Murusonkijaid on mitmesuguseid. Kui murust on vaid väikseid tutte katkutud, võib süüdi olla mõni rästas, kes on innukalt vihmausse või putukaid otsinud. Pisut suuremaid ja sügavamaid auke teeb rebane või naabri koer.
Kui üsna suurel alal olevate väikeste aukude vahel on muru all käigud, siis on ennast sinna sisse seadnud uruhiired. Suuri mullakuhilaid ajavad maa seest välja mutid ja mügrid. Ent kui märkate murus kraapimisjälgi ja mõne sentimeetri sügavusi auke, ning ka kompostihunnikus on tuustitud, siis on seda arvatavasti teinud mäger.
Mägrad ei ole küll nii levinud kui eespool mainitud loomad, kuid toiduotsingul võivad nad tulla asula servas olevatesse aedadesse. Nad liiguvad hämaras ja öösiti; päeval näeb neid haruharva. Siis magavad nad rahulikku und oma mägralinnakus. Nii nimetatakse mäkrade ehitatud urusüsteemi, millel on kolm kuni kümme väljapääsu, mis asuvad üksteisest mitme meetri kaugusel. Urud võivad olla mitme meetri sügavusel ning neid ühendavad pikad käigud. Küljealuseks tassitakse urgudesse kuiva heina ja sammalt. Sellise linnaku ehitavad nad metsas liivaste küngaste alla.
Mägrad on kõigesööjad, metsast saadud marjad ja rohttaimede mahlakad juured on neile tähtis osa toidust. Loomsest toidust söövad nad usse, putukaid ja nende vastseid ning muud, mida kätte saavad. Kuigi mäger elab tavaliselt metsaservas, sest leiab toitu nii metsast kui ka niidult ja põldudelt, on ta üks neid metsaloomi, kelle elu lageraie tugevasti häirib: kaovad marjad ja muu toit. Nii võibki neid loomi varasemast sagedamini kohata inimeste eluasemete juures.
Pole harvad juhtumid, kus mägrad on oma linnaku rajanud mahajäetud talumaja ja kõrvalhoonete alla ning käivad siis öösiti uurimas, mida head-paremat on lähedal asuvate majade aedadest võtta.
Tavaliselt teevad mägrad novembrist märtsini taliuinaku, kuid soojemal talvepäeval võivad nad uitama minna ning ka taliuinakusse jäämise ja ärkamise aeg oleneb sellest, kui külm on talv. Vast võiks neile huvitava eluviisiga loomadele muru sonkimise andeks anda?
SIRJE JA GEORG AHER