Parasvöötme metsad, ka Eestimaal, on marjarikkad. Sestap on marjulkäigud eestlastele küllaltki tavapärased, kuigi praegusajal korjatakse neid loodusande märksa vähem kui varem. Siiski on paljud metsamarjad hinnatud saadused.
Tekst: TAIMI PAAL
Söödavaid marju võib Eestis loodusest leida üksjagu, kuid mitme taimeliigi kasvualad on üpris piiratud. See ei võimalda neid korjata suurtes kogustes. Sellised liigid on näiteks muulukas, kõrge maasikas, kitsemurakas, lillakas ja harilik lodjapuu. Magesõstra vilju leidub küll rohkesti, aga marjade maitsetus ei kutsu korjama. Seega on meie olulisemad metsamarjad mustikas, jõhvikas, pohl, sinikas, rabamurakas, vaarikas ja metsmaasikas. Saartel ja Lääne-Eestis korjatakse ka põldmurakat ja kibuvitsade vilju. Marjavaestel aastatel ei põlga korilased ära ka pihlakamarju.
Põhiline metsamarjasaak tuleb keskealistest või vanadest männikutest, rabadelt või ka raiesmikelt. Metsatundras võib marjul käia ka kuusikuis, kuid meie kuusikud on muldade poolest pohlale ja mustikale liiga viljakad ja enamikule marjataimedele viljumiseks liialt varjukad. Kuusikute raiesmikud on raiejärgseil aastail sageli head metsmaasika ja vaarika korjekohad.
Veel eelmise sajandi lõpul korjati marjasaagist peaaegu pool ära, ent praegusajal on marjulisi vähem ja suur osa marjadest jääb metsaelanikele. Skandinaavia maad ja Soome, kus on rikkalikud marjavarud ja võimsad metsamarju töötlevad tehased, on marjakorjajate nappusega niivõrd hädas, et aastaid on neid kogu suveks toodud tšarterlendudega Taist ja teistest Kagu-Aasia maadest. Hoolimata marjuliste vähesusest ostetakse ka Eestis metsamarju kokku, aga need, kes ise metsaminekut raskeks peavad, saavad metsamarjad koju tuua turult.