Edit Talpsepp
Olles eluga intiimselt seotud ja enamasti selle kaudu ka määratletud, on surma mõiste oma müstilisuses ning teatavas alatises ligipääsmatuses ehk köitvam ja intrigeerivamgi, sest üldjuhul pole surm nähtus, mida saaks enne sellega kokku puutumist täielikult analüüsida ja tunnetada. Kui aga surm saabub, pole enam kogejat või pole teda enam sellisel kujul ja/või piisavaks ajaks, et endaga toimuvast ammendavat ülevaadet anda. Peamiselt inimese surmaga seotud üldfilosoofilised küsimused ulatuvad lausa metafüüsilistesse sfääridesse ning on paljude religioossete arutluste tuumprobleemid. Juureldakse näiteks selle üle, mis saab pärast surma, kas eksisteerib midagi hingelaadset ning kuhu see pärast inimese kehast lahkumist suundub jne. Siinne kirjutis keskendub eelkõige surma bioloogilise määratlemisega seotud filosoofilistele küsimustele, heites pilgu ka muule (potentsiaalselt) surelikule elusloodusele väljaspool inimest.
Keha ja vaim eraldi?
Dualistid, näiteks Descartes ja surematusse hinge uskunud Platon, väitsid, et inimese isikut ei saa samastada tema kehaga, kuna vaim/hing on kehast eraldi seisev entiteet. Selle vaate kohaselt pole bioloogiline surm tingimata persooni lõpp, kuna vaim ja hing võivad selle n-ö üle elada, vaid üleminek, ning surma ei saa määratleda pelgalt bioloogiliselt. Kristluse ja ka islamiusu kontekstis nähakse bioloogilist surma keha ja hinge eraldumisena ning hinge edasise saatuse üle otsustatakse viimsel kohtupäeval inimese seniste tegude põhjal. Ent psühholoogilise jätkuvuse teooria (ingl theory of psychological continuity) põhjal – seda esindavad näiteks Locke ja Parfit – on isiksuse säilimise puhul oluline mälu, teadvuse ja teadvusseisundite omavaheline psühholoogiline seostatus (ingl connectedness). Kui need on pöördumatult kadunud, on ka neid eviv isik „surnud“, isegi kui tema bioloogiline keha on endiselt elus.
Omamoodi arusaam on ka eksistentsialistidel/fenomenoloogidel, kes käsitlevad surma mitmel tasandil. Nende järgi on bioloogiline surm midagi objektiivset, ent teisalt on surm ka inimelu struktureeriv eksistentsialistlik fakt, mille tähendust inimesele peaksid käsitlema filosoofid, kuna bioloogiliste seletustega ei õnnestu hõlmata surelikkuse eksistentsiaalset koormat. Seesuguses eksistentsialistlik-fenomenoloogilises võtmes on näiteks Heidegger rääkinud elust kui surma-poole-olemisest, Sartre aga pidas surma teadvusega käsitletamatuks absurdiks, mis elult selle mõtte võtab. Omamoodi suhtumine bioloogilisse surma on ka hinduistidel ja budistidel, kellele on see osa taassündide tsüklist, mitte elu pöördumatu lõpp.
Ent kui jätta kõrvale bioloogilise surma ning isikulisuse ja hinge suhted ning keskenduda bioloogilisele surmale endale, on näha, et ka selle puhul pole asjad sugugi lihtsad ega iseenesestmõistetavad. Vaadelgem bioloogilise surma määratluste kõige tähtsamat eeldatavat tegurit pöördumatust ning sellega seotud küsimusi, pidades silmas eri organismirühmi ja eri tasandi entiteete. Alustades taas inimestest ja meiega võrdlemisi sarnastest teistest loomadest, on (eeldatav) pöördumatus esiteks oluline kliinilise surma eristamisel ajusurmast asjaomase füsioloogilise ja neuroloogilise ehitusega organismide puhul, ning seda ka kaasnevate õiguslike ja eetiliste probleemide tõttu.
Kliiniline surm ja ajusurm
Kliinilise surma korral on tavaliselt lakanud hingamine ja vereringe, kuna süda on seiskunud, aga sel juhul võib veel olla võimalik elutegevust taastada. Kliiniliselt surnud inimesed kaotavad mõne sekundi jooksul teadvuse ning ka samas olukorras loomadel kaob mõõdetav ajutegevus. Kõigil keha organitel ja kudedel hakkavad akumuleeruma isheemilised kahjustused ning võimalused elutegevust taastada olenevad muu hulgas nende kahjustuste ulatusest. Inimese kõõlused, luud ja nahk võivad verevarustuse puudumise „üle elada“ kaheksa kuni kaksteist tundi, kehast eraldunud jäsemeid võib edukalt tagasi siirdada veel vähemalt kuus tundi pärast nende verevarustuse lõppu (isegi kui neid pole selle aja jooksul külmas hoitud) jne. Ajus akumuleeruvad isheemilised kahjustused kiiremini kui teistes organites ning kui kliiniline surm on normaalse kehatemperatuuri korral kestnud üle kolme minuti, on aju täielik taastumine üldjuhul haruldane. Aju isheemilise kahjustumise ulatus ongi kliinilisest surmast taastumist määrav tegur.
Kliinilisest surmast eraldi seisev meditsiiniline ja õiguslik mõiste on „ajusurm“ (ehkki ajusurm võib kliinilisest surmast muidugi tuleneda): ajufunktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine, millega võib kaasneda eluks vajalike tahtmatute tegevuste (nt hingamise) lakkamine. Inimese mõningaid elufunktsioone võib selles seisundis toetada elutagamisseade (ingl life support machine). Ajusurm erineb püsivast vegetatiivsest seisundist, mille korral on aju kahjustunud ning inimene on mingis mõttes ärkvel, ent mitte teadvusel, ja mõni tema automaatsetest funktsioonidest on säilinud. Samuti erineb see koomast, mille korral inimene pole ka ärkvel ega reageeri normaalsetele sensoorsetele stiimulitele (valu, valgus, heli), tal puudub normaalne une- ja ärkveloleku tsükkel ning ta ei algata normaalseid tahtetuid tegevusi. Omamoodi nähtus on lukustatuse sündroom (ingl locked-in syndrome) ehk pseudokooma, mille korral on inimene teadvusel, kuid ei saa liigutada ega verbaalselt suhelda, sest peaaegu kõik tahtlikke liigutusi võimaldavad lihased on täielikult halvatud. Enamasti suudab sellises seisundis inimene siiski silmi pilgutada ja neid vertikaalselt liigutada – niimoodi pseudokoomas inimesed tavaliselt suhtlevadki.
Mõnikord kasutatakse kliinilise ja ajusurma kategooriaid ka veterinaarias asjakohase füsioloogia ja närvisüsteemiga loomade puhul, ehkki mitte niivõrd eristunult: loomadel diagnoositakse surma peamiselt südamelöökide, hingamise ja silmalau reflekside (märk ajutegevusest) puudumise alusel. Siiski räägitakse ka loomade puhul mõnikord spetsiifilisemalt ajusurmast, näiteks kui loom on minetanud ajufunktsioonid peatrauma, anesteesia või südameseisaku tagajärjel. Ühest küljest tuleb küll ette kliinilisse surma sattunud loomade elustamist, ent näiteks laboriuuringute kontekstis kutsutakse loomadel eri tüüpi surmasid ka esile, et uurida kehafunktsioonide kao pöördumatust, mõju organismi eri osadele, ajutegevuse lakkamise kiirust, võimalusi täiustada elustamiskatseid jne. Ajusurma on uuritud näiteks rottidel, koertel, sigadel ja ahvidel – mõnikord ka selleks, et saadud tulemusi inimeste meditsiiniski rakendada. Veterinaaria kontekstis pole ajusurmal tavaliselt nii olulist legaalset tähendust kui inimeste puhul: küsimus on lihtsalt looma heaolus ja paranemisprognoosis – „elus“ hoidmise asemel humaansem on pöördumatult kahjustunud ajuga või n-ö ajusurmas loom eutaneerida.