Edit Talpsepp
Olles eluga intiimselt seotud ja enamasti selle kaudu ka määratletud, on surma mõiste oma müstilisuses ning teatavas alatises ligipääsmatuses ehk köitvam ja intrigeerivamgi, sest üldjuhul pole surm nähtus, mida saaks enne sellega kokku puutumist täielikult analüüsida ja tunnetada. Kui aga surm saabub, pole enam kogejat või pole teda enam sellisel kujul ja/või piisavaks ajaks, et endaga toimuvast ammendavat ülevaadet anda. Peamiselt inimese surmaga seotud üldfilosoofilised küsimused ulatuvad lausa metafüüsilistesse sfääridesse ning on paljude religioossete arutluste tuumprobleemid. Juureldakse näiteks selle üle, mis saab pärast surma, kas eksisteerib midagi hingelaadset ning kuhu see pärast inimese kehast lahkumist suundub jne. Siinne kirjutis keskendub eelkõige surma bioloogilise määratlemisega seotud filosoofilistele küsimustele, heites pilgu ka muule (potentsiaalselt) surelikule elusloodusele väljaspool inimest.
Keha ja vaim eraldi?
Dualistid, näiteks Descartes ja surematusse hinge uskunud Platon, väitsid, et inimese isikut ei saa samastada tema kehaga, kuna vaim/hing on kehast eraldi seisev entiteet. Selle vaate kohaselt pole bioloogiline surm tingimata persooni lõpp, kuna vaim ja hing võivad selle n-ö üle elada, vaid üleminek, ning surma ei saa määratleda pelgalt bioloogiliselt. Kristluse ja ka islamiusu kontekstis nähakse bioloogilist surma keha ja hinge eraldumisena ning hinge edasise saatuse üle otsustatakse viimsel kohtupäeval inimese seniste tegude põhjal. Ent psühholoogilise jätkuvuse teooria (ingl theory of psychological continuity) põhjal – seda esindavad näiteks Locke ja Parfit – on isiksuse säilimise puhul oluline mälu, teadvuse ja teadvusseisundite omavaheline psühholoogiline seostatus (ingl connectedness). Kui need on pöördumatult kadunud, on ka neid eviv isik „surnud“, isegi kui tema bioloogiline keha on endiselt elus.
Omamoodi arusaam on ka eksistentsialistidel/fenomenoloogidel, kes käsitlevad surma mitmel tasandil. Nende järgi on bioloogiline surm midagi objektiivset, ent teisalt on surm ka inimelu struktureeriv eksistentsialistlik fakt, mille tähendust inimesele peaksid käsitlema filosoofid, kuna bioloogiliste seletustega ei õnnestu hõlmata surelikkuse eksistentsiaalset koormat. Seesuguses eksistentsialistlik-fenomenoloogilises võtmes on näiteks Heidegger rääkinud elust kui surma-poole-olemisest, Sartre aga pidas surma teadvusega käsitletamatuks absurdiks, mis elult selle mõtte võtab. Omamoodi suhtumine bioloogilisse surma on ka hinduistidel ja budistidel, kellele on see osa taassündide tsüklist, mitte elu pöördumatu lõpp.
Ent kui jätta kõrvale bioloogilise surma ning isikulisuse ja hinge suhted ning keskenduda bioloogilisele surmale endale, on näha, et ka selle puhul pole asjad sugugi lihtsad ega iseenesestmõistetavad. Vaadelgem bioloogilise surma määratluste kõige tähtsamat eeldatavat tegurit pöördumatust ning sellega seotud küsimusi, pidades silmas eri organismirühmi ja eri tasandi entiteete. Alustades taas inimestest ja meiega võrdlemisi sarnastest teistest loomadest, on (eeldatav) pöördumatus esiteks oluline kliinilise surma eristamisel ajusurmast asjaomase füsioloogilise ja neuroloogilise ehitusega organismide puhul, ning seda ka kaasnevate õiguslike ja eetiliste probleemide tõttu.
Kliiniline surm ja ajusurm
Kliinilise surma korral on tavaliselt lakanud hingamine ja vereringe, kuna süda on seiskunud, aga sel juhul võib veel olla võimalik elutegevust taastada. Kliiniliselt surnud inimesed kaotavad mõne sekundi jooksul teadvuse ning ka samas olukorras loomadel kaob mõõdetav ajutegevus. Kõigil keha organitel ja kudedel hakkavad akumuleeruma isheemilised kahjustused ning võimalused elutegevust taastada olenevad muu hulgas nende kahjustuste ulatusest. Inimese kõõlused, luud ja nahk võivad verevarustuse puudumise „üle elada“ kaheksa kuni kaksteist tundi, kehast eraldunud jäsemeid võib edukalt tagasi siirdada veel vähemalt kuus tundi pärast nende verevarustuse lõppu (isegi kui neid pole selle aja jooksul külmas hoitud) jne. Ajus akumuleeruvad isheemilised kahjustused kiiremini kui teistes organites ning kui kliiniline surm on normaalse kehatemperatuuri korral kestnud üle kolme minuti, on aju täielik taastumine üldjuhul haruldane. Aju isheemilise kahjustumise ulatus ongi kliinilisest surmast taastumist määrav tegur.
Kliinilisest surmast eraldi seisev meditsiiniline ja õiguslik mõiste on „ajusurm“ (ehkki ajusurm võib kliinilisest surmast muidugi tuleneda): ajufunktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine, millega võib kaasneda eluks vajalike tahtmatute tegevuste (nt hingamise) lakkamine. Inimese mõningaid elufunktsioone võib selles seisundis toetada elutagamisseade (ingl life support machine). Ajusurm erineb püsivast vegetatiivsest seisundist, mille korral on aju kahjustunud ning inimene on mingis mõttes ärkvel, ent mitte teadvusel, ja mõni tema automaatsetest funktsioonidest on säilinud. Samuti erineb see koomast, mille korral inimene pole ka ärkvel ega reageeri normaalsetele sensoorsetele stiimulitele (valu, valgus, heli), tal puudub normaalne une- ja ärkveloleku tsükkel ning ta ei algata normaalseid tahtetuid tegevusi. Omamoodi nähtus on lukustatuse sündroom (ingl locked-in syndrome) ehk pseudokooma, mille korral on inimene teadvusel, kuid ei saa liigutada ega verbaalselt suhelda, sest peaaegu kõik tahtlikke liigutusi võimaldavad lihased on täielikult halvatud. Enamasti suudab sellises seisundis inimene siiski silmi pilgutada ja neid vertikaalselt liigutada – niimoodi pseudokoomas inimesed tavaliselt suhtlevadki.
Mõnikord kasutatakse kliinilise ja ajusurma kategooriaid ka veterinaarias asjakohase füsioloogia ja närvisüsteemiga loomade puhul, ehkki mitte niivõrd eristunult: loomadel diagnoositakse surma peamiselt südamelöökide, hingamise ja silmalau reflekside (märk ajutegevusest) puudumise alusel. Siiski räägitakse ka loomade puhul mõnikord spetsiifilisemalt ajusurmast, näiteks kui loom on minetanud ajufunktsioonid peatrauma, anesteesia või südameseisaku tagajärjel. Ühest küljest tuleb küll ette kliinilisse surma sattunud loomade elustamist, ent näiteks laboriuuringute kontekstis kutsutakse loomadel eri tüüpi surmasid ka esile, et uurida kehafunktsioonide kao pöördumatust, mõju organismi eri osadele, ajutegevuse lakkamise kiirust, võimalusi täiustada elustamiskatseid jne. Ajusurma on uuritud näiteks rottidel, koertel, sigadel ja ahvidel – mõnikord ka selleks, et saadud tulemusi inimeste meditsiiniski rakendada. Veterinaaria kontekstis pole ajusurmal tavaliselt nii olulist legaalset tähendust kui inimeste puhul: küsimus on lihtsalt looma heaolus ja paranemisprognoosis – „elus“ hoidmise asemel humaansem on pöördumatult kahjustunud ajuga või n-ö ajusurmas loom eutaneerida.
Õiguslik surm
Kuna inimestel kaasneb surma mõistega palju juriidilisi ja eetilisi küsimusi ja otsuseid, on kasutusele võetud õigusliku surma (ing legal death) mõiste, millel on inimese ja temaga seotud isikute õiguste ja kohustuste seisukohalt juriidilised tagajärjed. Selle põhjal saab inimese ametlikult surnuks tunnistada, lõpevad tema teatavad õigused ja kohustused, inimest saab asjaomaste riiklike ja personaalsete lubatavuste ja nõusolekute põhjal organidoonorina kasutada jne. (NB! Teatavatel juhtudel ei tunnistata inimene surnuks tema bioloogilise surma tuvastamise alusel, vaid ka näiteks siis, kui inimene on kindla aja jooksul kadunuks tunnistatud.)
Ka õigusliku surma mõiste puhul on tähtis pöördumatuse tegur, mille määratlus on meditsiini, füsioloogia, neuroloogia ja elustamistehnoloogiate arengu tõttu muutunud. Enne moodsate elustamisvõtete (suust suhu hingamine ja südamemassaaž, normaalse südamerütmi taastamine elektriimpulsside abil ehk defibrillatsioon, adrenaliinisüstid jm) kasutuselevõttu oli südametöö ja vereringe ning nendega seotud funktsioonide lakkamine üldjuhul tagasipöördumatu ning seda peetigi surma kui sellise määratluse tingimusteks; kliiniliseks surmaks hakati seda nähtuste kompleksi nimetama alles nende elustamisviiside kasutuselevõtu järel. Esimese Euroopa riigina hakkas ajusurma õigusliku surma definitsiooni või indikaatorina kasutama Soome 1971. aastal, USA-s oli Kansase osariik sedalaadi seaduse juba 1970. aastal vastu võtnud; ajusurma määratlemise alus oli seejuures 1968. aastal Harvardi meditsiinikoolis publitseeritud raport pöördumatu kooma tunnuste kohta.
Nagu eluslooduse puhul ikka, pole ka ajusurma mõiste siiski alati lihtne ja täielikult mõistetav ning enamasti on see seotud küsimusega, milliste ajuosade funktsiooni lõppu sellena käsitleda. Peamine ajusurma määratlus selgitab ajusurma suuraju funktsioonide lakkamise kaudu, end leidub määratlusi, mis hõlmavad nii suuraju kui ka ajutüve tegevuse lakkamist. Meditsiiniliselt on see erinevus tähtis, kuna toimiva ajutüve korral võib inimene olla võimeline spontaanselt hingama, ent kui ka ajutüvi on lõpetanud funktsioneerimise, saab inimkeha elus hoida ainult asjakohane aparatuur.
Riikides, kus organidoonorlus on lubatud, peetakse ajusurmas inimest hoolimata aparaatide abil toimuvatest ainevahetusprotsessidest siiski õiguslikult surnuks. Pöördumatu ajusurma määratlemise küsimused tulevad ilmselt üha enam päevakorda ka neuro- ja ajuteaduste arengu käigus, kuna võib muutuda võimalikuks taastada seni pöördumatult lakanuks peetavaid ajufunktsioone. See, mida peetakse õiguslikuks surmaks, oleneb ka religioossest ja kultuurilisest taustast: kontekstides, kus keha funktsioone (isegi kui need on instinktiivsed) seostatakse tihedamalt hinge kohalolekuga või inimese isikulisusega, ollakse ehk ajusurmas inimese pöördumatult surnuks tunnistamise ja organidoonorluse suhtes tõrksamalt meelestatud.
Pilt läheb segasemaks
Surmast ei räägita üksnes nende organismide puhul, kellel on inimesega sarnane aju ja närvisüsteem. Ent kui selles mõttes vaatehorisonti laiendame, muutub pilt veel segasemaks. Küsimused surma pöördumatuse, lõplikkuse ja organismi kõigi elufunktsioonide lakkamise kohta on tihedalt seotud sellega, kuidas elusorganisme ja -indiviide ning nende osi üldse määratleda. N-ö unitaarsete organismide puhul on asi lihtsam: on näiteks üsna selge, kuidas loendada konkreetseid inimesi või tiigreid. Keerulisem on lugu nende organismidega, mille puhul pole selge, kas tegu on organismi või organismide kolooniaga, või mis on ellujäämise või sigimise seisukohast modulaarsed. Sedalaadi organismid võivad olla näiteks taimed, korallid, seened ja mõned integreeritud üksusena koos elavad selgrootud. Neil on võrreldes unitaarsete organismidega detsentraliseeritud struktuur ning nad koosnevad individuaalsetest moodulitest, mis on võimelised suhteliselt iseseisvalt funktsioneerima ja üle elama ka n-ö terviku surma.
Surma mõiste puhul on lugu keerulisem nende organismidega, mille puhul pole selge, kas tegu on organismi või organismide kolooniaga, või mis on ellujäämise või sigimise seisukohast modulaarsed. Sedalaadi organismid võivad olla näiteks korallid. UNSPLASH
Unitaarsete organismide puhul määratletakse surma kõigi elufunktsioonide lõppemisega. Ent modulaarsed organismid koosnevad taastoodetavatest moodulitest, niisiis ei saa nende puhul rääkida surmast kui konkreetsest sündmusest, vaid graduaalsest protsessist, mille käigus surevad kõik moodulid või märkimisväärne osa neist. Muidugi pole ka unitaarsete organismide puhul surm tavaliselt „silmapilkne“, ent raskesti piiritletavate organismide puhul on ka surma piirjooned veel hajusamad. Üks võimalus on määratleda modulaarse organismi surma selle kaudu, kui organism minetab pöördumatult suutlikkuse integreeritult funktsioneerida või ühe tervikuna paljuneda, isegi kui mõni selle individuaalne moodul jääb eluvõimeliseks.
Selliste määratluste kohaselt võib näiteks puud pidada surnuks, isegi kui mõni selle juur või haru on elus ja piiratud määral ainevahetusvõimeline, ent puu kui tervik pole suuteline end enam elus hoidma või paljunema. Teine käsitlusviis keskendub kogu modulaarse süsteemi kasvule ja arengule. Sellise määratluse järgi peetakse surnuks modulaarset organismi, mis pole enam võimeline tootma uusi mooduleid ega laiendama olemasolevaid, kuigi mõnel vanemal moodulil võib elujõud olla säilinud. Niisugune määratlus on asjakohane lõpmatu kasvuga (ingl indeterminate growth) organismide puhul, millel kasvu lakkamine on märk organismi fundamentaalsete eluprotsesside lakkamisest. (Lõpmatu kasvu vastand on determineeritud kasv: kasv lõpeb siis, kui geneetiliselt programmeeritud struktuur on saavutatud, ent mõneti mõjutavad muidugi ka sellist kasvu geneetikavälised tegurid.)
Üks võimalus on määratleda modulaarse organismi surma selle kaudu, kui organism minetab pöördumatult suutlikkuse integreeritult funktsioneerida või ühe tervikuna paljuneda, isegi kui mõni selle individuaalne moodul jääb eluvõimeliseks. Selliste määratluste kohaselt võib näiteks puud pidada surnuks, isegi kui mõni selle juur või haru on elus ja piiratud määral ainevahetusvõimeline, ent puu kui tervik pole suuteline end enam elus hoidma või paljunema. UNSPLASH
Surma määratlemise küsimusi, mis on samas seotud ka organismi identsuse (ingl identity) määratlusega, kerkib ka suure regeneratsioonivõimega või vegetatiivselt paljunevate organismide puhul. Näiteks kui vihmauss poolitada, on nii pea- kui ka sabaosa suutelised endale uue poole kasvatama. Kas algne vihmauss on siis surnud, kaotanud oma esialgse identsuse või on identsus jaotunud kahe uue ussi vahel? Sellistes olukordades ei saa ilmselt identsuse kao ja surma vahele võrdusmärki panna: ehkki vihmauss on algsel kujul lakanud olemast ega saa esialgse entiteedina funktsioneerida ega sigida, ei saa kumbagi ussipoolt rangelt võttes ka surnuks pidada, kuna kumbki pool pole kaotanud eluks vajalikke funktsioone.
Kui vihmauss poolitada, on nii pea- kui ka sabaosa suutelised endale uue poole kasvatama. Kas algne vihmauss on siis surnud, kaotanud oma esialgse identsuse või on selle identsus jaotunud kahe uue ussi vahel? ROB HILLE / WIKIPEDIA
Samuti on küsitav, kas saame rääkida taime surmast, kui n-ö vanemorganism tervikuna küll hukkub, ent mõni taimeosa juurdub, kasvab ja hakkab iseseisva üksusena elama ning paljunema. Sugulisel paljunemisel näiteks seemnest ei tundu tegu olevat niivõrd vastuolulise küsimusega: seeme näib esindavat uue indiviidi elutsükli algust ning sellest arenenud uue organismi sünd ja elu ei välista vanemorganismi surma, samamoodi kui inimlapse sünd ja iseseisev elu ei tekita vähemalt pealiskaudselt eriti vastuolulisi küsimusi vanemorganismi bioloogilise surma kohta.
Surma pöördumatusega seotud keskkondlikud küsimused
Taimede (ent ka mõne teise organismirühma) puhul tekitavad surma ja selle pöördumatuse küsimusi juurde ka seisundid, kus organismil või selle osal pole küll mõnda vaadeldavat elutunnust, ent see seisund pole siiski pöördumatu, st organismil on latentne elupotentsiaal. Nii võib näiliselt surnud seeme hakata idanema, talvel puhkeolekus olnud taim kevadel uuesti lehtida, ammu välised elumärgid minetanud taimeosa hakata regenereeruma. See tekitab küsimusi, kas sellistel organismidel on pöördumatu surm üldse olemas või on see pelgalt meie kontseptuaalne projektsioon oma organismirühma põhjal. Ehk peame neid surnuks üksnes oma taju- ja ajapiirangute tõttu, mis ei lase meil (piisavalt laia ajaakna raames) näha nende varjatud elupotentsiaalile viitavaid märke?
Ka niisuguste organismide surma määratlemise eripärad tekitavad eetilisi ja ökoloogilisi küsimusi, mis on seotud nende hävitamise või hoiu otsustega, mis omakorda põhinevad eeldustel, et tegemist on kas elus, elupotentsiaaliga või pöördumatult surnud indiviidiga. Näiteks mõnikord võidakse eemaldada n-ö puhkeolekus puud, mis tegelikult polnudki pöördumatult surnud, teisalt aga võib inimtegevus mingit taime või taimepopulatsiooni hävitades olla ökosüsteemile pöördumatumalt tapvama tagajärjega, kui seda algul osati näha või arvesse võtta. Seega võivad pöördumatu surma ennatlikul eeldamisel ja selle esilekutsumise võimaluse ettevaatamatul ignoreerimisel olla nii konkreetse indiviidi kui ka ökosüsteemi ja liigirikkuse jaoks hukatuslikud tagajärjed.
Rakusurm
Ent ka unitaarsete, aju ja närvisüsteemiga organismide puhul pole pöördumatu surma küsimused alati üheplaanilised: peale tervikorganismide on siin üks olulisemaid tasandeid rakutasand. Rakusurm tähendab elusrakkude funktsioonide pöördumatut lakkamist. Programmeeritud rakusurma korral on tegu osaga organismi normaalsest elutsüklist, mille käigus rakud uuenevad, vananevad ja surevad, ent rakud võivad surra ka vigastuse, haiguse või neid sisaldava tervikorganismi surma tagajärjel. Nekroos näiteks on programmeerimata rakusurm, mis tuleneb rakuvälistest teguritest, nagu vigastus või põletik.
Ent nii nagu rakud võivad surra, kui tervikorganismi elu samas jätkub, võib see huvitaval kombel olla ka vastupidi. Nimelt võivad mõned rakud pärast organismi surma (olenevalt organismi vanusest, soost, terviseseisundist jne) sobivate keskkonnatingimuste (toitained, hapnik, bioelekter või biokeemilised signaalid) korral edasi talitleda, uusi funktsioone omandada või isegi uusi hulkrakseid struktuure luua. Sellised hulkraksed on näiteks ksenobotid, konna naharakkudest moodustunud organismid, millel on võime liikuda, ennast tervendada ja paljundada. Surnud inimese kopsurakkudest võivad aga moodustuda hulkraksed organismid, mis on suutelised liikuma ja soodustama mõningate teiste kahjustatud rakkude, eriti neuronite taastumist, mistõttu nähakse neil võimalikku rolli tuleviku personaalmeditsiinis. Teadlased nimetavad niisuguste organismide olekut „kolmandaks seisundiks“ elu ja surma kõrval ning seegi nihutab viimaste omavahelisi piire.
Mõned rakud võivad pärast organismi surma sobivate keskkonnatingimuste korral edasi talitleda, uusi funktsioone omandada või isegi uusi hulkrakseid struktuure luua. Sellised hulkraksed on näiteks ksenobotid, konna naharakkudest moodustunud organismid, millel on võime liikuda, ennast tervendada ja paljundada. Pildil on konna naharakkudest (roheline) ja südamelihase rakkudest (punane) moodustunud ksenobot. SAM KRIEGMAN / WIKIPEDIA
Surma määratlemine elu kaudu
Üks võimalus surma mõistet piiritleda on omistada see üksnes elusolendeile ning määrata seda äraspidi eludefinitsioonide kaudu. Võiks proovida sedastada, et surra saab vaid see, kes elab, muidu on tegu surmaga pelgalt metafoorses või sümboolses mõttes. Näiteks: ehkki kõnekeeles räägitakse viiruste tapmisest, ei saa need ranges mõttes surra, kuna pole elusorganismid. Nad sisaldavad küll geneetilist materjali, ent ei ole väljaspool peremeesrakku võimelised ainevahetuseks, paljunemiseks ega iseseisvaks eluks. Bakterite surmast aga saab rääkida täie õigusega, sest nad on ainuraksed organismid ning rakke peetakse väikseimateks päriselt elus organismideks.
Määratleda surma elu kaudu on keerukas seetõttu, et ka elu enda definitsioonid sisaldavad teinekord ebaselgusi, piiripealseid juhtumeid, mitmetitõlgendatavusi jne. Näiteks kui elu peetakse üheks tähtsamaks emergentseks omaduseks (omadused, mis sünnivad komplekssetes süsteemides süsteemi osadest, ent pole neile taandatavad), võiks ka surma käsitleda sedalaadi emergentsete omaduste kaona. Samas on „emergentsus“ ähmane mõiste, mille ebaselguse pärib selle kaudu määratletud surmamõistegi. Kui proovime aga elu määratleda teatavate tunnuste nimekirja abil ning surma nende tunnuste kaona, on problemaatiline see, et leidub piiripealseid nähtusi, millel on nendest tunnustest küll mõni, ent mitte kõik, ning see komplitseerib omakorda ka surma definitsiooni.
Seega võib surma määratluste kohta öelda, et isegi kui pöördumatuse komponent on enamikus neist ühendava faktorina olemas, võib selle üksühene empiiriline ja kontseptuaalne tuvastamine siiski probleemne olla, kuna surma pöördumatus avaldub eri organismirühmadel radikaalselt isemoodi. Kahtlusi lisab ka küsimus, mis lõppude lõpuks kvalifitseerub elusana ehk üldse võimelisena surema.
Surematus
Üks inimese igikestvamaid püüdlusi on soov saada surematuks. Kas ja mil määral on see saavutatav või mingis plaanis juba saavutatud, oleneb sellest, kuidas ja mille surematusena seda mõtestada. Bioloogilist surematust määratletakse kui seisundit, mille korral organismi surmapotentsiaal ei kasva kronoloogilise vananemise käigus, st see organism ei sure sisemiste vananemisprotsesside (nagu loomuliku rakusurma) läbi, ehkki võib surra selliste välistegurite nagu haigused, vigastused või keskkonnamuutused tagajärjel.
Niisuguse surematuse nähte on täheldatud küll mitme ainu- ja hulkrakse liigi puhul, ent inimesele terendab see võimalus ilmselt üsna kauges tulevikus. Nagu nägime, on surma pöördumatuse mõiste ajas aina teisenenud ning geenide modifitseerimise, regeneratiivse meditsiini, nanotehnoloogia ja krüoonika (surnud inimese või looma keha säilitamine madalal temperatuuril, et oodata ära elluäratamise ja ravimise võimalus) abil pole ka välistatud, et pöördumatu bioloogilise surma mõistet meditsiinis ühel päeval enam ei vajatagi. Rääkides bioloogilisest elust abstraktsemal tasandil, elust kui sellisest, kestab elu edasi oma jätkusuutlikkuse kaudu: järglaste, geneetilise materjali edasikandumise, organismirühmade omavaheliste ökoloogiliste suhete jm kaudu. Selles kontekstis räägitakse tihti liikide, populatsioonide, ökosüsteemide jms „surmast“.
Ent kui me aktsepteerime seda, et elu ei pea käsitlema tingimata bioloogiliselt, võib surematus hõlmata ka tehisintellekti, tehiselu jms võimalusi – n-ö digitaalne surematus. Nii on järjest päevakajalisemaks muutunud püüded luua inimestest, nende tunnetest, mõtetest ja mälestustest digitaalseid avatare ja persoone, mis elusolijatega suhtlevad, maailmast uut informatsiooni koguvad, seda selle „digiteeritud“ isiku kombel töötlevad ning tulemust ka ümbritsevaga jagavad, ehkki selliste digiisikute loomisega kaasnevaid eetilisi, õiguslikke ja psühholoogilisi küsimusi on muidugi palju. Teatavas mõttes on juba nüüdsekski surematuks saanud kõik inimesed (ja muud elusolendid), kelle vaimne või füüsiline panus on kollektiivses mälus mingil viisil talletatud ning jätkab praeguste ja tulevaste elusolijate mõjutamist ühel või teisel moel.
Edit Talpsepp (1981) on Tartu ülikooli teadusfilosoofia teadur.
Artikkel on ilmunud Horisondi 5/2025 numbris.