaga ligi kolmekümne aasta jooksul välja väga soe ja südamlik suhe. Pean Eilartit oma õpetajaks. Paradoks seisneb selles, et “Looduskaitse alused” olid minu üliõpilasajal võrratult väiksema mahuga kursus kui mõni “partei ajalugu” või muu pahn.
On tuline kahju, et Eilartil jäi nii mõndagi, mida ta veel oleks võinud teha, lõpule viimata. Jäi pooleli ka kirjatükk Eesti krooni ideoloogia kujundamise loost (isikud rahatähtedel ja neile sobivad loodusmotiivid), mille tausta ja taustaisikut (Eilartit) paljud ei teagi.
Ta lubas sellest kindlasti kirjutada, kuid ikka tuli midagi vahele. Seejärel pidime intervjuuks kokku saama küll Tallinnas ja Tartus, aga kokkusaamine lükkus edasi. Kui aprilli algul leidsin sobiva võimaluse Tartusse minna, oli juba hilja.
Tema matusel kripeldasid südamel ja keelel sõnad, mida tahtnuks öelda, kuid ei osanud tabada õiget momenti. Ütlemata nad niimoodi jäidki. Mõni aeg hiljem mõtlesin, et mis oleks, kui püüaks neid mõtteid kas või tagantjärele valgele vedada. Mitte paraadjärelhüüdena, vaid ühe õpilase mõlgutustena. Siin nad nüüd on.

Tänuliku õpilasena Märt Karmo