6/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas Eestis 8
Sammud omas Eestis 2005-2006

Kogesime lugejate toetust. Peame küll olema tänulikud Taevaisale ja ajakirjale Loodus, et saime selle võimaluse – sammuda omas Eestis ja jagada omi muljeid lugejatega. Suur tänu ka neile, kes on reisikirja algusest lõpuni jälginud, kõike vapralt lugenud. Alates sellest, kuidas Pärispea neemel ränduri nohutilgad kaduma läksid ning lõpetades lõunapiiril elava isase koera müügipakkumisega. Tegime, mis suutsime.
Kui nüüd rääkida kõige suuremast avastusest minu jaoks… Ma vist meeleldi sosistaksin selle avastuse teile kõrva sisse… Teate, tegelikult on ta hästi väike, see meie Eesti. Nii tundub mulle vähemalt tagantjärele.
Vaevalt saime hakata mere äärest astuma, kui juba jõudsime Kõrvemaale. Vaevalt saime Pandivere veerelt minema, kui juba ületasime Puurmani kohal Tartu-Tallinna maantee.
Teist avastust te ilmselt juba aimate: ta on väga ilus, see meie Eesti. Ikka veel, vaatamata kõigile lollustele, mis inimene temaga teeb, tahaks lisada.
Eestis leidub rohelisi koridore, vähekäidavaid teid, mida mööda võid minna terve päeva, kohtamata kedagi teist.
Kõige põnevam oli kõndida hämaruses. Kõige raskem oli ületada Virumaa ja Järvamaa lagedaid välju.
Retkel kujunes meil välja oma tööjaotus: Ingmar tegeles kaartidega, mina korraldasin ööbimisi ja sõitmisi. Väsinud ränduril oli tegelikult hea meel, kui metsateel hakkasid vilkuma autotuled ja saabus kojusõidutaja. Aitäh Leida, Silva ja Tuve, Eve, Jüri, Meelis ja kõik teised, kes meile lahkelt küüti pakkusid. Aitäh head sõbrad Ilmar ja Jaanus, kes te meid Alam-Pedja soodest läbi vedasite. Aitäh sabatihased ja pasknäärid!
Plaanime Ingmariga oma samme.
Juhani Püttsepp

Tagasivaade käidud sammudele. Meie rännak läbi Eesti kestis ühtekokku 19 päeva. Saanuks ka rutem, aga me ei soovinud kiirustada. Autoga sõidab ühest Eesti otsast teise 4–5 tunniga, lennukiga ümber maailma lendaks vahest paari päevaga.
Sedasama teekonda võinuks läbida ka palju aeglasemalt, veel rohkem süüvides ja süvenedes.
Aeglasel kulgemisel on omad väärtused.
Mida pikem tee, seda parem tunne. Päevi kestev kõndimine paneb pea teistmoodi tööle. Kiirus ja kiirustamine lähevad meelest. Kihutavad masinad tunduvad teekäijale eriti arusaamatud ja kohatud. Küllap vaatasid ka autojuhid meid kui kummalisi aegamisi venivaid veidrikke.
Jalgsi liikumisel kogeb käija läbitud maastikke kõige lähedasemal moel. Tänu käidud sammudele oleme tajunud, millised värvid, lõhnad ja hääled on Lahemaa randadel ja metsades, Ohepalu vallseljakutel, Kesk-Eesti külade vahelistel põldudel, mis hingust kannavad endas Alam-Pedja sood, Otepää ja Karula kuplid. Käies tundub Eestimaa piisavalt suur ja meeldivalt vaheldusrikas. Siin on kõike, mida hing võib ihaldada.
Kas need ligi pool miljonit sammu on muutnud minu arusaamist sellest maast? Rikastanud kindlasti, ja avanud silmi. Kõik lähedalt kogetu avardab vaadet.
Pikkadel käikudel saab ülimalt tähtsaks see, mis on seljas ja mis jalas. Keha kas võtab riided omaks või tuleb otsida midagi sobivamat. Bestardi saapad ja Fjällräveni riided said mulle nende matkade olulisteks abilisteks.
Kasvasin nendega sedavõrd kokku, et ka matkade vahepealsel ajal ei tahtnud enam eriti teisi riideid ja jalanõusid kanda. Eks rasketes oludes tulevad ikka tõelised väärtused esile.



Ingmar Muusikus
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet