Maha tulnud ja jäänud lehed Vaidava jõe vasakul kaldal
	Ingmar Muusikus

Jalgsirännak Eesti ühest servast teise serva Ingmar Muusikus (fotoaparaadiga) ja Juhani Püttsepp (pliiatsi ja märkmikuga) sammusid Eesti mandriosa põhjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kõige lõunapoolsema punkti, Naha küla poole.
Sügisel, 17. septembril, jõudis retk Antsla linna lõunapiirile. Sealt liiguti 22. novembri hommikul edasi. Astuti ühtejutti kolm päeva, ja jõutigi eesmärgile – Eesti mandriosa kõige lõunapoolsemasse punkti Naha küla lähistel.
Käesolevas Looduses leidub lisaks viimase etapi kirjeldusele ka kokkuvõte kahe mehe poolteist aastat kestnud rännakust.

Käimine ei tee sulle halba. Kükke ei tasu teha. Mäkke ei maksa ronida, tuleb liikuda tasasel pinnal. Selliseid õpetussõnu jagas Maarjamõisa haigla traumapunkti arst Eevi Lellep, kui küsisin, kas nädal pärast korvpallitrennis saadud põlveliigese traumat on mul üldse matkateele asja.
Käiku lähevad valuvaigistavad plaastrid, põlvekaitsed. Kadrilaupäeva hommikul kell 11.36 hakkame Antslast astuma. Udune hommik, tibab vihma. TV3 “Tasakaalu saate” operaator Arvo ja toimetaja Mirjam asuvad oma tööle, sammujatest saadet tegema.
Antsla taga jahib kass põlluservas hiiri. See on nähtus, mida Eesti külalised ikka imestavad: põlluservades hiilivad kassid. Seegi on märk meie looduslikust mitmekesisusest. Kui kass hiilib, siis peab olema ka hiiri, kui leidub hiiri, siis ei ole põlluserv elutu.
“Huvitav, et meil on kogu tee saatjateks olnud ühed ja samad linnud,” märgib Ingmar ära pasknääride ja sabatihaste toetuse.

Haabsaare suunal. Antslast ostetud kõrvits ratta peal, astub Külli Kull kodu poole.
“Buss ei käi, tuleb appi võtta jalgratas,” räägib ta.
Kõnnime koos Külliga natuke maad Oe küla poole, kingime talle Looduse ajakirja.
Ega suurt kõrvitsat olekski ehk bussiga nii mõnus vedada kui jalgratta pakiraamil, vanas traatidest poekorvis.
Tänu televisioonirahvale püsivad meeled ja samm erksad, astume Karula kõrgete metsade vaikses mühas. On hea tasane minek Haabsaare poole. Puudel ripuvad pikad habe- ja narLahemaa laantes.
Paar kilomeetrit tuleb kulgeda metsatraktori jõuramist kuulates. Enne, kui silmame traktorit ennast, näeme traktorimehe valget BMW-autot teeservas. Traktorimees käib parajasti ümber oma võimsa masina. Suu tikub ütlema “jõudu tööle”, aga süda käsib vait olla.
Vihma tuleb nii tihedalt, et pastaka tint läheb märkmikus laiali. Õnneks on kaasas harilik pliiats, ühe peatuse ajal teritan selle ära.

Ristipuu juures. Kolme küla teeristis (Mähkli, Kaika, Haabsaare) korrastame viitasid: Ingmar paneb rohu sisse kukkunud “Haabsaare” sildi taas õiget suunda näitama.
Kaika künkad, otsekui hiigelheinakuhjad tervitavad meid. Mõtleme oma hea tuttava Kaika-tädi peale ja soovime talle tervist.
Sõber märgib, et kaasavõetud kohvil on hapuks läinud tee maitse. Tõesti on, kohv sai ilmselt valatud liisunud tee perale. Istume teeäärsele pingile, ühe kõivu kõrvale, ja joome seda sooja jooki ikka, sest on külmavõitu, oleme juba parasjagu märjad.
Ingmar märkab kõivu ehk kase koorde lõigatud riste ja asub neid pildistama. Kas oleksime neid mööda sõites näinud? Kindlasti mitte.
Lõuna-Eestis püsib vana tava, et lahkunut kodust ära kalmuaeda saates peatub matuserong teel ja teeäärsele puule lõigatakse äraminejale mõeldes rist.
Kogu õhtupooliku sammume Ähijärve kandis, uduvihmas, pimeduses vonkleval teelindil.
Maaülikooli Polli aiandi juhataja Ave Kikas põrutab Tartust kohale, et meid Rõuge-lähedasse Alt- Lauri turismitallu puhkama viia. Teel peatume korraks, et Ave saaks kinkida Polli õunu Kuutsi kooli kadrisantidele.
Kogu õhtu kuivatame asju: pükse, särke, kaarte ja endid.
Söögiks valmivad spinatinuudlid sibula ja juustuga. Esimese päevaga tegi Ingmar 24 460 ja Juhani 24 705 sammu.

Ududepüüdja. Laupäeva hommikul täidame moonakoti Nursi poe riiulitel leiduvaga, Kasaritsa talupidaja Jaan Liiv sõidutab meid oma ustava Zhiguliga tagasi Karula rahvuspargi piirile, kus teekond eelmisel õhtul pooleli jäi.
Ingmari silmis loidab innustunud leek, justkui pianistil enne aastakontserti – vihmaribinad on asendunud päikesepaistega ja udujoometega.
“Praegu on nii head valgused igal pool!”
Mõni fotograaf püüab päikeseloojanguid, Ingmar püüab udusid.
Kui need udud vaid nii ruttu ei hajuks!
Seisan kilpsamblikega palistatud kraavi veeres ja ootan ududepüüdjat järele.
Kes jõuaks neid kokku lugeda! Okstele on end värelema sättinud tuhandeid ja miljoneid veepiisku. Millised uhked matkad! Eile lendasid nad taevast alla, täna ootavad tuuleiili, kes tõukaks neid sambla rohelisse rüppe.
Tuuled ei lase end kaua oodata. Kui jõuame Koemetsalt mööda, katavad pilved päikese.

Maasturioht. Teel Hürovale pildistab Ingmar üle tee lendavat maakotkast ja varsti seejärel ka raudkulli, kull jälitab värvuliste salka. Tuul puhub teekäija väsinud kontidevahe kõhedaks, kuid Mõniste paistab juba. Kitsukesel kruusateel kihutab meist mööda maastur, vähemalt sada sees. Segane! Ronime kraavist tagasi rajale.
Ingmar kannab seljakotis kunstiteaduste instituudi dotsendi Kaia Lehari kirjutist “Inimene teel”, kus muu hulgas seisab: “Jalakäija samm sõltub teeraja siledusest või konarusest; kiirus tõusust või langusest, vastu- või pärituulest; nägemistingimused ilmastikust. Rändur tunneb maad jalge all, taevast ja õhku enda ümber ja üle, lõhnu, sooja ja külma. Nägemine sõltub kõikidest meeltest ja ei domineeri. Rändaja on maastiku sees.
Autojuht on mugavalt istumas, kaitstud ja isoleeritud keskkonnast autokere, konditsioneeri, jahutuse, kütte ja muusikaga. Tee ise on rajatud rada, mis eirab maa pinnastruktuuri ja eraldab sõitja maast. Maastik visualiseerub, muutub kahemõõtmeliseks panoraamiks ja kiiruse kasvades virtualiseerub. Autojuhi maastikukogemus kiirteel sarnaneb enam tugitoolis teleri ees kui jalgsi rännates saaduga.
Kihutaja kogeks nagu vabadust, kauguste kutset ja kiiruse ülevust. Neelatud kaugused aga ei laienda, vaid ahendavad maailma, muudavad selle suletuks ja ühemõõtmeliseks. Liiklusummikud ja -eeskirjad muudavad liikumisvabaduse illusiooniks. Jalgsi võib jõuda rändrahnude ja põlispuudeni, autoga bensiinijaamast bensiinijaama.”

Karje pimeduses. Kell 13 ületame viimase suurema liiklussoone oma rännakul – Võru-Valga maantee. Mõniste poest varun ära hõõrdunud jala tohterdamiseks plaastrit, Ingmar pakub turgutuseks kohukest.
Liigume maantee servas kena kilomeetri Läti linna Ape ehk lõuna-eesti keeli Hopa suunas, Hütilt põikame külavahele, Vaidava jõe orgu. Puhkame jõe sillal. Mustjõe ning Koiva poole tõttav Vaidava paistab võimas ja sügav.
Hämaruses sukeldume piiriäärsete metsade laama.
“Kujuta ette, et ei ole mitte aasta 2006, vaid 1947 ja me oleme kaks metsavenda, kes lähevad ühte tallu öömaja otsima. Me ei tea, mis meid ees ootab,” jutustan Ingmarile.
Sõber valgustab teed taskulambiga. Vaatamata selle hädapärasele valgusele komistan ja osatan haiget põlve. Vaikust lõhestab karje. “See oli küll nüüd nagu 1947. aastast,” porisen, kui valu järele annab.
Tegelikult meie tulekust teatakse. Läti piiri äärses Sarapuu talus on köetud saun ja perenaine Aino on küpsetanud lihapirukaid.

Jahipeni Läti-käik. “Läks metsa jahti ajama. Teine koer tuli tagasi, aga tema läks nina maas. Keegi ei tea, kuidas ta Vaidava jõest üle sai, kas Vastse-Roosal või surnuaia kohal, aga Läti poolele ta jõudis ja seal siis tema haukus ning undas. Neli päeva oli söömata.
Kui piirivalvesse helistasin, siis nad kohe ütlesid: jah, see koer on siin. Temast võib hea jahikoer saada, aga mulle temast koera ei saa.” Sarapuu talu peremees Helmut Kalamees lõpetab jutu kutsika seiklustest konjakiklaasi kergitades. Helmut otsib koerale uut peremeest. Kes huvitub, otsigu telefoniraamatust tema Mõniste number ja helistagu.
“Kõik tulevad meile küsima, kus see lõunatipp on ja pargivad oma autod õue. Mina siis räägin, et siit te küll lõunatippu ei saa,” kõneleb perenaine Aino maitsvat salatit, pirukaid, liha ja põdravorsti pakkudes.
Eesti lõunatippu jõudmiseks tuleb Sarapuu talust veel vähemalt viis kilomeetrit astuda. Täname pererahvast vastuvõtu eest ja sirutame end pehmetele asemetele.

Lõunatipus. Hommikul saame Naha küla teeristis kokku mehega, tänu kellele saime retkeks Sportlandi poest hea varustuse. Timberlandi ärijuht Marko Mänd astub meiega koos viimased kilomeetrid.
Naha talu juurest kõlistame Vastse- Roosa kordonisse, nagu kord ette näeb, ning anname teada, et kolm meest liigub piiri poole. Eesti kõige lõunapoolsema talu kirjud kassid jäävad, hännad püsti, jagama Aino Kalamehe kaasa antud lihapirukat.
Olen piirialalt oodanud suurt vaikust, ikkagi Eesti viimane sopp, aga võta näpust – mida lõuna poole, seda tugevamaks muutub automüra. Hääled kostavad Pihkva-Riia kiviteelt.
Lõunapiirile jõudes tibutab vihma. Pildistame, uudistame piirijõge, Peetri jõge, sirutame jalgu matkamajas.
Ingmar otsib majakese riiulitelt küünalt. Hetk on pidulik, oleme pooleteise aastaga teinud hulga samme. Viimase etapiga lisandus neid Juhanil 58 872 ja Ingmaril 59 606.
Kokku tegi Juhani Purekkarilt Nahale 449 606 sammu ja Ingmar 486 240 sammu. Oleme rahul.