4/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Ämblikega sõprust loomas

Alustuseks pean kohe ütlema, et kartsin enne natuke või õigemini … kartsin ämblikke üsna palju. Just neid karvaseid ja suuri ämblikke, hirmufilmide mõjul muidugi.
Ma ei julgenud unistadagi, et võtan karvase troopikaämbliku kätte. Mitte iial!
Juhtus aga nii, et kevadel käisin loodusmuuseumis, kus parasjagu oli Poolast pärit rändnäitus “Imelised elusad ämblikud” ja sain seal tuttavaks ämblikekollektsionääriga, kel nimeks Sebastian Wadyck.

Sebastian juhib mind ühe klaasterraariumi juurde, teeb kaane lahti, pistab käe sujuva liigutusega sisse ja tõstab suure karvase ämbliku endale peo peale.
Sebastian paistab pealtnäha tavaline inimene. Ainult ämblikke ei karda. Ämblik kombib oma kaheksa jalaga Sebastiani kätt. Ämblik on väga ilus, aga ikka veidi hirmuäratav.

Miks ta ei ... hammusta?
Aga mispärast? Esiteks, ta saab imehästi aru, et inimese käsi pole putukas või hiir, ühesõnaga ei ole tema toit.
Teiseks, see ämblik ei ole agressiivsest liigist. Agressiivseid ämblikke ei võta ma kätte, need võivad enesekaitseks oma lõugu kasutada. Mõnel on ligi kahe sentimeetri pikkused lõugtundlad. Ja ehkki ämblike mürk reeglina ei tee inimesele midagi, oleks hammustus väga valus.
Üheteistkümne aasta jooksul, mil olen ämblikega tegelenud, pole mul nendega ühtegi õnnetust juhtunud!

Sebastian räägib kaheksajalgsetest õhinaga. Kui ta ämbliku mulle uurimiseks näo lähedale torkab (“Näe, siin on ta silmad!”), astun vaistlikult sammukese tagasi. Imetlen üksikut väikest “muhku” ämbliku pearindmikul – sellest “tornikesest” piilub kaheksa silma.

Kas ämblikud tunnevad Teid ära?
Ei! Ma ei tee endale illusioone, et ämblikud mind oma peremeheks peavad. Siiski, kui keegi teine ta kätte võtab, käitub ämblik veidi närvilisemalt kui minu peo peal.

Kuidas sai Poola poisist eksootiliste ämblike koguja?
Üks sõber kinkis mulle esimese ämbliku, kui olin 17-aastane. Ma polnudki siis enam väike poiss. Ostsin ämblikke juurde, aina juurde ja juurde. Nüüd teeme näitusi. Olen suur huviline, ehkki pole õppinud bioloogiat.
Minu eesmärk on inimestele näidata, et ämblikud ei ole hirmufilmitegelased. Näitust vaadates mõistavad inimesed, kui rahulikud on ämblikud ning neid ei maksa mingil juhul karta.
Ämblikulaadsete 35 000 liigi hulgas on vaid paarkümmend liiki, mis on inimesele ohtlikud, näiteks must lesk, mõned skorpionid.

Kas ämblikke on raske hankida?
Enam mitte, näiteks Saksamaal on neid paljudes poodides. Käin seal laatadel, kus müüakse põnevaid eksootilisi liike.

Linnutapik Sebastiani peol on väga rahulik, aeglaselt kombib ta Sebastiani kätt, kord ühe, kord teise jalaga. Vahepeal ämblik üldse ei liiguta.

Kas ämblikel ei teki stressi, kui nad terve elu peavad elama klaaspuuris?
Nad elavad puuris sama kaua kui looduses. Loomulikult peab neil puuris olema paras õhuniiskus ja soojus, et nad tunneksid end hästi.

Kas ämblikud jäävad ka vahel haigeks?
Jah, aga sel juhul ei ole võimalik aidata, ei saa neid ju arsti juurde viia. Siis olen kurb.
Vahest juhtub ka mõne ämbliku jalaga midagi, aga siis pole hullu, neil kasvab ju uus jalg, kui nad kestavad!
Muide, ettevaatust ämblikuostjad! Vahel valetab mõni müüja ämbliku vanust nooremaks ja ämblik sureb varsti pärast kojutoomist vanadusse.

Miks ei võiks ämblikke siis osta väik­sest peast, et olla kindel tema vanuses?
Kujutage ette! Kookonist tuleb 800 väikest ämblikku, neist jääb reeglina ellu ainult tühine protsent.
Kui ämblikumüüjad üritaksid rahaks teha kõiki väikseid ämblikke, saaksid paljud ostjad petta. Tasub osta täiskasvanud ämblikke.

Kaua ämblikud üldse elavad?
Isased elavad vähe, mõned aastad. Kui isased on paaritunud, siis nende eluülesanne on nii-öelda täidetud.
Aga emased elavad kaua, isegi kuni 30 aastat. Keskmiselt 12–16 aastat.

Kui hästi läheb looduses näiteks linnutapikutel?
Looduses on neist paljud ohustatud, kõik perekonna Brachipelma liigid näiteks. Kõik minu kollektsiooni ämblikud on sündinud vangistuses, neid ei ole loodusest võetud.

Kas ämblikud on Teid muutnud?
Võib-olla olen tänu nendele rahulikum.
Tegelikult mõtlen oma ämblike peale kogu aeg. Nagu laste peale mõeldakse. Olen mures, kui keegi on haige või sureb.

Sebastiani hoolimist näitab seegi, et kõigi näitustel olevate loomade söögigraafik on tal peas! Osa ämblikke sööb muidugi vaid ka korra kuus, kui neile hiiri pakkuda. Ritsikast jätkub nädalaks.
Näitusele saabub teismeliste poiste kamp, kes üksteist nügides Sebastiani poole vaatavad.
“Täitsa lõpp,” sosistavad nad. “Nii suur ämblik!”
Sebastian ainult naeratab. Ämblik on juba üle poole tunni istunud ta käel. Tundub, et loomale meeldib käe soojus.
Sebastian ei silita oma ämblikku, loomale see ei meeldiks. Ainult tagakeha võib õrnalt puutuda.


Ämblikud ei liiguta end oma puurides just palju, on pigem ühe koha peal ja peidus.
Jah, aga looduses on see samuti. Nad säästavad energiat, niisama ei raiska seda. Ämblik on aktiivne siis, kui tal on nälg.
Kui ämblikke veidigi kauem jälgida, võib siiski üht-teist näha. Muidugi pole ämblikud koduloomad, nagu kassid või koerad, nendega tekib teistmoodi suhe.

Kas olete ise troopikaämblike kodumail käinud?
Ei, võib-olla lähen järgmisel aastal. Tegelikult on seda raske korraldada, sest pean ju oma loomade eest pidevalt hoolitsema.

Kui satuksite troopikasse, kas suudaksite juhuslikult kohatud ämbliku ära tunda?
Jah, suudaksin küll, just neid suuri, linnutapikuid, neid tunnen üsna hästi. Kokku on neid päris palju, ligi 800 liiki.

Muide, ka enamik Sebastiani sõpru tegeleb ämblikega. Tundub, et armastus ämblike vastu võib nakkav olla.
Sebastian paneb ämbliku klaaspuuri tagasi ja läheb muuseumi tagaruumidesse omi asju ajama. Jätame hüvasti.
Jään ise veel näitusele veidi ringi vaatama. Saabub kooliekskursioon. Sebastiani sõbratar Veronika tõstab tüdrukutele ämbliku terraariumist peo peale. Ainult neile, kes tunduvad ebakindlad, loomakest ei anta. Võivad ju maha pillata, ja seda ämblik üle ei ela.
Mõtlen, et peaks ka proovima… Sosistangi vaikselt, et tahaks ka… Veronika mõõdab mind kiire pilguga ja asetabki suure karvase ämbliku mu peopesale.
Imelik tunne on, ämblik tundub nii soe! Oleksin justkui kohtunud väga meeldiva tulnukaga. Ämblikud on ikka võluvad loomad!



Sebastiani soovitused ämblikupidajale
Kui tahad hakata ämblikku pidama, pead esmalt tutvuma kirjandusega nende kohta. Internetis leidub nii inglise kui ka saksa keeles palju häid artikleid.
Osta alguses mitteagressiivse liigi esindaja, näiteks Grammostola spatulata. Osta emane ämblik, mitte isane. Isaste ämblike eluiga on üsna lühike, vaid mõned aastad.
Kui tood koju mitteagressiivse liigi esindaja, pead ikkagi ettevaatlik olema! Kontrolli, kas said ikka selle liigi, mida tahtsid.
Ämbliku kättevõtmist tuleb harjutada. Esimestel päevadel ava terraariumi kaas, puudutada ämblikku õrnalt sõrmega, ainult tagakeha.
Kui ämblik tõstab esijalad kõrgele, on see agressiivne poos. Sel juhul tuleb kaas kinni panna ja järgmisel päeval uuesti proovida. Nii iga päevaga aina uuesti. Vähemalt nädala jagu tuleb nii toimida, enne kui looma saab kätte võtta.
Linnutapi­kutel on tagakehal mürgikarvad, pärast ämbliku katsumist tuleb käed ära pesta.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet