Tekst: ELLE-MARI TALIVEE
Esimene märksõna aastal 1935 ilmunud „Eesti entsüklopeedia“ 5. köites on „käolised“, mis ütleb Eestis levinud liigi kohta järgmist: „K-test on Eestis üldtuntud vaid kägu e. kukulind (Cuculus canorus), kes ilmub kohale rändlinnuna aprilli lõpul; on väga kasulik karvaste röövikute hävitajana. Kägu muneb ülepäeviti kokku u. 12 väikest muna maa peale, kust ta need nokaga laululindude pessa kannab. Munast koorunud nugilaps tõukab 4 esimese päeva jooksul seljaga kõik pesakaaslased üle pesaserva. Siiski hoolitsevad ema- ja isalind apla, neist endist mitu korda suurema nugilapse eest“ [6]. Autor võiks olla zooloogiaprofessor ja looduskirjanik Johannes Piiper, ent artikli all märge puudub.
Kirjet on põnev võrrelda praeguste teadmistega käost: nüüd on selge, et ta ei mune maha ega vii mune sulasliikide pessa, kandes neid nokas. 1944. aasta sõjakevadel on Piiper Postimehes kirjutanud: „Raske on leida teist linnuhäält, mis oleks tunginud sügavamale meie südamesse“. Pealkirja on ta laenanud „Kalevipojast“ [7]. Kreutzwald sidus „Kalevipojas“ käo tulevikuilmutustega, mida see laseb kuulda kolm korda metalsel häälel: „Kuku, [sa] kägu, kuldalindu, / Häälitsele, hõbenokka, / Veeretele, vaskikeeli!/“ Kägu tuleb eesti luules ja proosas eri rollides ette peale selle, et lindu on sageli kujutatud lastekirjanduses.