TEKST: Mait Sepp
Eesti ilmavanasõnades [9] torkab hästi silma, et meie esivanemad olid väga mures külma pärast. Sajandi-poolteisetagustes ajalehtedes kurdetakse alatasa soojapuuduse üle. Kuhu see külm siis nüüd on kadunud?
Lihtsustades võib öelda, et meie külmad on langenud globaalse kliimasoojenemise ohvriks. Õige ta on. Iseenesest on kliimasoojenemine elementaarne füüsika. Võite raamaturiiulilt haarata gümnaasiumi füüsikaõpiku, sealt näpuga järge ajada ja ise rehkendusi teha. Kõigepealt võtate aluseks Stefani-Boltzmanni ja Plancki musta keha kiirguse seaduse. Siis muudate atmosfääri koostist, näiteks lisate segusse portsu kasvuhoonegaase. Toimib Wieni nihkeseadus. Arvutate ja saate tulemuse, kui palju soojemaks atmosfäär muutub, kui lisada mingi kogus süsinikdioksiidi või metaani.
Niisiis, muutes atmosfääri gaasilist koostist, muutuvad selle kiirguslikud omadused. Mida rohkem kasvuhoonegaase õhkkonda paisata, seda rohkem soojuskiirgust jääb siia lõksu ja seda kõrgem on globaalne õhutemperatuur. Inimkond ongi suuresti muutnud atmosfääri gaasisegu koostist: me põletame usinalt fossiilseid kütuseid. Irooniliselt väljendudes on käsil eksperiment, kui palju kasvuhoonegaase atmosfääri mahub, enne kui kogu loodussüsteem jäädavalt tasakaalust välja läheb.