Nahkhiireuuringud on viinud mind iseäralikesse varjumetsadesse ja pannud muretsema, et selliseid kooslusi on jäänud aina vähemaks. Miks on need nahkhiirtele olulised?
Tekst ja fotod: MATTI MASING
Vaadates kõrgustest Eestimaa peale või näiteks Google’i kaardi satelliidipilti, ilmneb, et see Euroopa metsavööndis paiknev maa on muutunud üsna lagedaks. Kui pilku teritada või kaarti suurendada, siis saab metsaga kaetud alasid vaadata lähemalt. Talvist või varakevadist seisu kajastava kaardi pilt on mõistagi hõredam, sest lehtpuud ja põõsad on raagus. Seevastu suvine seis näitab meile enam-vähem õiget olukorda.
Nende kaartide põhjal jääb silma, et tumedat tooni metsa, kus kasvavad vanad kuused, kased, haavad, sarapuud, lepad jt, on üsna vähe: väikeste laikudena siin-seal asulate, veekogude, põldude, raiesmike ja muude lagendike või hõrendike vahel. Aga just need metsaalad on väga tähtsad elupaigad, kodud ja toidulauad nahkhiirtele, meie väikestele kaitsealustele loomadele. Ka mitut liiki linnud valivad sellised metsad oma eluja pesapaigaks.