Tartust Jõhvi sõites keerab maantee Kauksi kohalt Peipsist eemale. Tosin kilomeetrit läbi laante ja metsadevaheliste põldude ning hakkabki paistma haljendav küngas kirikutorniga. Oleme jõudnud Alutaguse pealinna Iisakusse. Ümber selle laiub Iisaku kihelkond, mille ulatuslikud loodusmaastikud kuuluvad omakorda Alutaguse rahvuspargi koosseisu.
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE Fotod: SVEN ZAČEK
Iisaku kihelkond on pindalalt üks Eesti suurimaid, kuid hõredalt asustatud. Kui 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Virumaa keskmine asustustihedus 15 inimest ruutkilomeetri kohta, siis Iisaku kihelkonnas oli see näitaja ainult kaheksa. Olukord rahvastikuga ei ole ka tänapäeval muutunud. Alutaguse vallas, mis praegusel ajal hõlmab mõnevõrra suurema ala kui ajalooline kirikukihelkond, on rahvastiku tiheduseks 3,1 inimest ruutkilomeetri kohta.
Heites pilgu Eestimaa kaardile, selgub hõreda asustuse põhjus: kihelkonna lääneosas laiutab Muraka raba koos seda ümbritsevate soodega (Ratva, Matkasoo, Selisoo, Laevasoo, Raja soo, Lemmaku raba jt), idaosas on aga hiiglaslik Puhatu soostik. Kuiva maad leiab siit vaid üksikute soodevaheliste ribadena, ent needki on enamasti liivased ja põllunduseks kõlbmatud.
