Ken Kalling
Selline tähelepanek saadeti pärimusekogujatele 1939. aastal Tallinnast. Seega võib tegemist olla ka raamatutarkusega. Selleks ajaks oli juba selge, et hambaauke põhjustavad toitumise eripärad. Need on ajaloos muutunud, nagu ka inimeste suutervis.
Levinud mure
Hambakaaries (hambasööbija) on hambakoe kahjustus. Seda põhjustavad hambakatus (ka biokile, suuõõne kõvadel pindadel tekkiv mass) happed, mida toodavad seal elavad bakterid suhkrust ja mis lagundavad hamba pealmise kaitsekihi – hambaemaili (-vaaba). Nõnda avaneb juurdepääs dentiinile ja seejärel hambasäsile. Loodud on tingimused põletike ja teravamalt tajutavate hambahädade, eeskätt kurikuulsa hambavalu tekkeks. Ebamugavust – tundlikkust külma, kuuma ja magusa suhtes – soodustavad ka väiksemad kahjustused. Omaette teema on tervete hammaste esteetiline väärtus.
Organismil on teataval määral võime hambaemaili remineraliseerida (taastada). Suurt osa etendab siin sülg. Vähene süljeeritus (põhjustatud mõnest haigusest või ravimist) on üks kaariest soodustav tegur. Peale selle suitsetamine, vale toitumine ja halb suuhügieen. Hambahaigustel on vaesuse nägu, olukord, mida võimendab ravi kallidus.
Eestis leidub kaariesekahjustusi enamikul inimestest, rohkem teismelistel ja noortel täiskasvanutel. Maailmas arvestatakse, et umbes pooltel inimestel on kaaries ning et peaaegu kõik puutuvad elu jooksul kokku selle sümptomitega. Enim leidub kaariest Ladina-Ameerika elanikel, kõige vähem hiinlastel. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel kulub tööstusriikides hambahaiguste ravile 5–10% tervishoiule kulutatavast rahast.
Lugu Sööbikust ja Pisikust kuulub Norra lastekirjanduse varasalve. 1949. aastal ilmunud raamatu tegelased on tuttavad ka Eesti lastele. Sööbik, norra keeles Karius, on pildil tumedapäine kirkaga tegelane. Tema punapäise kaaslase norrakeelne nimi on Baktus. Nad elasid ühe poisi suus: ta armastas siirupiga saia ega pesnud hambaid. THORBJØRN EGNER / WIKIPEDIA
Ajalooallikas
Arheoloogid on vanadest haudadest juba aastatuhandeid leidnud kahjustunud hambaid. Siinkohal tasub märkida, et surnutel kaariese areng lakkab. Sellisel moel kajastavad maetute hambad nende suutervise seisundit surma hetkel. Rohkem hakkab hambakahjustusi esile tulema alates nooremast kiviajast. Siis algas nn neoliitiline revolutsioon, üleminek küttimiselt ja koriluselt viljelevale majandusele. See tõi paljudes kultuurides kaasa süsivesikurikkama toidu.
Hambad aitavad hinnata muistsete ühiskondade eluolu, sh ühiskondlikke suhteid. Võib leida erinevusi meeste ja naiste hambatervises. Sageli olid lihtrahva hambad tervemad kui kõrgklassil, mis viitab rohkematele magusainetele „parema rahva“ toidulaual. Üldine eurooplaste hambatervise allakäik algaski pärast seda, kui roosuhkur muutus laialt kättesaadavaks ning ka lihtrahvas end magusaga hellitama hakkas. Nende eluolu parandas ka pealkirjas mainitud süsivesiku- ja tärkliserikas kartul.
Seda, et hambaid kahjustavad magusad toidud, pani tähele juba Aristoteles. „Hambaaukude“ sünnis süüdistas antiikteadus ebaõigest toitumisest põhjustatud kehavedelike häireid, nii võis ka hambahaigusi ravida aadrilaskmisega. Eeskätt esteetilistel kaalutlustel tegeleti varakult ka hambakirurgiaga, seegi on luustikele jätnud nüüdisteadusele huvipakkuvaid jälgi.
Hambauss
Juba 5000 aasta eest on sumerite tekstides mainitud hammastesse auke uuristavaid hambausse. Sama tegelast kohtame edaspidi paljude muistsete kultuuride pärimuses. Võibolla sai legend alguse troopikas levivast inimkehas parasiteerivast niitussist, igatahes usuti, et see pesitseb hambaaukudes ja igemetes ning põhjustab valu. Legend püsis kaua, 17. sajandil arvas mikroskopist Antonie van Leeuwenhoek hambausse näinud olevat ühel hiljuti eemaldatud hambal. Talle tundus, et nähtud „ussid“ meenutasid neid, millised elavad vanal juustul. Võis isegi kahtlustada, et parima tarbimisaja minetanud juustu söömine tekitabki hambausse. Eestiski kirjeldati veel saja aasta eest silmaga näha olevaid pisikesi valgeid musta peaga ussikesi, kes õnnestunud hambaravi järel suust välja kukuvad.