EESTI KIHELKONNAD | Viru-Jaagupi: kihelkond metsa ja põllu piiril

Kuupäev:

2014. aastal plaaniti Lääne-Virumaal haldusreformi, mille käigus pidi Viru-Jaagupist saama üks maakonna tõmbekeskus. Ümbruskonna inimestele tundus see kavatsus kummaline: seal ei ole kooli, ainult kirik ja surnuaed ning üks väike pood.

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Viru-Jaagupi kihelkonna läänepoolses osas laiuvad viljakad ja avarad põllud, mis on võimaldanud hoida põllumajandust küllaltki heal järjel. Ka kihelkonnakeskust Viru-Jaagupit ümbritseb tihe põldudevõrk  Allikas: maa-ameti geoportaal

Tõepoolest, asulana jääb Viru-Jaagupi kunagiste jõukate mõisate ja hilisemate kuulsate ühismajandite keskuste varju. Seevastu kihelkonnana on see läbi aegade olnud üks Virumaa jõukaim, seda ka tegusate inimeste poolest.

Viljaka mullaga allikarohke Pandivere kõrgustiku idanõlv on olnud maaharimiseks väga hea piirkond. Päris esimeste põllumeeste algeliste tööriistadega oli siinseid muldi siiski raske künda. Sestap on ka esimesed arheoloogilised jäljed inimasustusest võrdlemisi noored. Küti mõisa lähedalt leitud kalmistu on dateeritud alles 12. sajandi teise poolde ehk hilisesse rauaaega, kui hakkasid levima rauast põllutööriistad. Tollest ajast on siit teada mitu asulakohta ning Nurkse ja Roela linnamägi.

Ilmet lisab pikk vallseljak

Muinasaegse haldusjaotuse järgi kuulus Viru-Jaagupi koos Väike-Maarja kirdepoolse osa ja Simunaga Lemmu kihelkonda. Lemmu oli viiest Muinas-Virumaa kihelkonnast edelapoolseim. Selle suuremad külad asusid haldusüksuse põhjaosas. Lõunaosa, mida „Liivimaa kroonikas“ on nimetatud ka Pudiviruks, oli võrdlemisi hõredalt asustatud. Kihelkonna kagupiir ulatus tõenäoliselt Tudulinnani.

Samalaadne asustusmuster on säilinud tänapäevani: kihelkonna lääne- ja põhjaosas asuvad põldude vahel ridamisi külad, Roelast kagu ja ida pool paiknevad paksud laaned, mille sees on üksiku saarena vaid Tudu kant.

Maastikuliselt jaguneb kihelkond enam-vähem kaheks: lääneosa on Pandiverele iseloomulik kergelt lainjas põlluala, idas aga Alutaguse soised madalikud, mis on üldiselt kaetud metsaga.

Kihelkonna idapoolsemas osas laiuvad metsad ja laugastikega rabad. Hästi tuntud on Tudu järv ja selle ümber paiknev Järvesoo Foto: Tarmo Kõlli

Seega, valdavalt on tegu tasandikulise piirkonnaga, kuigi on olemas ka oma mäed. Need leiab kihelkonna põhjaosast, kus asub Männikvälja mõhnastik ja veel mitu mõhnastikuala, millele tugineb näiteks Mõedaka puhkekeskuse suusaradade võrk. Männikvälja mõhnastikku on baltisaksa maateaduslikus kirjanduses võrreldud isegi Šveitsiga (Forelsche Schweiz, Voore Šveits).

Samuti läbib kihelkonda üks Eesti pikemaid oosiahelikke: Roelast Mõdrikuni kulgeva vallseljaku pikkus on ligi 20 km.

Kirikuküla huvitav asukohavalik

Ei ole täpselt teada, millal on rajatud Viru-Jakobi kirik ja kihelkond. Kiriku olemasolu kohta leidub siin kandis esimesi kirjalikke teateid aastast 1345. Apostel Jaakobusele pühendatud pühakoja kohta on teateid 15. sajandi lõpust ja 16. sajandi algusest, kui kirik sai Liivi ordult korduvalt maa-annetusi. Toona oli see Rakvere Saksa Maarja kiriku abikirik.

Kirikuküla asukoht on üsna huvitav: Vaekülast ja Vinnist on Viru-Jaagupisse enam-vähem sama palju maad kui Kütilt ja Roelast. Ehk oli asukohavalik kompromiss kirikuvõimude, Liivi ordu ja kohalike mõisnike vahel?

Rakverest on Viru-Jaagupisse ainult tosinajagu kilomeetreid, seetõttu on siinset kirikut korduvalt rüüstatud ja maani maha põletatud. Seda on teinud kõik vaenuväed, kes iganes Rakvere kindlust piirasid. Viimati juhtus see Põhjasõja ajal: Vene väed süütasid kiriku 1703. ja 1708. aastal. Nüüdse välimuse on pühakoda saanud 1877. ja 1878. aasta kapitaalse ümberehituse käigus.

Kirikukihelkonna piire on mitu korda muudetud. Praegu tuntud piirid kinnistusid alles 1867. aastal. Siis anti Oonurme ja Tudulinna ümbrus taasloodud Iisaku kihelkonna valdusse. 1927. aastal ehitati ka Tudusse puust abikirik.

Viru-Jaagupi kirikuküla jäi võrdlemisi tagasihoidlikuks asulaks selge majandusgeograafilise põhjuse tõttu: enamikul kihelkonna elanikel on lühem maa minna asju ajama maakonnakeskusesse Rakveresse ning see ei soosinud ka äripidamist Viru-Jaagupis. Isegi Viru-Jaagupi põllumeeste selts kolis 1912. aastal Rakveresse, võttis nimeks „Rakvere-Jakobi“ ja hakkas linnas korraldama põllutöönäitusi.

Pastorite jäljed kultuuriloos

Viru-Jaagupi kirikus on teeninud mitu ajalooliselt huvitavat pastorit, kes on jätnud jälje Eesti kultuurilukku. Aastatel 1697–1706 oli siin hingekarjaseks Christian Kelch (1657–1710). Tema sulest on ilmunud kaks kroonikaraamatut, mis kirjeldavad vastavalt Rootsi aja lõppu koos suure näljaajaga ja Põhjasõja algusaastate koledusi. Ka pastor Carl Rauch (1751–1803) on avaldanud 18. sajandi lõpukümnendite kihelkonna eluolu põhjaliku kirjelduse. Muu hulgas on selles teade, et kohalikud talunaised värvisid riideid Mõdriku allika vasekarva veega.

Üllataval kombel on Rauch kirjutanud end ka Eesti kartograafia ajalukku. Ühe Tudulinna linnamäel paiknenud sulglohu kohta esitas ta vulkanismist lähtuva (eksitava) tekkeloo ning läkitas selle kartograaf Ludwig August Mellinile. Fakti tõesust kontrollimata jäädvustas Mellin selle oma atlase Tartumaa kaardilehel [2].

Kindlasti ei saa märkimata jätta Madis Oviiri (1908–1999), kellest kujunes üks 1980. aastate uue rahvusliku ärkamise vaimseid juhte.

Mõisate maa

Justnagu vastukaaluks kirikuküla tagasihoidlikkusele olid ümbruskonna mõisad küllaltki uhked. Viljakad põllud ja huugavad viinavabrikud tõid rikkust mitmele kuulsale mõisaperele. Siinsetest aadlikest oli vast kõige nimekam 1829. aastal Roela mõisa pärija Elisabeth von Rossilloniga abiellunud Ferdi- nand von Wrangell (1797–1870). Pulmade ajaks oli admiral von Wrangell juba teenekas maadeuurija ja purjetanud ringi ümber maakera. Pika elu jooksul jõudis ta muu hulgas olla Venemaa Põhja-Ameerika kolooniate kindralkuberner, Vene-Ameerika kompanii peadirektor, Venemaa keisririigi riiginõukogu liige, Venemaa geograafia selts austajaliige saada Peterburi teaduste akadeemia auliikmeks ja välja teenida admirali auastme. Tema järgi on nimetatud saar, mäemassiiv, laht ja neem Alaskal. Admiral ise on maetud Viru-Jaagupi kalmistule naise kõrvale.

Wrangellide perekonnaplats Viru-Jaagupi kalmistul. Esiplaanil olev hauarist kuulub Ferdinand von Wrangelli Alaskas sündinud pojale Wilhelm von Wrangellile (1831–1894). Aastail 1881–1884 oli ta Eestimaa rüütelkonna peamees. Admirali hauaplats on tagareas keskmine, ta on maetud sinna koos abikaasaga Foto: Taavi Pae

Ka Küti mõisniku Wilhelm Johann Zoege von Manteuffeli väimehed olid kuulsad. Kaksikvennad Carl ja Gerhard von Kügelgen olid üle Euroopa tuntud maalikunstnikud. Carl von Kügelgen (1772–1832), kes elas mõnda aega ka Küti mõisas ja pidas siin koos naisega kodukooli, oli tunnustatud maastikumaalija. Nende kodukoolist sirgus 19. sajandil mitu suurepärast kunstnikku.

Küti mõisa viimane omanik oli Georg Rudolf Stackelberg (1872–1934). Vabadussõja ajal oli ta baltisakslastest koosnenud Balti pataljoni loomise algataja ning sõdis ka ise selle liikmena Eesti vabaduse eest. Hiljem võttis ta osa Eesti Asutava Kogu tööst ja oli esimese riigikogu liige.

Inju mõis koos 1894. aastal valminud itaaliapärase neorenessanss-stiilis peahoonega kuulus Krausede suguvõsale, millest on võrsunud arste, sõjaväelasi ja teadlasi. Selle suguvõsa esivanem oli Tartu ülikooli hoonete projekteerija ja ehitaja Johann Wilhelm Krause (1757–1828).

Omapärane saatus oli Vinni mõisal. 1766. aastal sai selle omanikuks kindralmajor Johann Dietrich Edler von Rennenkampff (1719–1783), kes koos abikaasaga otsustas, et pärast nende surma asutatakse mõisa pansionaat vaesunud aadlipreilidele. 1783. aastal loodigi „Johann Diedrichsteini Vinni asutus“. Ajapikku kujunes pansionaadist õppeasutus, mis pakkus kooliharidust aadlipreilidele, kelle perekonna rahavõimalused või orvu staatus ei lubanud saada seisusekohast haridust ja kasvatust. Aadlipreilide pansionaat tegutses Vinnis 1939. aastani.

Mõdriku mõisa peahoone kõrval pargis asub sihvakas mälestusmärk, mis on ilmselt rajatud Aleksander I ja Napoleoni sõdade meenutuseks. Ent on teinegi käsitlus, mille järgi püstitati monument hoopis Vene-Türgi sõjas langenud mõisahärra Fredrik Carl von Kaulbarsile (1836–1877). Rahvas kutsub obeliski aga täkusambaks. Selle järgi on nimetatud ka kohalik tänav: Täkusamba tee Ivar Leidus / Wikimedia Commons

Ka Mõdriku mõisal on jutustada kummaline lugu. Selle uhke peahoone kõrval pargis asetseb künka otsas sihvakas obelisk, mida rahva seas kutsutakse täkusambaks. Rahvajuttude järgi olevat see pandud mälestuseks ratsule, kes kandnud lahingus mõisaomanikust kindrali vaenlaste kuulide eest ära.

See on küll ilus legend, kuid ilmselt on sammas hüüdnime saanud täkule iseloomuliku kehaosa järgi. Obelisk on muinsuskaitse all kui „19. sajandi I poole mõisaparkidesse püstitatud mälestusmärkide ainulaadne näide Eestis“ ja on pühendatud „tõenäoliselt 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja sündmuste mälestuseks“.

On teada, et toonased mõisaomanikud von Kaulbarsid rekonstrueerisid 19. sajandi esimesel poolel mõisahooned ja -pargi ning püstitasid sinna mitu mälestusmärki ja skulptuuri.

Kaulbarside suguvõsast sirgus hulga Venemaa nimekaid kindraleid. Neist ehk kõige kuulsam oli Alexander von Kaulbars (1844–1925), kelle pikas teenistuskirjas on näiteks Venemaa lennuväe asutamine ja töö Bulgaaria sõjaministrina. Tema onupoeg Fredrik Carl von Kaulbars (1836–1877) hukkus aga Türgi sõjas. Monumentide uurija Ly Lehtmetsa raamatus [1] on esitatud versioon, et täkusammas ongi pühendatud Fredrik Carlile.

Mõdriku mõisa kohta on teada teinegi segadus. Nimelt plaanis nooruke Eesti vabariik 1920. aastate alguses rahva hüvanguks rajada paljudesse mõisatesse põllutöökoole ja hooldekodusid. Algse mõtte põhjal pidi Mõdrikule asutatama vanadekodu ja Virumaa idaosas asuvasse Aa mõisa plaaniti põllutöökooli. Mõdrikust oli Aasse isegi saekaater kohale veetud. Ent kusagil läks midagi segamini ja 1924. aasta kevadest sai Aa mõisast hooldekodu ja 1927. aastal avas Mõdrikul uksed kodumajanduskool, mida rahva seas kutsuti perenaistekooliks. Nüüd on Mõdriku Tallinna tehnikakõrgkooli osa ja siin jagatakse teenusmajanduse instituudis rakenduskõrgharidust.

Õitsev ühismajand

Nõukogude ajal oli Mõdriku osa suurest Vinni näidissovhoostehnikumist. See oli riigile kuuluv ühismajand, mis ühendas endas ametikooli ning põllumajanduslikke tootmisüksusi. Need olid sedavõrd heas korras, et toodi kõigile eeskujuks. Sovhoos asutati juba 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni esimestel kuudel Vinni asutuse alusel.

Tihtilugu jäid sellised nõukogude riigimõisad kiratsema, kuna töölistel oli väga vähe indu pingutada plaani täitmise nimel. Sageli olenes ühismajandi saatus direktorist, kes oli määratud töid juhtima. 1959. aastast juhtis siin sovhoosi Heino Kallaste (1924–1991). Tegu oli vastuolulise mehega: 1941. aastast oli ta võidelnud hävituspataljonis nõukogude võimu eest; tõenäoliselt oli ta seotud küüditamiste ja ühe noormehe tapmislooga Vinnis. Teiselt poolt oli aga tegu silmapaistva organisaatoriga, kelle juhatusel sai Vinni näidissovhoostehnikumist terves Nõukogude Liidus üks kõige eeskujulikum ja kasumlikum ettevõte.

Teine rikas ühismajand siin kandis oli Eduard Vilde nimeline kolhoos. Selle pikaaegsed juhid olid legendaarsed põllumehed August Lepasaar (1915–1968) ja Erich Erilt (1927–1993). Miljonärkolhoosi omapära oli suur kultuurilembus: 1965. aastal loodi Eduard Vilde kirjandusauhind, mis on Eesti pikima traditsiooniga järjepidev kodumaistele kirjanikele jagatav tunnustus. 1993. aastast on auhinda andnud välja Vinni vald.

Tegusad kuulsused

Jõukas kihelkond tähendas muidugi ka seda, et siit on pärit mitu Eesti rahvuskultuurile tähtsat tegelast. Kultuuriuurija August Miks on oma 1938. aasta kirjutises loetlenud neid kokku viis [3].

Kõige nimekamad on Viru-Jaagupi kirikumõisas sündinud kunstnikest kaksikvennad Kristjan Raud (1865–1943) ja Paul Raud (1865–1930). Vendadel oli täiesti erinev kunstnikukäekiri, kuid mõlemaid lummasid rahvuslikud motiivid ja Kalevipoja muistendid.

Kolmas kuulsus, jurist Rudolf Georg Gabrel (1871–1940), oli õppinud Tartu ja Moskva ülikoolis õigust ning tegutses Eesti vabariigi mitmes valitsuses kohtuministrina. Aastast 1933 täitis ta riigikohtuniku kohuseid. Hästi tuntud on ka Mihkel Juhkam (1884–1942), kirju saatusega iseõppinud ärimees, publitsist ja poliitik. Eesti vabariigi keerulistel loomisaastatel 1917–1920 oli ta Viru maavalitsuse esimees ehk sisuliselt isik, kes pani noore riigi võimu Virumaal maksma.

Rudolf Reiman (1893–1957) oli omaaegne tõeline maa sool: austatud pedagoog, mitme Virumaa kooli direktor. Peale selle oli ta tunnustatud luuletaja, proosakirjanik ja õpikute autor.

Samuti on Viru-Jaagupi kihelkonna maadelt pärit näiteks Eesti esimene naisminister Renate Kaasik (1906–1993). Ta oli aastatel 1971–1990 Heinrich Marga juhitud eksiilvalitsuse liige. Ka armastatud näitlejad Aksel Küngas (1933–1999) ja Ferdinand Veike (1924–2015), kirjanik Kalju Saaber (1944), kirjandusteadlane Herbert Salu (1911–1988) ja kindralmajor August Traksmaa (1893–1942) on juurtelt Viru-Jaagupi kihelkonnast.

Viru-Jaagupi ajaloost ja paljudest selle kandi silmapaistvatest inimestest on 2004. aastal koostanud põhjaliku raamatu Alise ja Taavi Vaasma [4].

1. Lehtmets, Ly 2004. Kivid kõnelevad. L. Lehtmets, Toronto.

2. Mellin, Ludwig August von 1798. Atlas von Liefland. Der Dörptsche Kreis. Riga.

3. Miks, August 1938. Märkusi Eesti kultuuritegelaste päritolu kohta. – Eesti Kirjandus 3: 129–141.

4. Vaasma, Alise; Vaasma, Taavi 2004. Viru-Jaagupi läbi aegade. Vinni Vallavalitsus, Tallinn.

MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

RAJAKAAMERA LOOD | Nugise-emand käis saagijahil

Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu,...

Võnnu kihelkond – suur ja mitmekesine

Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu...

Kuidas kohanevad üraskid muutuva kliimaga?

Kuuse-kooreürask on laialt tuntud kahjur, kelle mõjust kuusikutele on...

Sada rida Eesti loodusest | Loodus, ühendatud väljade võrgustik

Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri...