Eesti Looduse septembrinumber on seente päralt. Tavapäraseid korjesoovitusi me siiski ei jaga, vaid tutvustame seente toitumisviise ja ehituse põhitüüpe, ühtlasi seda, kuidas käib seente abil värvimine. Olavi Kurina loost saame aga teada, kellele peale inimese meeldib veel seeni süüa ehk miks seened ussitavad, ja kas seenemürk avaldab mõju ka seeneussidele.
Ivar Sibula kirjutis annab ülevaate, kuidas eristada tänavust aasta puud paakspuud tema lähisugulastest ning millised on nende põõsaste tarvitusvõimalused. Näiteks on paakspuu koort kasutatud kõhukinnisuse puhul. Tuleb aga meeles pidada, et paakspuu värske koor ja viljad on inimesele mürgised. Dendroloogiavaldkond jätkub intervjuus: peatoimetaja Toomas Kukk on vestelnud Urmas Rohuga. Usutluses tuleb juttu Urmase kirjutatud raamatutest, dendroloogiahuvi kujunemisest ja Pokumaast.
Rubriigis „Loodusmuuseumi varasalvedest” tutvustame Albert Üksipi 1942. aastal Tooma soojaamas kogutud taimede herbaariumi. Eesti huvipaikadest soovitame sel korral minna aga Juudatarre: see on liivakivikoobas Setumaal Obinitsa lähedal.
Vastuse, miks avaldas Eesti Loodus nõukogude ajal aastakümnete kaupa tahtlikult moonutatud või lihtsustatud maakaarte leiab kartograaf Heino Mardiste kirjutatud loos.
Taas jälgime elu putukariigis: Mati Martin kirjutab septembinumbris mardikatest ja lehviktiivalistest. Esseid leiab sedapuhku kaks. Ragnis Pärnmets mõtiskleb selle üle, kuivõrd on loodusfotograafia kui harrastus seotud keskkonnahoidliku ja -teadliku mõttelaadiga. Tiit Kändler jõuab aga tõdemusele, et inimene suudab avastada kõik peale ühe: aeg jääb meil avastamata, kuigi valitseme kõike, mida eales ette võtame või mõtleme.
Septembrinumbrit saab osta ka e-ajakirjana!