Looduseuurijate elu välitöödel on enamasti küllaltki rutiinne. Ent selles on siiski omajagu põnevust, sest kohalik loodus ei väsi üllatamast, tekitades teinekord surmahirmugi. Teravmägedel lisavad elule vürtsi jääkarud.
Tekst: LAURI LAANISTO
Sammusime neljakesi mööda kunagist autoteed, mis nüüdseks on kohati vaevu aimatav. Tee kulgeb ligi 400 meetri kõrgusel mäenõlval ja juhatab meid Pyramidenist Poola uurimisjaama poole. 1910. aastal rootslaste rajatud, ent 1927. aastal Nõukogude Venemaale müüdud Pyramideni linna hülgasid venelased alles 1998. aastal. Söekaevandamine ei tasunud enam ära ning kaevurid ja nende perekonnad, kokku tuhatkond inimest, pandi Arhangelskisse suunduva laeva peale.
Vaid paarikümne aastaga on peaaegu kõik ümbruskonna teed muutunud täiesti läbimatuks. Kohati on maastik veel konarlikum kui paikades, kus ei ole kunagi teed olnudki. Iga paarisaja meetri tagant jookseb mägedest alla mõni ajutise või püsivama loomuga vooluvesi, suuremad iga paari kilomeetri tagant. Need viivadki kevaditi teed minema, pööravad pahupidi terved mäenõlvad.